võin ma vihjata, et ainult armastus tõukas mind seda vastu võtma.»
Julien tõmbas uuesti oma käe proua de Rênali omast eemale. Varsti aga haaras ta ise selle jälle oma pihku ja pigistas seda. Kui kesköö paiku sisse mindi, ütles proua de Rênal sosistades:
«Teie lähete siis meilt minema? Te sõidate ära?»
Julien vastas ohates:
«Mul tuleb ära sõita, sest ma armastan teid kirglikult, ja see on patt… pealegi milline patt ühele noorele preestrile!»
Proua de Rênal nõjatus ta käsivarrele nõnda ennast unustades, et ta oma põsega puudutas Julieni hõõguvat põske.
Kummagi ööd erinesid vägagi üksteisest. Proua de Rênal hõljus kõige kõrgelennulisema iha ekstaasides. Noor edev tütarlaps, kes varakult armastama hakkab, harjub ära armurahutusega; jõudes tõelise kire ikka, puudub sellel tema jaoks uudsuse veetlus. Kuna proua de Rênal kunagi romaane polnud lugenud, olid kõik õnne varjundid talle uudsed. Ükski kurb tõde ei kohutanud teda, isegi mitte tulevikutont. Ta tundis, et kümne aasta pärast on ta sama õnnelik kui praegu. Isegi mõte vooruslikkusest ja härra de Rênalile vannutud truudusest, mis teda oli häirinud veel mõni päev tagasi, esines nüüd asjatult: ta vabanes sellest varsti kui tüütavast külalisest. «Julien ei saavuta minult mitte midagi,» ütles proua de Rênal enesele, «tulevikus elame täpselt samuti edasi, nagu me selle kuu oleme elanud. Ta jääb mulle vaid sõbraks.»
Neljateistkümnes peatükk
INGLISE KÄÄRID
Kuueteistkümne-aastasel tütarlapsel oli roosa jume, aga ta tarvitas puna.
Mis puutub Julienisse, siis oli Fouqué ettepanek temalt riisunud igasuguse rõõmu; ta ei saanud lahti kaksipidimõtlemisest.
«Ah, võib-olla puudub mul iseloom, Napoleonile oleksin ma vist olnud vilets soldat. Siiski,» lisas ta endamisi, «vähemalt see väike armulugu majaprouaga lahutab vähemalt hetkekski mu meelt.»
Oli õnn, et selline sundimatu mõlgutamine isegi selles vähetähtsas loos ei vastanud sugugi ta tõelisele hingelisele seisundile. Ta kartis proua de Rênali ta ilusa kleidi pärast. See kleit oli tema silmis eelaimuseks Pariisist. Oma uhkuses ei tahtnud Julien midagi jätta juhuse või silmapilgu hooleks. Arvesse võttes Fouqué pihtimusi ja seda vähest, mis ta armastuse kohta piiblist oli lugenud, mõtles ta välja üsna üksikasjalise sõjaplaani. Aga et ta ise endale teadmatult oli väga erutatud, märkis ta oma kavatsuse üles.
Järgmise päeva hommikul, kui nad salongis hetkeks proua de Rênaliga kahekesi olid jäänud, küsis see:
«Kas teil teist nime ei olegi kui Julien?»
Sellele nii meelitavale küsimusele ei osanud meie sangar midagi vastata. Seda ootamatust polnud ta plaanis ette nähtud. Ilma oma lolli plaanita oleks Julieni leidlik vaim kohe valmis olnud parajat vastust andma, ootamatus oleks aina ergutanud ta teravmeelsust.
Nüüd aga muutus ta kohmetuks ja selle teadmisest kohmetus ta veelgi enam. Proua de Rênal andis talle selle kiiresti andeks. Ta nägi selles Julieni veetlevat hingepuhtust. Seda hingepuhtust leidis ta alati puudu olevat Julieni juures, keda üldiselt peeti nii targaks.
«Ma olen väga umbusklik sinu väikese kodukooliõpetaja vastu,» ütles proua de Rênalile mõnigi kord proua Derville. «Tal on alati midagi mõttes; kui ta midagi teeb, siis ikka ette arvestades. Ta on salalik inimene.»
Julien tundis end sügavasti alandatuna, et ta tookord proua de Rênalile midagi ei osanud vastata.
«Minusugune mees peab selle enesekaotuse tasa tegema,» ütles ta enesele. Kasutades silmapilku, mil ühest toast teise mindi, pidas ta enese kohuseks proua de Rênali suudelda.
Polnud midagi ebakohasemat, midagi ebameeldivamat kummalegi ega ka üldse midagi mõistmatumat. Neid oleks peaaegu nähtud. Proua de Rênal arvas, et Julien on aru kaotanud. Ta ehmus, ennekõike aga sai pahaseks. See rumalus tuletas talle meelde härra Valenod’d.
