hüüdis ta, «vaat Napoleon oli alles noortele prantslastele jumala poolt läkitatud mees! Kes asendab teda? Mis hakkavad ilma temata peale need õnnetud, kes on minust isegi rikkamad, need, kel on taskus mõned eküüd hariduse omandamiseks, aga siiski mitte nii palju raha, et kahekümne-aastaselt iseseisvaks saada ja karjääri alustada. Kuidas lugu ka poleks,» lisas ta sügavasti ohates, «see saatuslik mälestus ei lase meil kunagi õnnelik olla.»
Ta nägi, kuidas proua de Rênal kulmu kortsutas, külma ja põlgliku ilme võttis. Proua leidis, et selline mõtteviis sobib ainult teenijale. Kasvanud teadmises, et ta on väga rikas, pidas ta endastmõistetavaks, et ka Julien peab rikas olema. Ta armastas Julieni tuhat korda enam kui oma elu ega pidanud rahast mingit lugu.
Ent Julien ei võinud aimatagi neid mõttekäike. Proua kulmukortsutus tõi ta tagasi maa peale. Julienil oli küllalt meelekindlust, et oma lauset teisiti tõlgitseda ja auväärt daamile, kes istus nii lähedal tema kõrval murupingil, mõista anda, et ta äsjaöeldud sõnu oli kuulnud oma matkal ühe oma puukaupmehest sõbra suust. Vaat kuidas need nurjatud ometi mõtlevad!
«Olgu, aga siis ärge käige enam läbi sääraste inimestega,» vastas proua de Rênal ikka veel pisut selle jäise ilmega, mis äkki oli tulnud kõige suurema õrnuse hetkel.
See kulmukortsutus või pigemini pahameel oma ettevaatamatuse üle oli esimeseks hoobiks Julieni illusioonidele. Ta ütles endale: «Proua on hea ja õrn, ta sallib mind väga, aga ta on üles kasvanud vaenlaste leeris. Nad peavad paratamatult ennekõike hirmu tundma selliste julgete, ausate inimeste ees, kes on küll saanud hea kasvatuse, aga kel pole küllalt raha, et läbi lüüa. Mis küll saaks neist aadlikest, kui meil oleks võimalust nendega võidelda võrdsete relvadega! Kui mina näiteks oleksin Verrières’i linnapea, heade kavatsustega, aus inimene, nagu seda ju õieti härra de Rênal on, küll siis oskaksin jagu saada vikaarist, härra Valenod’st ja kõigist nende kelmustest! Kuidas siis Verrières’is valitseks õiglus! Nendetaoliste talendid ei suudaks mul siis juba teel risti ees olla. Nad kobavad ju kogu aeg pimeduses.»
Julieni õnnetunne oleks sel päeval peaaegu püsima jäänud. Meie kangelasel puudus ainult julgus siiruseks. Tal oleks pidanud olema pealehakkamist võitlusse astumiseks ja nimelt otsekohe ja sealsamas. Proua de Rênal oli Julieni sõnadest ehmunud, sest tema seltskonnas oli sageli kinnitatud, et uue Robespierre’i ilmumine on täiesti võimalik, kuna alamais kihtides ikka leidub noormehi, kes on saanud ülihea hariduse. Proua de Rênali külm ilme kestis küllalt kaua ja tundus Julienile eriliselt sihilikuna. Sest proua vastikustundele ebakohaste sõnade pärast järgnes varsti hirm, et ta on Julienile kaudselt öelnud midagi ebameeldivat. See halb tuju kajastus selgesti ta näojoontes, mis muidu, kui ta oli õnnelik ja eemal tüütuist inimestest, olid ikka nii puhtad ja naiivsed.
Julien ei julgenud oma unistustele enam anda vaba voli. Jäädes rahulikumaks ja tundes end vähem armununa, leidis ta, et pole kuigi mõistlik minna proua de Rênali tuppa. Oleks parem, kui tema tuleks Julieni poole; kui mõni teenija näeks prouat majas liikuvat, siis leiduks vabanduseks ikka mitukümmend põhjust.
Kuid sellisel plaanil olid ka oma varjuküljed. Julien oli saanud Fouquélt raamatuid, mida tema kui teoloogiaõpilane poleks iialgi võinud raamatukaupmehelt hankida. Ta söandas neid avada ainult öösiti. Sageli oleks ta meeleldi tahtnud, et teda ei segaks ükski visiit, mille paljas ootaminegi ei lase hästi lugeda, nagu see oli alles eile õhtul enne jutuajamist viljapuuaias.
Tänu proua de Rênalile avastas ta nüüd raamatuis palju uut. Ta oli julgenud prouale esitada küsimusi terve rea pisiasjade kohta, millede mitteteadmine paneb väljaspool seltskonda sündinud noormehe kitsikusse, olgu ta vaimuannete poolest kes-teab kui rikas.
See kasvatus, mida andis äärmiselt ebateadliku naise armastus, oli Julienile suureks õnneks. Nii õppis ta seltskonda tundma sellisena, nagu ta sel ajal tõepoolest oli. Tema vaimu ei pimestanud sugugi jutustused sellest, missugune see seltskond oli varem, kahe tuhande aasta või minupärast kuuekümne aasta eest, Voltaire’i ja Louis XV päevil. Oma suureks rõõmuks langes Julieni silmade eest kate; ta sai viimaks aru, mis õieti Verrières’is toimus.
