Algul proua de Rênal imetles Julieni mõistlikkust. Siis aga, märgates, et talle enam otsa ei vaadata, muutus ta ärevaks. «Vahest ta ei armastagi mind enam?» küsis ta eneselt. «Ah, ma olen temale liiga vana, olen temast tervelt kümme aastat vanem!»
Söögitoast aeda minnes surus ta Julieni kätt. See iseäralik armastuseavaldus üllatas Julieni. Ta vaatas prouat ihaldava pilguga; söögilauas oli proua paistnud väga ilusana; Julienil olid olnud silmad maha löödud, aga ta oli kogu aeg üksikasjaliselt kujutlenud ta võlusid. See pilk lohutas proua de Rênali; küll ei päästnud see teda kõigist muredest, aga just need mured päästsid ta peaaegu terveni kõigist sisepiinadest oma mehe suhtes.
Söögilauas ei märganud ta mees midagi; teisiti oli lugu proua Derville’iga: tema arvates oli proua de Rênal libedal teel. Kogu päeva oli ta oma julges ja avameelses sõpruses helde igasuguseid vihjeid tegema, et sõbratarile varitsevat hädaohtu vastikuis värvides ette maalida.
Proua de Rênal otse janunes Julieniga üksi jääda: ta igatses temalt teada saada, kas ta teda veel armastab. Kuigi loomult lahkus ise, oli ta mitmel korral valmis oma sõbratarile selgeks tegema, et too teda rahule jätaks.
Õhtul korraldas proua Derville aias asjad nõnda, et tal korda läks istuda proua de Rênali ja Julieni vahele.
Proua de Rênalil, kes mõnules juba mõttest Julieni kätt pigistada ja oma huultele tõsta, polnud nüüd võimalik temaga isegi mitte kõnelda.
See takistus aina suurendas ta erutust. Teda näris hingepiin. Ta oli Julieni peale väga pahaseks saanud, kui see nii ettevaatamatult öösel tema juurde tuli; nüüd aga oli ta hirmul, et vahest jääb ta sel ööl tulemata. Ta läks aiast varakult oma tuppa. Kuid varsti ei läbenud ta enam, vaid läks Julieni ukse taha, kus ta kuulatas hinge kinni pidades. Kuigi teda närisid teadmatus ja kirg, ometi ei julgenud ta sisse astuda. Selline teguviis tundus talle viimse alatusena, sest selle kohta käib üks sapine vanasõnagi.
Teenijad polnud veel kõik magama heitnud. Proua pidas mõistlikumaks tagasi minna oma tuppa. Kaks tundi ootamist olid nagu kaks sajandit piinamist.
Kuid Julien oli oma niinimetatud kohustusele liiga truu, et oma kavatsust punkthaaval täide viimata jätta.
Kui kell lõi üks, hiilis ta tasakesi oma toast välja, kuulatas, kas majaisand küllalt kõvasti magab, ja läks siis proua de Rênali juurde. Seekord tundis ta end oma sõbratari juures õnnelikumana, sest mõte osamängimisest mõlkus tal seekord vähem meeles. Tal olid silmad lahti nägemiseks ja kõrvad kuulmiseks. Mis proua de Rênal oma vanadusest kõneles, andis talle teatud kindluse.
«Ah, ma olen teist ju kümme aastat vanem! Kuidas te saate mind armastada?» küsis proua mitu korda ilma kindla eesmärgita, kuna see mõte teda lihtsalt rusus.
Julien ei saanud aru sellisest murest, kuid nägi, et see kurtmine on siiras, ja unustas peaaegu täiesti kartuse näida naeruväärsena.
Kadus isegi rumal mõte, et teda võidakse ta madala sünnipära tõttu pidada teisejärguliseks armukeseks. Sedamööda, kuidas Julieni vaimustusest pelglik proua de Rênal rahunes, muutus ta pisut rõõmsamaks ja hakkas Julieni üle vabamalt mõtlema. Täna polnud Julienil õnneks ka enam seda sunnitud olekut, mis eilse kohtamise muutis küll võiduks, aga mitte lõbuks. Kui proua de Rênal oleks märganud, et Julien ainult mängib, siis oleks see kurb avastus talt jäädavalt võtnud igasuguse õnnetunde. Ta oleks siis selles näinud ainuüksi vanusevahe kurba tagajärge.
Proua de Rênal polnud küll kunagi mõelnud armastusküsimustest, aga niipalju kui küsimus on armastusest, on vanusevahe varandusevahe kõrval ikka provintsi pilke lemmikaineid.
Möödus mõni päev ja Julien oli kogu oma nooruse tulisusega meeletult armunud.
«Peab ütlema,» mõtles ta, «et proual on ingli headus ja et vaevalt keegi võib temast olla ilusam.»
