ja tülitsuste tormi, siis ei pääse katastroofist.»
Kaheksateistkümnes peatükk
KUNINGAS VERRIÈRES’IS
Kas te kõlbate ainult selleks, et teid kõrvale heita nagu korjust – rahvas, kel pole hinge, kelle soontes enam veri ei tuksu?
Kolmandal septembril kell kümme õhtul äratas üks sandarm kogu Verrières’i: peatänavast üles galopeerides tõi ta sõnumi, et tema majesteet kuningas *** saabub järgmisel pühapäeval, ja täna oli teisipäev. Prefekt lubas, see tähendab – nõudis, aukaardiväe moodustamist; oli tarvis üles näidata kõike võimalikku hiilgust. Üks ratsakuller läkitati Vergysse. Härra de Rênal saabus Verrières’i veel samal ööl ja leidis linna jalul olevat. Igaühel olid omad soovid. Need, kel kõige vähem askeldamist oli, üürisid palkoneid, kust võis kuninga sissesõitu pealt vaadata.
Kes hakkab aga kaardiväge juhatama? Härra de Rênalil oli kohe selge, kuivõrd tähtis on laiendatava tänava majade huvides, et juhtimise võtaks enda peale härra de Moirod. See oleks talle õiguse andnud pretendeerida esimese abi kohale. Polnud midagi ütelda härra de Moirod vagaduse kohta, see seisis väljaspool kahtlust, kuid ta polnud kordagi hobuse seljas istunud. Ta oli kolmekümne kuue aastane kartlik mehike, kes tundis hirmu niihästi mahakukkumise kui ka naeruväärsuse ees.
Linnapea kutsus ta juba kell viis hommikul enda juurde.
«Te näete, mu härra, et ma vajan teie nõu, nagu asuksitegi juba sellel kohal, kuhu kõik ausad inimesed teid tahavad viia. Siin õnnetus linnas õitseb tööstus, liberaalid muutuvad miljonärideks, nad ihkavad võimu ja oskavad selleks kasutada kõiki vahendeid. Pidagem aga silmas kuninga, monarhia, kõigepealt aga meie püha usu huvisid. Kellele teie arvates võiksime usaldada auvalve juhtimise?»
Hoolimata koledast hirmust, mida härra de Moirod tundis hobuste ees, võttis ta viimaks siiski vastu selle au nagu mingi märtriteo.
«Küll ma juba oskan väärikalt käituda,» vastas ta linnapeale.
Vaevalt jäi niipalju aega üle, et korda seada neid mundreid, mis olid olnud tarvitusel seitse aastat tagasi, kui siit läbi sõitis kuninglikust soost prints.
Kell seitse saabus Vergyst proua de Rênal Julieni ja lastega. Proua salongi oli rohkesti kogunenud liberaalide naisi, kes aina kõnelesid parteidevahelisest leppimisest ja palusid teda astuda samme härra de Rênali juures ning võimaldada nende meestele auvalvesse astumist. Üks daamidest kinnitas, et kui tema meest auvalvesse ei võeta, siis jääb ta murest pankrotti. Proua de Rênal saatis kõik varsti minema. Tal näis väga vähe aega olevat.
Julien oli hämmastunud, veel enam aga vihane, et proua varjas tema eest seda, mis tal hinge peal oli. «Seda ma nägin juba ette,» ütles ta kibedusega endale, «armastus jääb varju selle suure õnne ees oma majas vastu võtta kuningat. Kogu see askeldus pimestab teda. Ta hakkab mind alles siis jälle armastama, kui tema aju ei sega enam selle kildkonna mõtted, kuhu ta kuulub.»
Imelik küll, ta armastas nüüd prouat veelgi enam.
Dekoreerijad hakkasid majas askeldama. Julien oli juba ammu asjatult silmapilku varitsenud, et prouale paar sõna ütelda. Proua astus parajasti välja Julieni toast, käe peal tema ülikond, kui Julien teda nägi. Lähedal ei olnud kedagi. Julien tahtis midagi ütelda, kuld proua põgenes ega tahtnud teda kuulata.
«Ma olen küll loll, et armastan säärast naist; auahnus on tema sama hulluks teinud nagu ta mehegi.»
Proua oli tõtt-ütelda veelgi hullem: tema üheks suuremaks sooviks, mida ta pahanduse kartusel kunagi polnud Julienile usaldanud, oli igatsus näha teda kas või ükski päev ilma selle sünge musta ülikonnata. Imetlemisväärse osavusega, mida oli raske uskuda muidu nii loomulikust naisest, saavutas proua de Rênal selle, et härra de Moirod ja tema järel ka härra abiprefekt de Maugiron nõustusid Julieni nimetamisega auvalvesse, eelistades teda viiele või kuuele noormehele, neile jõukate vabrikantide poegadele, kellest vähemalt kaks olid eeskujulikud oma vagadusega. Härra Valenod, kes arvestas seda, et pakub oma tõlla Verrières’i kaunimaile naistele ja laseb imetleda oma ilusaid normandia hobuseid, pidi ühe oma hobuseist andma Julienile, olendile, keda ta üle kõige vihkas. Kõigil auvalvemeestel oli kas endil või siis teistelt laenatud taevassinine ilus univorm, mille hõbedast õlakud olid säranud seitsme aasta eest. Proua de Rênal tahtis Julienile muretseda uue ülikonna, aga aega oli tal selleks ainult neli päeva, et Besançonist tellida univorm, mõõk, müts jne., ühesõnaga kõik see, mida vajab auvalvemees. Kõige naljakam oli aga see, et proua millegipärast kartis Julienile univormi tellida Verrières’ist. Ta tahtis üllatada Julieni, aga ka linna.