«Mis võiks juhtuda,» küsis ta eneselt, kui ma temaga üksi oleksin?» mõtles ta. Temas sai jälle võitu vooruslikkus, kuna armastus taandus.
Ta katsus nüüd nõnda korraldada, et üks ta lastest viibis alati tema juures.
Päev oli Julienile igav. Ta veetis selle tervenisti nõnda, et katsus oma ahvatlusplaani kuidagi teostada. Ta ei vaadanud kordagi proua de Rênalile otsa, ilma et ta pilgul tagamõtet poleks olnud; seejuures oli ta küllalt tark nägema, et tal põrmugi ei õnnestu olla armastusväärne, veel vähem ahvatlev.
Proua de Rênal ei saanud kuidagi lahti hämmastusest, nähes teda nii kohmetuna ja samal ajal nii julgena. «See tuleb vaimuinimese armastuseargusest,» ütles ta enesele viimaks, täis väljendamatut rõõmu. «Ons see võimalik, et mu rivaal pole teda kunagi armastanud?»
Pärast lõunat läks proua de Rênal salongi, et vastu võtta visiidile tulnud Bray abiprefekti härra Charcot de Maugironi. Ta asus kõrge väljaõmblemisraami taha, et teha väga peent tikandustööd. Proua Derville istus tema kõrval. Sellises asendis ja päise päeva ajal leidis meie sangar kohase olevat oma saabast lähemale nihutada ja sellega puudutada proua de Rênali kaunist jalga just silmapilgul, kui neile läbipaistvaile sukkadele ja pariisi kingadele olid ilmselt suunatud galantse abiprefekti pilgud.
Proua de Rênalil oli surmahirm; ta laskis maha kukkuda käärid, lõngakera, nõelad, kõik selleks, et Julieni liigutust saadaks pidada lihtsalt kohmetuks katseks kinni haarata mahalibisevaid kääre. Õnneks kukkusid väikesed inglise teraskäärid katki ja proua de Rênal võis nüüd ette heita, et Julien veel lähemal ei istunud.
«Teie märkasite nende libisemist enne mind, oleksite võinud seda ära hoida; selle asemel aga olite mul nii agar, et andsite veel tugeva hoobi oma jalaga.»
Abiprefekt laskis küll ennast ninapidi vedada, mitte aga proua Derville. «Sel kenal poisil on hoopis rumalad kombed!» mõtles ta. «Provintsi pealinna hea toon ei andesta kuidagi sedalaadi vigu.» Kui proua de Rênal leidis paraja silmapilgu, ütles ta Julienile:
«Olge ettevaatlik, ma käsin teile seda.»
Julien märkas oma kohmakust ning oli enesele pahane. Ta pidas kaua aru, kas vihastada sõnade «ma käsin teile seda» puhul või mitte. Ta oli küllalt mõistmatu, et mõtelda: «Tema tohiks minule ütelda «ma käsin» ainult siis, kui asi puutub lastekasvatamisse, aga kui ta vastab minu armastusele, siis jaatab ta võrdsust. Ei ole armastust ilma võrdsuseta…» Kogu ta vaim hakkas nüüd mõlgutama üldtuntud mõtteid võrdsusest. Ta kordas vihaselt Corneille’ värssi, mis proua Derville mõni päev tagasi talle oli õpetanud: Armastus loob võrdsusi, ei otsi aga neid.
Julien, tema, kes kunagi polnud omanud ühtegi armukest, katsus kangekaelselt don Juani osa edasi mängida. Kogu selle päeva oli ta täitsa mõistmatu. Ainult ühes asjas arutles ta õigesti: pahane olles enesele ja proua de Rênalile, nägi ta hirmuga lähenevat õhtut, mil ta istub pimedas aias selle naise kõrval. Ta ütles härra de Rênalile et läheb Verrières’i küree poole. Ta läkski pärast õhtusööki minema ja tuli tagasi alles öösel.
Verrières’is leidis Julien härra Chélani parajasti kolimas; ta oli viimaks ikkagi oma kohalt vabastatud. Tema asemele tuli vikaar Maslon. Julien abistas vana küreed ning tal tekkis mõte kirjutada Fouquéle, et vastupandamatu kutsumus vaimulikuks saada takistas teda tookord vastu võtmast sõbralikke ettepanekuid, nüüd aga on ta olnud nii kisendava ülekohtu tunnistajaks, et vist on ta hingeõnnistusele kasulikum, kui ta vaimulikku seisusesse ei astugi.
Julien oli vaimustuses oma kavalast plaanist – Verrières’i küree vallandamist selleks ära kasutada, et uks lahti jätta siirdumiseks ärialale, sel juhul kui nukker ettevaatlikkus ta hinges peaks võimust võtma sangarimeele üle.
Viieteistkümnes peatükk
KUKELAUL
On amor sama, mis on arm;
ent armastusest