Punane ja must. Stendhal

ta headele sõpradele Verrières’is suurt rõõmu.

      Jalutus aias rahustas teda veidi. «Ei,» hüüdis ta, «ma ei lase eneselt naist ära võtta, ta on mulle liiga kasulik.» Ta kujutles hirmuga, milline oleks ta kodu ilma selle naiseta; tal oli olemas ainult üks naissugulane, markiis de R., vana, totter ja tige naine.

      Mõte, mis tuli, oli suurepärane, kuid selle teostamine nõudis palju rohkem iseloomu kui vaesel mehel seda oli. «Kui mu naine jääb minu omaks,» mõtles ta, «siis tunnen ma juba ennast: kui ta kord mind veel peaks pahandama, siis heidan ma talle ette kogu süü. Ta on uhke loomuga, me läheme tülli ja kõik see sünnib enne, kui tädi saab talle pärandust jätta. Kuidas siis irvitatakse minu üle! Mu naine armastab lapsi, kõik jääb, kord nende päralt. Aga mina, mina jään Verrières’i narriks. «Vaat kus mees,» ütlevad nad, «ei osanud isegi oma naisele kätte maksta!» Kas ei ole siiski parem jääda kahtlustuse juurde ja mitte hakata seda tõendama? Kuid siis seon ma oma käed kinni ja järelikult ei saa ma talle midagi ette heita!»

      Hetk hiljem ärkas härra de Rênalis solvunud enesetunne uuesti ja ta katsus hoolikalt meelde tuletada igasuguseid tabamisvõtteid, millest jutustati Verrières’i kasiinos piljardit mängides või aadliklubis, kus mõni jutukas vestja mängu pooleli jättis ja mõne petetud abielumehe kulul nalja hakkas tegema. Kui julmad tundusid talle nüüd kõik need naljad!

      «Oh, jumal! Miks ei ole mu naine surnud! Siis ei tabaks mind ükski irvitus. Miks ei ole ma lesk! Võiksin pool aastat veeta Pariisi kõige paremas seltskonnas.» Ent pärast neid õnnehetki, mida talle tõi ettekujutus võimalikust lesepõlvest, hakkas ta uuesti mõtlema, milliste võtetega saada tõe jälile. Mis oleks, kui ta keskööl, kui kõik magavad, Julieni toa ukse ette raputaks õhukese korra kliisid? Järgmisel hommikul võiks ta siis varase valgega jalajälgi näha.

      «Ei, see abinõu ei kõlba kuhugi,» hüüdis ta äkki vihaselt. «Elisa, see nuuskija, märkab seda ja varsti teab kogu maja, et olen armukade.»

      Ühes teises kasiino-jutus oli abielumees oma õnnetus saatuses nõnda jäljed kätte saanud, et oli juuksekarva nagu kohtupitseri vaharaasuga kinnitanud oma naise ja ta armukese uste külge.

      Pärast nii paljusid tunde kaksipidi-mõtlemist tundus see seisukorra lahendusviis viimaks kõige parem olevat ja härra de Rênal mõtleski seda järele proovida, kui allee käänakul talle vastu tuli ta enese naine, keda ta meelsasti oli soovinud näha surnuna.

      Proua tuli külast. Ta oli käinud Vergy kirikus messil. Pärimuse järgi, mis külmale filosoofile oleks tundunud kahtlasena, millesse aga proua uskus, oli see väike kirik, kus nüüd kogudusele jumalateenistust peeti, kunagi olnud Vergy sire’i lossikapelliks. Mõte sellest valdas proua de Rênali kogu selle aja, mil ta pidi õieti palvetama. Vahetpidamata seisis tal silmade ees, kuidas ta mees võiks jahil Julieni nagu kogemata tappa ja kuidas ta siis õhtul laseks talle armsama südame roaks ette kanda.

      «Minu saatus,» ütles proua enesele, «sõltub nüüd sellest, mis ta mõtleb, kui ta mu sõnu kuuleb. Pärast seda saatuslikku veerandtundi ei leidu hiljem vahest enam juhust temaga kõnelda. Ta pole tark olend, keda juhib mõistus. Ma võiksin koguni oma nõrga mõistuse abiga juba ette näha, mis ta teeb või ütleb. Tema otsusest sõltub meie ühine saatus, see on tema võimuses. See saatus aga sõltub ka minu osavusest juhtida selle veidriku mõtteid, keda viha teeb pimedaks, mis ei võimalda tal näha pooli asjugi. Oh jumal, kuidas ma praegu vajan talenti ja külma verd! Kust seda võtta?»

      Kui ta aeda astus ja eemalt oma meest nägi tulevat, oli ta nagu nõiduse väel oma rahu tagasi saanud. Mehe sassis juuksed ja korratud riided andsid mõista, et ta polnud maganud.

      Proua ulatas mehele ühe lahtivõetud ja kokkumurtud kirja. Seda avamata vaatas mees naise otsa meeletute silmadega.