mõnda ohvitserimütsi.»
«Mulle näib, et ta sobib väga hästi.»
«Kuningas on harjunud auväärse ja kahtlemata väga tõsise kleerusega. Ma ei tahaks, et ma oma nooruse tõttu liiga kerglane välja näeksin.»
Piiskop hakkas uuesti kõndima ning õnnistusi jagama.
«Pole kahtlust,» mõtles Julien, julgedes viimaks mingile otsusele tulla, «ta harjutab õnnistuste jagamist.»
Vähese aja pärast seletas piiskop:
«Mina olen valmis. Minge, mu härra, teatage dekaanile ja härradele kapiitlist!»
Varsti astus härra Chélan, keda saatsid kaks kõige vanemat küreed, sisse kõrgest suurepäraselt nikerdatud uksest, mida Julien polnud varem märganud. Seekord jäi ta oma seisuse kohaselt kõige viimaseks, nii et ta piiskoppi võis näha ainult üle preestrite õlgade, kes suure hulgana ukse juures tunglesid.
Piiskop astus aeglaselt läbi saali; kui ta läveni jõudis, liitusid küreed tema järel rongkäiguks. Veidi aega seati ennast korda, siis hakkas rongkäik liikuma, lauldes üht psalmi. Kõige viimasena astus piiskop, – härra Chélani ja ühe teise väga elatunud küree vahel. Julien poetas end abbé Chélani kaaslasena kõrgeaususele üsna lähedale. Mindi Bray-le-Haut’ abtkonna pikki koridore mööda, mis hoolimata eredast päikesest olid sünged ja rõsked. Lõpuks jõuti kloostri sammaskäiguni. Julien oli ülimas vaimustuses nii ilusast tseremooniast. Ta südames heitlesid ühel pool auahnus, mille oli äratanud piiskopi noorus, teisel pool selle prelaadi tundlikkus ja peen viisakus. See viisakus oli sootuks midagi muud kui härra de Rênal´i viisakus isegi paremail silmapilkudel. «Mida kõrgemale tõusta seltskonna-astmikku mööda, seda enam võib leida meeldivaid kombeid,» mõtles Julien.
Kirikusse mindi kõrvalukse kaudu. Äkki lajatas sealt vanaaegsete võlvide alt vastu hirmus mürin. Julien arvas, et nüüd varisevad võlvid kokku. Kuid see mürin tuli ikka veel tollest väikesest kahurist, mis oli parajasti siia saabunud, ees kaheksa traavivat hobust; vaevalt pärale jõudnud ning Leipzigi kahurväelaste poolt korda seatud, hakkas ta paugutama, ikka viis pauku minutis, nagu oleksid ta ees seisnud preislased.
See tore mürin ei avaldanud nüüd Julienisse mingit muljet, tal ei mõlkunud peas enam Napoleon ega sõjakuulsus. «Nii noor,» mõtles ta, «ja juba Agde’i piiskop! Aga kus on Agde? Ja kui palju saab sealt sissetulekuld? Vahest kaks- või kolmsada tuhat franki.»
Kõrgeaususe teenrid ilmusid nähtavale suurepärase baldahhiiniga; härra Chélan võttis enese kätte ühe tugipuu, aga tegelikult oli selle kandjaks Julien. Piiskop asetus baldahhiini alla. Tõepoolest, tal oli korda läinud võtta endale vanainimese näoilme, ning meie kangelase imetlusel polnud piire. «Mida kõike ei saa korda saata oskuse ja osavusega!» mõtles ta.
Kuningas astus sisse. Julienil oli õnn teda näha üsna lähedalt. Piiskop pöördus tema poole pateetilise kõnega, ilma et ta oleks unustanud lisamata teatavat ärevust, nagu see on heaks tooniks tema majesteedi ees.
Me ei hakka siin kordama Bray-le-Haut’ tseremooniate kirjeldust; sellega täideti paar nädalat kõigi departemangu ajalehtede veergusid. Piiskopi kõnest kuulis Julien, et kuningas põlvneb Karl Julgest.
Hiljem oli Julieni kohustuseks järele vaadata arveid, mis see tseremoonia maksma läks. Härra de La Mole, kes oma õepojale oli piiskopikoha muretsenud, oli tahtnud suursugune olla ja kõik kulud enese kanda võtta. Ainuüksi Bray-le-Haut’ tseremoonia läks maksma 3800 franki.
Pärast piiskopi kõnet ja kuninga vastust asus tema majesteet baldahhiini alla; seejärel laskus ta hardalt põlvili ühele altari ees olevale padjale. Koor oli piiratud kooritoolidega, mis seisid kahe astme võrra põrandast kõrgemal. Alumise astme peal oli Julien istet võtnud abbé Chélani jalgade ees, umbes nagu Roomas Sixtuse kapellis šlepikandja oma kardinali lähedal. Kõlas Te Deum, hõljusid viirukilained, kuuldi lõpmatuid musketi- ja kahuripauke; talupojad olid õnnest ja hardusest joobunud. Üks selline päev tühistab saja jakobiinliku ajalehenumbri mõju.
