Hea oli Roomast siia läkitanud. Talle öeldi, et need on peidetud sinna ilusa vahakuju sisse.
Majesteet suvatses lubada neitsidele, kes teda kapelli olid saatnud, kanda punast linti, sissetikitud sõnadega «Vihkan jumalakartmatust! Igavene au!»
Härra de La Mole laskis talupoegadele jagada kümme tuhat pudelit veini. Õhtul Verrières’is leidsid liberaalid mingi põhjuse korraldada sada korda parema illuminatsiooni kui rojalistid. Enne ärasõitu tegi kuningas visiidi härra de Moirod’le.
Üheksateistkümnes peatükk
MÕTLEMINE PANEB KANNATAMA
Igapäevaste sündmuste grotesksus varjab meie eest kirgedes peituvat õnnetust.
Harilikku mööblit uuesti tagasi asetades tuppa, kus härra de La Mole oli asunud, leidis Julien neljaksmurtud paksu paberilehe. Esimese lehekülje alt luges ta:
Härra ekstsellents markii de La Mole’ile, Prantsusmaa peerile, kuninglike ordenite kavalerile jne., jne.
See oli palve, kirjutatud nõudepesija konarliku käekirjaga.
«Härra markii,
Mind on kogu eluaeg juhtinud usulised põhimõtted. Ma olin Lyoni piiramise ajal, tol neetud 93-ndal aastal, pommirahe all. Ma käin armulaual ja igal pühapäeval kogudusekirikus messil. Ma ei ole kunagi puuduhud lihavõtteteenistuselt, isegi mitte sel neetud 93-ndal aastal. Minu köögitüdruk – enne revolutsiooni oli mul teenijaid –, mu köögitüdruk valmistab igal reedel paastutoitu. Mulle on Verrières’is osaks saanud üldine ja, kui tohiksin ütelda, teenitud lugupidamine. Kui on ristikäik, siis kõnnin ma baldahhiini all härra küree ja härra linnapea kõrval. Kui on midagi väga tähtsat, siis ma kannan jämedat küünalt, mille olen ostnud omal kulul. Selle kõige kohta on mul tõendid olemas Pariisis rahandusministeeriumis. Ma pöördun palvega härra markii poole Verrières’i loteriibüroo pärast, mis nii või teisiti varsti peab vabaks saama, sest et selle praegune ülem on väga haige ja pealegi hääletab ta valimistel halvasti, jne.
De Cholin.»
Selle palvekirja äärele oli de Moirod’ poolt kirjutatud väike märkus, mis algas nõnda:
«Mul oli au kõnelda eile selle alamaga, kes selle palvekirjaga teie poole pöördub,» jne.
«Niisiis, isegi see totakas de Cholin näitab teed, mida mul tuleb astuda,» ütles Julien enesele.
Veel nädal aega pärast kuninga läbisõitu Verrières’ist hoidis üks asi kõigi meeli enam pinevil kui kõik need lõpmatud keelepeksud, rumalad jutud, naeruväärsed vaidlused jne., mille aineks järgemööda olid kuningas, Agde’i piiskop, markii de La Mole, kümme tuhat pudelit veini, de Moirod, kes õnnetult oli maha kukkunud ja kes aumärgi ootuses alles kuu aega hiljem kodunt välja ilmus; selleks oligi nimelt see äärmine jultumus, millega puusepa poeg Julien Sorel sokutati auvalvesse. Oli vaja ainult kuulata rikkaid riidevabrikante, kes õhtul ja hommikul kohvikus jutlustasid võrdsusest, nii et hääl aina kähises. Proua de Rênal, see ninatark – vaat kes selle jõleduse välja mõtles. Põhjus? Väikese abbé Soreli ilusad silmad ja prisked põsed – see oli selge.
Varsti pärast tagasisõitu Vergysse jäi Stanislas-Xavier, lastest kõige noorem, palavikku. Proua de Rênali haarasid hirmsad sisepiinad. Esimest korda heitis ta oma armastust enesele ette teatud järjekindlusega: ta näis nagu mingi ime tõttu äkki mõistvat, millisesse hiigelpattu ta oli lasknud end ahvatleda. Kuigi ta oli sügavasti usklik, siiski polnud ta senini veel järele mõelnud, kuivõrd suur on tema süü jumala silmis.
Sacré-Coeuri kloostris oli ta kunagi kirglikult jumalat armastanud; nüüd kartis ta teda samal viisil. Ta hinge lõhestavad siseheitlused olid seda kohutavamad, et mingid arukad argumendid ei suutnud ta hirmu kahandada. Julien märkas, et vähimgi arutlus prouat rahustamise asemel ainult ärritab; proua arvas siin kuulvat põrgu häält. Julien ise armastas väga väikest Stanislas’d, ja proual oli hea temaga haigusest kõnelda. Haigus aga võttis varsti tõsisema pöörde. Püsivad südamepiinad riisusid proua de Rênalilt isegi une: ta oli alati mornilt vaikne. Kui ta oleks suu avanud, siis oleks ta otsekohe siinsamas kahetsenud oma pattu jumala ja inimeste ees.