Esiplaanile ilmus terve rida väga keerulisi intriige, mis kahe aasta eest olid alustatud Besançoni prefekti poolt ja mida toetasid Pariisist tulnud kõige kõrgemate võimude poolt kirjutatud kirjad. Asi seisis nimelt selles, et oli kavatsus härra de Moirod – selle maanurga kõige vagam mees – teha Verrières’i linnapea esimeseks, mitte aga teiseks abiks. Tal oli võistlejaks väga rikas vabrikant, keda tingimata oli vaja tagandada teise abi kohale.
Nüüd sai Julien aru vihjeist, mis ta oli kuulnud seltskonna koorekihilt, kes härra de Rênali poole olid dineele tulnud. See privilegeeritud seltskond oli äärmiselt huvitatud just tolle mehe valimisest esimese abi kohale, kelle kandidatuurist kellelgi palju aimu ei olnud, eriti mitte liberaalidel. Mis seejuures kõige tähtsam oli ja mida teadis igaüks, oli see, et Verrières’i peatänava idapoolset külge tuli laiendada üheksa jala võrra, sest see tänav pidi saama kuninga sõiduteeks.
Ent kui härra de Moirod, kel oli kolm maja sel laiendataval tänaval, oleks saanud esimeseks abiks ja hiljem, kui härra de Rênal saadikuks pidi saama, ka linnapeaks, oleks ta võinud silma kinni pigistada, ja neis majades, mis kuningliku sõidutee ääres seisid, poleks vaja olnud muud ette võtta kui vaid väikesi kohendusi, mille tõttu nad endises kohas oleksid edasi võinud püsida veel sadakond aastat. Hoolimata härra de Moirod suurest vagadusest ja tuntud aususest, oldi kindel, et tema on kõigiti «vastutulelik», sest tal oli palju lapsi. Majadest, mis laiendamise puhul oleksid tulnud mahalõhkumisele, kuulusid üheksa Verrières’i koorekihi omandusse.
Julieni silmis oli see intriig palju tähtsam kui Fontenoy lahing, millist nime ta esmakordselt nägi ühes Fouqué poolt saadetud raamatus. Oli asju, mis Julieni imestusega täitsid nende viie aasta kestel, mil ta õhtuti küree juures käis. Aga et teoloogiaõpilase esimeseks vooruseks on tagasihoidlikkus ja alandlik meel, siis polnud tal kunagi võimalik küsimusi esitada.
Ühel päeval andis proua de Rênal mingi käsu oma mehe toapoisile, kes oli Julieni vaenlane.
«Aga, proua, täna on kuu viimane reede,» vastas see mees imeliku näoga.
«Minge,» ütles proua de Rênal.
«Ahaa,» ütles Julien, «nüüd läheb ta sinna heinaküüni, mis kord oli kirikuks ja mis äsja jälle jumalateenistusteks on korda seatud. Aga mis nad seal teevad? See on saladus, millest ma kuidagi aru ei saa.»
«See on hingepäästmise asutus, aga küllalt iseäralik,» vastas proua de Rênal. «Naisi sinna ei lasta. Ma tean ainult seda, et kõik seal sinatavad üksteist. Nii saab seal seesama toapoiss kokku härra Valenod’ga, ning too ninakas lollpea ei saa sugugi pahaseks, kui Saint-Jean teda sinatab; ta vastab temale samas toonis. Kui te just tahate teada saada, mis seal tehakse, siis võin ma üksikasjade üle järele pärida härra de Maugironilt ja härra Valenod’lt. Me maksame iga teenija pealt kakskümmend franki, nähtavasti selleks, et nad meid ühel ilusal päeval teise ilma ei saadaks.»
Aeg mõõdus kiiresti. Mõte oma armsama võludest viis Julieni eemale ta süngest auahnusest. Kuuludes vastasleeri, oli Julien sunnitud vaikima igasugustest igavatest ja tarkadest asjadest ja see suurendas teadmatult ta õnnetunnet, mille eest ta võlgnes tänu prouale, samuti võimu, mis proual tema üle oli.
Niisugustel kordadel, kui nad küllaltki arenenud laste juuresoleku tõttu said kõnelda ainult külma mõistuse keeles, kuulas Julien prouale armastusest sädelevate silmadega otsa vaadates suurima kuulekusega tema seletusi maailma asjadest. Sageli juhtus, et keset juttu mõnest osavast kelmusest teedetegemise või äritsemise alal proua de Rênal eksis äkki mõtetega meeletuisse unistustesse. Julien leidis tarviliku olevat teda noomida, sest hajameelsuses võttis proua enesele vabaduse temaga ümber käia lihtsalt ja sundimatult nagu oma lastegagi. Oli tõesti päevi, mil proua kujutles, et ta Julieni armastab nagu oma last. Eks proual tulnud siis vahetpidamata vastuseid anda tuhande lihtsa asjakese kohta, mida heast perekonnast laps teab väga hästi juba viieteistkümne-aastaselt. Hetk hiljem aga imetles ta Julieni kui oma isandat. Tolle mõistus tekitas temas mõnikord isegi hirmu; proua uskus iga päevaga üha kindlamalt, et sellest noorest abbést koorub kord välja suur mees. Ta nägi teda juba paavstina,