Ta oli peaaegu täiesti unustanud mõtte osamängimisest. Ühel nõrkusehetkel ta isegi tunnistas prouale üles oma kartused. Millise armujoovastuse tipuni viis proua de Rênali see ülestunnistus! «Niisiis, mul pole ühtegi võistlejat,» ütles ta suurimas õndsuses. Ta söandas nüüd järele pärida, mis pilt see oli, mille pärast Julien nii väga hirmu tundis. Julien vandus, et see oli ühe mehe pilt.
Kui proua de Rênalil külma verd jätkus järelemõtlemiseks, siis ei saanud ta ometi veel lahti imetlusest, et kas ikka tõesti võib olemas olla selline õnn, millist ta polnud kunagi aimanud.
«Ah,» ütles ta enesele, «oleksin ma Julieni tundnud kümne aasta eest, siis, kui mind veel ilusaks peeti!»
Julien viibis neist mõtteist hoopis kaugel. Tema armastuski tuli auahnusest. See armastus oli vaese, õnnetu ja põlatu rõõm enda omaks pidada nii õilsat ja ilusat naist. Julieni armuavaldused ja joobumushetked oma veetleva sõbratari ees viisid proua de Rênali niikaugele, et ta vanusevahest enam nii palju muret ei tundnud. Kui tal vähegi olnuks seda elutarkust, mida juba ammu on kolmekümne-aastastel naistel tsiviliseeritumais maades, siis oleks ta hirmu tundnud niisuguse armastuse kestuse pärast, mis saab toitu ainult ootamatusest ja enesearmastusest.
Hetkil, mil Julien oma auahnuse unustas, imetles ta vaimustusega kõike, mis proua de Rênalisse puutus, isegi ta kübaraid ja kleite. Ta ei suutnud küllalt nautida nende lõhnu. Ta avas proua riidekapi peegelukse ja jäi kauaks imetlema kõike seda ilu ja rikkust, mis ta siit eest leidis. Ta sõbratar nõjatus temale ja vaatas talle otsa; Julien aga silmitses ehteid ja riidetükke, mis pulmapäeva eel olid täitnud proua veimevakka.
«Oleksin pidanud abielluma sellise mehega!» mõtles vahel proua de Rênal. «Milline tulihing! Kui veetlev oleks temaga elada!»
Mis puutub Julieni, siis polnud ta kunagi nii lähedast pilku heitnud naiseliku sõjakunsti hirmsasse arsenali. «On võimatu kujutleda,» ütles Julien enesele, «et Pariisiski leiduks midagi kaunimat.» Niisugusel silmapilgul ei olnud tal oma õnne vastu midagi ütelda. Ta armukese siiras imetlus ja joobumus panid teda sageli unustama need tühjad targutused, mis nende vahekorra alguses teda oli teinud nii kitsarinnaliselt arvestavaks ja peaaegu naeruväärseks. Vahel unustas ta oma harjumuspärase silmakirjalikkuse ja tundis äärmist naudingut, tunnistades auväärsele ja teda nii imetlevale daamile oma teadmatust paljude elu pisiasjade suhtes. Julieni armukese seltskondlik asend näis ülendavat tedagi. Proua de Rênal omalt poolt tundis kõige magusamat vaimset rahuldust sellest, et õpetas andekale noormehele, kes kõigi arvates pidi kord veel kaugele jõudma, seda, kuidas talitada reas pisiasjus. Isegi abiprefekt ja härra Valenod pidid Julieni imetlema, ja nad tundusid prouale seetõttu vähem lollidena. Mis puutub proua Derville’isse, siis hoidus too väljendamast samalaadi tundeid. See, mida ta aimas, pani teda ahastama, ja nähes, et tema targad nõuanded äratasid sõna tõsises mõttes pea kaotanud naises ainult viha, läks ta Vergyst minema, ilma et ta oleks nimetanud ärasõidu põhjuseid, mida talt muide nüüd ei küsitudki. Proua de Rênal valas sel puhul mõne pisara, varsti aga näis talle, et ta õnn on aina kasvanud. Selle ärasõidu tõttu sai proua peaaegu kogu päeva oma armsamaga kahekesi olla.
Julien nautis oma sõbratari mõnusat seltsi seda meelsamini, et muidu liiga kauaks üksinda jäädes hakkas teda vaevama Fouqué õnnetu ettepanek. Selle uue elu esimestel päevadel oli hetki, mil Julien, kes polnud kunagi varem armastanud ja keda kunagi keegi polnud armastanud, tundis nii südamlikku rõõmu oma siirusest, et oli juba valmis proua de Rênalile üles tunnistama, kuidas tänini kogu ta olemust oli täitnud ainult auahnus.
Ta oleks proualt nõu küsinud ka imeliku kiusatuse puhul, milleks oli Fouqué ettepanek, kui mitte väike vahejuhtum poleks riisunud talt igasuguse avameelsuse.
Seitsmeteistkümnes peatükk
ESIMENE ABILINE
Kuis sarnane on armastusekevad
aprilli heitlikule ilmale;
kord üleni ta paistab päiksesäras,
kord kaob see kõik taas pilve varjule.
Ühel õhtul päikeseloojangu ajal aias oma sõbratari kõrval istudes, kaugel tüütavaist