«Jumala pärast, ärge te kellegagi kõnelge,» ütles Julien prouale, kui nad kahekesi olid jäänud. «Lubage, et see ainult mina olen, kellele te oma kannatused usaldate. Kui te mind veel armastate, siis vaikige; teie sõnad ei suuda ju ära võtta meie väikese Stanislas’ palavikku.»
Kuid neil lohutustel polnud mingit mõju; Julien ei teadnud proua de Rênali kinnismõtet, et ägeda jumala viha saab vaigistada ainult Julieni vihkamisega, või muidu sureb poeg. Kuna ta aga tundis, et ta oma armsamat vihata ei suuda, siis oligi ta nõnda õnnetu.
«Hoiduge minust eemale!» ütles ta ühel päeval Julienile. «Jumala nimel, minge siit majast ära: see surmabki mu lapse, et teie siin viibite.»
«Jumal karistab mind,» lisas ta sosinal, «ta on õiglane; ma kummardan ta õigluse ees; mu patt on hirmus, ja ometi elasin ma ilma südamepiinadeta! See oli esimeseks märgiks, et jumal on mu maha jätnud; nüüd pean ma saama kahekordse karistuse.»
Julien oli sügavalt vagustatud. Neis sõnades polnud silmakirjalikkust ega liialdust. «Ta arvab tõesti, et ta oma armastusega minu vastu pojale surma toob, ja samas ta vaeseke armastab mind enam kui oma poega. Pole kahtlust, see ongi ta südamepiinaks, mis teda nii vaevas; selles on tõepoolest tunnete suurust. Aga kuidas võisin ma sisendada sellist armastust, mina, kes ma olen nii vaene, nii halvasti kasvatatud, nii harimatu ja vahel käitumises nii kohmakas?»
Kord öösel hakkas lapsel väga halb. Kella kahe paiku hommikul tuli härra de Rênal teda vaatama. Laps oli kõrges palavikus, tulipunane ega tundnud oma isa. Äkki viskas proua de Rênal end mehe jalgade ette maha; Julien mõistis, et nüüd on käes silmapilk, mil ta kõik oma südamelt ära räägib ja end igavesti õnnetuks teeb.
Õnneks ei meeldinud see imelik liigutus härra de Rênalile.
«Jumalaga, jumalaga,» ütles ta ja läks minema.
«Ei, kuule mind ometi!» hüüdis ta abikaasa tahtes teda kinni hoida. «Sa pead teada saama täit tõtt! Mina olen see, kes pojale surma toob. Mina olen talle elu andnud ja mina võtan talt selle jälle ära. Taevas karistab mind; jumala silmis olen mina ta surmas süüdlane. Minul tuleb ennast hukutada ja alandada; vahest ehk see ohver suudab issandat lepitada.»
Kui härra de Rênalil oleks olnud vähegi kujutlusvõimet, siis oleks ta kõigest aru saanud.
«Romantilised kujutlused!» hüüdis ta ja lükkas naise eemale, kes katsus tema põlvede ümbert kinni haarata. «Missugune romantiline sonimine! Julien, laske hommikul kohe arst tulla!»
Ning ta läks uuesti magama. Proua de Rênal langes peaaegu minestades põlvili, tõugates krampliku liigutusega enesest eemale Julieni, kes talle appi tõttas.
Julien oli hämmastunud.
«Niisugune on siis see abielurikkumise patt!» ütles ta enesele. «Ons see võimalik, et noil preestrilurjustel on õigus? Et neil, kes ise nii palju pattu teevad, on eesõigus öelda, mis tähendab õieti patt? Kui pentsik!»
Härra de Rênal oli juba kahekümne minuti eest lahkunud, aga Julien nägi ikka veel enda ees oma armsamat endises asendis, liikumatuna ja peaaegu meelemärkusetult, pea toetatud väikesele lapsevoodile.
«See on tõepoolest sügava hingega naine, kes on meeleheitel sellepärast, et on tundma õppinud mind,» mõtles Julien. «Tunnid lendavad kiiresti Mis saan mina tema heaks teha? Tarvis otsustada. Siin pole tegemist enam minuga. Mis puutuvad minusse inimesed kõigi oma labaste alpustega? Mida võin mina tema heaks teha? Kas ta maha jätta? Kuid siis jääks ta üksinda kõige hirmsamate kannatuste kätte. Ta mees, see puunui, teeb talle ju rohkem kahju kui kasu. Toores, nagu ta on, võib ta temale mõne kõva sõna ütelda; ning ta võib hulluks minna, aknast välja hüpata. Kui ma ta maha jätan, kui ma enam tema järele ei valva, tunnistab ta mehele kõik üles. Ja kust ma tean, vahest saab ta mees, hoolimata tulevasest pärandusest, hakkama skandaaliga. Ja ta võib