Auvalve koostatud ja avalik arvamine ette valmistatud, tuli linnapeal tegelda suurejoonelise usulise tseremoonia küsimusega: kuningas ei soovinud Verrières’ist läbi sõita, ilma et ta ei käiks vaatamas püha Clemensi kuulsat reliikviat Bray-le-Haut’s, vaevalt penikoorma kaugusel linnast. Soovitav oli, et seal oleks koos olnud arvukas vaimulikkond; seda täita oli aga kõige raskem; härra Maslon, uus küree, tahtis iga hinna eest, et sealt puuduks härra Chélan. Asjata katsus linnapea talle selgeks teha, et see pole kuigi tark. Kuninga saatjaks oli määratud härra markii de La Mole, kelle esivanemad nii kaua olid olnud siin provintsis kubernerideks. See tundis abbé Chélani juba kolmkümmend aastat. Ta päriks Verrièes’i tulles kindlasti tema järele, ja kui ta leiaks härra Chélani kõrvalejäetuna, siis niisugune mees läheks kogu oma kaaskonnaga vanakese kojugi. See vast oleks alles lops!
«Kui tema minu vaimulike hulgas esineks, oleks see mulle teotuseks siin ja Besançonis,» vastab abbé Maslon. «Üks jansenist, jumal hoidku!»
«Mis te mulle ka vastu ütleksite, mu armas abbé,» vastas härra de Rênal, «mul ei ole tahtmist lasta härra de La Mole’il häbistada Verrières’i linnavalitsust. Teie teda ei tunne. Õukonnas on ta mõistlik, aga siin, provintsis, teeb ta paha nalja, pilkab ja katsub inimesi ainult kimbatusse ajada. Ta on valmis meid liberaalide silmis naeruväärseks tegema, ainult et ise nalja saada.»
Alles laupäeva öösel vastu pühapäeva, pärast seda, kui oli kolm päeva edasi-tagasi aruteldud, paindus abbé Masloni uhkus linnapea kartuse ees, mis nüüd muutus julguseks. Oli tarvis kirjutada mesimagus kiri abbé Chélanile ja paluda teda osa võtma Bray-le-Haut’ reliikvia austamistseremooniast, muidugi, kui seda lubab tema kõrge vanus ja ta tervislik seisukord. Härra Chélani palve peale sai kutse ka Julien, kes teda pidi saatma alamdiakonina.
Pühapäeval täitsid Verrières’i tänavaid hommikust peale tuhanded lähedasist mägedest tulnud talupojad. Oli ilus päikesepaistene ilm. Viimaks, kella kolme paiku, muutus rahvahulk ärevamaks: ühel kaljul, kaks penikoormat Verrières’ist eemal, märgati suurt tulelõket. See oli märgiks, et kuningas on astunud üle departemangu raja.
Kohe hakkasid kõik kellad helisema ja üks vana hispaania kahur, mis kuulus linnale, hakkas paugutama, avaldades üldist rõõmu suure sündmuse puhul. Pooled elanikest ronisid üles katuseile. Kõik palkonid olid täis naisi. Auvalve hakkas liikuma. Imeteldi säravaid mundreid ja igaüks tundis ära oma sugulase või sõbra. Naerdi härra de Moirod’ kartuse üle, kelle ettevaatlik käsi oli iga silmapilk valmis sadulakorjust kinni haarama. Ent üks tähelepanek varjas kõiki teisi: esimene ratsanik üheksandas reas oli väga sale ja ilus poiss, ja algul ei tuntud teda äragi. Varsti aga kostis mõnede suust meelepahahüüdeid, kuna teised hämmastunult vaikisid, lühidalt, ärevus oli üldine. Tunti ära, et see, kes seal ratsutab härra Valenod’ normandia hobuse seljas, on väike Sorel, puusepa poeg. Kuuldus üldist meelepahaavaldust linnapea vastu, eriti liberaalide poolt. «Ah nii, too abbéks riietatud väike tööpoiss on linnapea jõmpsikate õpetajaks ja sellepärast on linnapeal jultumust teda määrata auvalvesse, teda eelistada neile ja noile rikkaile vabrikantide poegadele!» – «Nood härrad,» hüüdis üks pankuriproua, «peaksid seda väikest häbematut matsi õpetama!» «See poiss juba ei hooli, ja tal on mõõk,» vastas üks kõrvalseisja, «ega tea uskuda, virutab neile veel näkku.»
Kõrgema seltskonna sõnad olid veelgi ähvardavamad. Daamid arutlesid, et kas härra linnapea