Julien oli kuus sammu eemal kuningast, kes tõesti andumusega palus. Nüüd nägi ta esimest korda seda targa pilguga väikest meest, kes kandis peaaegu tikanditeta ülikonda. Ainult taevassinine pael ehtis ta väga lihtsat ülikonda. Ta seisis kuningale lähemal kui paljud teised isandad, kelle ülikonnad olid sedavõrd kullaga üle tikitud, et nende all, nagu ütles Julien, riietki ei nähtud. Veidi aega hiljem sai Julien teada, et too seal oli härra de La Mole. Ta näoilme oli Julieni arvates kõrk ja isegi ülbe.
«See markii pole nii viisakas kui minu kena piiskop,» mõtles Julien. «Jah, vaimulik seisus teeb mahedaks ja targaks. Ent kuningas on tulnud siia reliikviat austama, ometi ei näe ma siin ühtegi reliikviat. Kus on siis see püha Clemens?»
Ta naaber, väike kooripoiss, seletas talle, et püha reliikvia asetseb hoone ülemises osas mingis «põlevas kapellis».
«Mis on põlev kapell?» mõtles Julien. Aga ta ei tahtnud pärida selle sõna tähendust. Ta tähelepanu kasvas.
Etiketi järgi ei saada vaimulikud kõrge võimukandja külastuse ajal piiskoppi. Aga «põleva kapelli» poole minema hakates kutsus Agde’i piiskop abbé Chélani enesega kaasa; Julien võttis südame rindu ja läks abbéle järele.
Nad läksid pikast trepist üles ning jõudsid hoopis pisikese ukse ette, mille gooti pealiskaunistus oli suurepäraselt kullatud. See töö näis alles eile tehtud olevat.
Ukse ees põlvitas kakskümmend neli noort tütarlast Verrières’i kõige paremaist perekondadest. Enne ukse avamist põlvitas piiskop nende tütarlaste keskele, kes kõik olid nii kaunid. Sellal kui piiskop valjusti palvetas, ei suutnud nemad küllalt imetleda tema ilusaid pitse, ta meeldivat rühti, ta noort ning mahedat nägu. Kõike seda nähes kaotas meie kangelane viimase raasu oma mõistusest. Sel hetkel oli ta valmis kõigest hingest võitlema kas või inkvisitsiooni eest. Äkki avanes uks. Väike kapell näis valgusest otse leegitsevat. Altaril põles enam kui tuhat küünalt kaheksas reas, mis üksteisest olid eraldatud lillekimpudega. Püha paiga uksest keerles välja puhtaima viiruki magusat suitsu. Kapell oli seest värskelt üle kullatud, ta oli hoopis pisike, kuigi väga kõrge. Julien silmas altaril küünlaid, mis olid üle viieteistkümne jala kõrged. Noored tütarlapsed ei suutnud eneses maha suruda imetluskarjatust. Kapelli väikeses eesruumis oli luba olla ainult kahekümne neljal tütarlapsel, kahel küreel ja Julienil.
Varsti tuli kuningas, kaasas ainult härra de La Mole ja oma esimene kammerhärra. Isegi ihukaitse jäi välja põlvili, relvad valveseisus.
Majesteet laskus, ei, peaaegu sööstis palvetoolile. Alles nüüd silmas Julien, kes oli liibunud kullatud uksele, ühe tütarlapse palja käsivarre vahelt püha Clemensi veetlevat kuju. Pühak noore rooma sõduri riietuses asus altari varjus. Kaelal oli tal lai haav, kust näis nagu verd voolavat. Kunstnik oli enesegi ületanud; surija silmad olid pooleldi suletud, kuid täis õndsust. Tärkavad vurrud kaunistasid võluvat suud, mis oli pooleldi avatud, nagu palvetuseks. Seda nähes hakkas Julieni kõrval seisev noor tütarlaps valama palavaid pisaraid, ning üks neist langes Julieni käele.
Pärast lühikest palvetust sügavaimas vaikuses, mida segas ainult kirikukellade kauge kaja küladest kuni kümmekond penikoormat eemal, palus Agde’i piiskop kuningalt luba kõnelda. Ta lõpetas oma väikese ja väga liigutava kõne lihtsate sõnadega, mille mõju oli aga seda kindlam.
«Ärge iialgi unustage, teie, noored kristlannad, et olete näinud üht selle maailma suuremaid kuningaid põlvili kõikvõimsa ja püha vihaga jumala sulaste ees. Nõrgad, tagakiusatud on issanda sulased, neid on surmatud siin maa peal, nagu te seda näete püha Clemensi ikka veel verisest haavaat, aga nad hõiskavad taevas. Eks ole, noored kristlannad, te peate igavesti meeles seda päeva? Te vihkate jumalakartmatust. Te jääte igavesti ustavaks jumalale, kes on nii suur, nii püha vihaga, aga ka hea südamega.»
Nende sõnade juures tõusis piiskop mõjuvõimsalt püsti.
«Kas te tõotate mulle seda?» ütles ta, oma kätt nagu ekstaasis välja sirutades.
«Tõotame,» vastasid tütarlapsed pisaraisse langedes.
«Püha