mees oli tulnud sellepärast Verrières’ist siia, et ühelt oma rentnikult maisiõlgi osta. (Siin maanurgas täidetakse voodikotte maisiõlgedega.)
«Minu mees ei tule enam siia tagasi,» lisas ta. «Ta hakkab aedniku ja toapoisiga kogu maja voodikottide õlgi uuendama. Hommikul oli tal tegemist esimese majakorra vooditega, nüüd on ta järjega teisel korral.»
Julieni näojume milutus. Ta vaatas proua de Rênalile imeliku pilguga otsa ja kiiremini astuma hakates tõmbas teda enesega kaasa. Proua Derville laskis neil ees minna.
«Päästke mind,» ütles Julien proua de Rênalile, «ainult teie võite seda; te teate ju, et toapoiss vihkab mind otsekui surma. Ma pean teile tunnistama, et mul on üks päevapilt, ja see on mul peidetud voodikotti.»
Seda kuuldes kahvatas proua de Rênal omakorda.
«Ainult teie, proua, võite praegu minu tuppa minna; otsige aknapoolsest madratsinurgast, aga nii, et tema ei näeks. Sealt leiate väikese, musta sileda pappkarbikese.»
«Ja selle sees on pilt?» sõnas proua de Rênal vaevalt jalul seistes.
Julien märkas ta nõrkusesilmapilku ja kasutas selle kohe ära:
«Mul on teile veel teine palve, armuline proua, ma palun teid seda pilti mitte vaadata, see on minu saladus.»
«Saladus!» kordas proua de Rênal nõrga häälega.
Kuigi ta oli kasvanud inimeste keskel, kes olid uhked oma rikkusele ja tundsid ainult rahahuvisid, siiski oli armastus juba suutnud selles hinges äratada suuremeelsust. Ehkki sügavasti solvunud, hakkas ta Julienilt kõige lihtsama kuulekusega küsima üht ja teist, mida oli tarvis teada ülesande täitmiseks.
«Niisiis,» ütles ta ära minnes, «väike ümmargune karp, mustast papist ja sile.»
«Jah, proua,» vastas Julien, selle kalkusega pilgus, mida inimestele annab hädaoht.
Proua läks üles lossi teisele korrale, ise kahvatu, nagu läheks ta surma. Kõigi piinade tagatipuks tundis ta oma südant pahaks minevat. Kuid tung Julienile head teha andis talle jõu tagasi.
«Ma pean selle karbi tingimata kätte saama!» mõtles ta ja astus kiiremini.
Ta kuulis, kuidas ta mees just Julieni toas midagi toapoisile ütles. Õnneks läksid nad seepeale edasi lastetuppa. Ta tõstis madratsi üles ja pistis käe õlgedesse niisuguse kiiruga; et ta oma sõrmed ära kriimustas. Kuigi harilikult väga hell sedalaadi väikeste valude vastu, ei tundnud ta seekord kõige vähematki, sest peaaegu samal ajal sattus ta sõrmede alla sile pappkarp. Ta haaras selle ja kadus toast.
Vaevalt oli ta vabanenud hirmust, et mees teda tabab, kui ta karpi nähes peaaegu meelemärkuse kaotas.
«Tähendab, Julien armastab kedagi ja minu käes on naise pilt, keda ta armastab!»
Eeskojas langes ta toolile. Kõik armukadeduspiinad tormasid ta kallale. Täielik teadmatus osutus talle kasulikuks ka nüüd ning hämmastus mahendas ta valu. Julien tuli, haaras karbi käest ega tänanudki, vaid jooksis oma tuppa, kus tule läitis ja karbi kohe ära põletas. Ta oli kahvatu ja kurnatud. Ta liialdas enda ees ohu ulatust, millest ta praegu oli pääsenud.
«Napoleoni pilt,» ütles ta endamisi pead raputades, «peidetud isiku juures, kes seda võimuanastajat nii vihkab! Kui see satuks sellise ägeda rojalisti ja minule nii vihase mehe pihku nagu härra de Rênal! Ja veel need minu käega kirjutatud read pilditagusel valgel kartongil! Milline ettevaatamatuse tipp! Need ei jätaks vähimatki kahtlust, et ma teda äärmiselt imetlen. Ja iga selline armuavaldus kannab all veel kuupäeva! Viimase kirjutasin alles kaks päeva tagasi!»
«Kogu mu reputatsioon langeks, variseks kokku silmapilkselt!» ütles Julien endale, nähes karpi põlevat, «ja ometi on mu reputatsioon kõik mu varandus, ma elan ju ainult sellest ja pealegi millist elu, mu suur jumal!»
Tund hiljem oli ta väsimusest ja enesehaletsusest leebunud. Ta kohtas proua de Rênali ja tõstis tema käe oma huultele, suudeldes seda suurema siirusega kui kunagi varem. Proua de Rênal punastas õnnest, kuid samal ajal tõukas ta Julieni enesest armukadedusehoos eemale. Julieni uhkust oli uuesti solvatud ja see võttis tal aru peast. Ta nägi proua de Rênalis veel ainult rikast naist, laskis ta käe põlastusega lahti ja läks minema. Pea täis mõtteid, kõndis ta aias edasi-tagasi. Varsti ilmus ta huultele mõru naeratus.
«Siin ma siis jalutan, nagu oleksin ma iseenda peremees! Lastega ma ei tegele! Härra de Rênal võib mind oma sõnadega uuesti alandada, ja tal on selleks õiguski!»
Ta jooksis üles lastetuppa. Kõige noorema poisi kallistused, keda ta väga armastas, rahustasid veidi ta põletavat valu.
«Tema mind veel ei põlga,» mõtles Julien. Kuid kohe tegi ta enesele etteheiteid selle valu vähenemise kui uue nõrkuse pärast. «Need lapsed kallistavad mind samuti, nagu nad kallistaksid noort eile ostetud jahikoera.»
Kümnes peatükk
PALJU SUUREMEELSUST JA VÄHE RAHA
Kirg varjatumgi endas peidab tuld;
nii taevas sünge tormi ennustab.
Härra de Rênal käis kõik lossitoad läbi ja tuli tagasi lastetuppa koos teenijatega, kes tassisid voodikotte. Selle mehe äkiline ilmumine oli Julienile nagu viimseks tilgaks ääreni täidetud karikas.
Kahvatumana ja süngemana kui kunagi varem sööstis Julien temale vastu. Härra de Rênal jäi seisma ja vaatas oma teenijaile otsa.
«Mu härra,» ütles Julien, «kas te arvate, et mõne teise kodukooliõpetajaga oleksid teie lapsed niisama kaugele jõudnud kui minuga? Kui te seda ei arva,» jätkas Julien, ilma et ta härra de Rênalile aega oleks jätnud vastainiseks, «kuidas te julgete siis mulle ette heita, et ma nad hooletusse jätan?»
Vaevalt oli härra de Rênal ehmatusest toibunud, kui ta talupoisi iseäralikust toonist järeldas, et tollel on kindlasti varuks mõni parem pakkumine ning soovib tema juurest ära minna. Julieni viha kõnelemisel aina kasvas.
«Ma saan läbi ka ilma teieta, härra linnapea,» lisas ta.
«On tõesti väga kahetsusväärne, et te erutatud olete,» vastas härra de Rênal pisut kogeldes. Teenijad olid kümmekond sammu eemal voodeid korda seadmas.
«Mitte seda pole mul teilt tarvis, härra de Rênal,» vastas Julien äärmiselt vihasena. «Mõtelge neile häbematuile sõnadele, mis te mulle ütlesite, pealegi veel daamide juuresolekul.»
Härra de Rênal sai väga hästi aru, mida Julien taotles, ja ta hinges tekkis raske heitlus. Nüüd hüüdis Julien vihast otse meeletuna:
«Ma juba tean, mu härra, kuhu minna, kui ma teie juurest lahkun!»
Härra de Rênal nägi Vaimus Julieni juba härra Valenod majas.
«Hea küll,» ütles ta lõpuks ohates ja ilmega, nagu kutsuks ta arsti kõige valusamat operatsiooni tegema, «ma nõustun teie palvega. Ülehomme algab uus kuu ja ma annan teile edaspidi viiskümmend franki kuus.»
Julien tahtis vägisi naerma pursata; ta oli nii löödud, et kogu ta viha oli korraga kadunud.
«Selle lojuse vastu ei ole ma veel küllalt põlgust tundnud,» ütles ta enesele. «See on kahtlemata suurim vabandus, mida võis teha nii vilets hing.»
Lapsed olid kõike ammuli sui pealt kuulanud ja jooksid nüüd aeda emale jutustama, et härra Julien oli väga vihane, aga hakkab nüüd kuus saama viiskümmend franki palka.
Julien läks harjumusest neile järele ega vaadanudki enam härra de Rênali poole, kes sügavasti, ärritatult maha jäi.
«Vaat, sada kuuskümmend kaheksa franki läheb see härra Valenod mulle maksma,» mõtles linnapea. «Ma pean talle kindlasti ütlema paar kõva sõna leitud laste varustamise pärast.»
Veidi hiljem seisis Julien uuesti härra de Rênali ees ja lausus:
«Ma pean härra de Chélani juurde minema