ti saatusehetked
Sissejuhatus: otsused otsuste üle
Mis on üldse saatuslik hetk?
Üldlevinud arusaama kohaselt on saatuslik see hetk, mil mingi pisike asjaolu, mingi tühise detaili puudumine või lisandumine omab otsustavat tähtsust ja määrab ära, millise suuna võtab inimese, rahva või maailma järgnev elukäik. Isikliku kogemuse põhjal me (enda arvates) teame, et sellised hetked on olemas – oleme ju nii sageli tagantjärele mõelnud mõtet „oh kui ma vaid oleksin…”, „oh kui ta vaid oleks…”. On loomulik, et me oletame selliste valikukohtade olemasolu ka ajaloojões ja usume, et teistsuguse valiku korral võinuks see jõgi käänata hoopis teise sängi. Kuid see on vaid loogiline konstruktsioon, mõtteline tuletis, oletus, sest ühtki alternatiivi ei ole me käega katsunud ega silmaga näinud. Ning seda lihtsal põhjusel – aeg voolab ühes suunas, ajaloos eksperimente korraldada ei ole võimalik. Kui keemikud või füüsikud saavad modelleerida identseid katseolukordi ja nende abil erinevate tegurite toimet testida, siis ajaloos see võimalik ei ole, muutlike tingimuste osakaal on liiga suur – kõik inimesed on erinevad ja ükski neist ei saa astuda kaks korda samasse jõkke.
Mis tähendab, et kui öeldakse – „kui riigimees X ei oleks Y päeval otsustanud mitte Nii, vaid Naa, siis oleks meie taevas kaks korda sinisem ja kuused samavõrra rohelisemad” on tegu vaid fantaasiamänguga, mida ei saa tõestada ega ümber lükata.
Ent fantaasiamängu ei maksa sellepärast veel kõrvale lükata. Oletamine „mis oleks olnud, kui” kuulub lahutamatult inimloomuse ja inimliku arutlusviisi juurde; on võimatu ette kujutada, kuidas võiks inimene olla inimene ilma selliste arutlusteta. Tõenäoliselt puuduks meil siis igasugune õppimisvõime – ammugi kõlblus – ja vaevalt me saaksime olla palju intelligentsemad molluskitest. Seega – ei maksa peljata, mõtlemine on mõnus ja eks mõelgem siis mõnuga. Ainult üks soovitus: kui mitte isiklike, siis vähemalt suure ajaloo saatusehetkede üle otsustades ärgem olgem liiga kategoorilised. Kui keegi leiab, et neiu X kosimine oli saatuslik viga ja selle asemel tulnuks kosida neiu Y, siis on see tema isiklik asi ja selle peale pole kellelgi midagi öelda. Ent tulla veendunult väitma – näiteks –, et kui president Konstantin Päts oleks 1939. aasta sügisel otsustanud N Liidu agressioonile sõjariistus vastu hakata, siis oleks Eesti ajalugu kulgenud vaat täpselt nii-ja-nii – see ei ole tõsiselt võetav. Võib ja kindlasti tulebki vaagida, mis „võinuks”, mis olnuks „tõenäoline”, millised „võib-ollad” see kaasa toonuks ja (kõigepealt) kas president üldse saanuks sellist otsust langetada ja ka ellu rakendada – kuid kategooriliselt midagi väita ei tasu. Me teame ju isegi, mida eesti rahvasuu liigrohke oleksitamise kohta ütleb – oleks põrsal küüned ja nõnda edasi.
Võib-olla kõige levinum viga selliste arutluste juures on see, et ülehinnatakse otsustajate-tegijate tegelikku otsustusvabadust, kasutades sõnu „ta oleks võinud otsustada ka teisiti” isiku või olukorra kohta, kus tegelikult teisiti otsustada ei saanud. Sellisele lihtsameelsusele juhtis oma „Sõjas ja rahus” võib-olla isegi liiga paljusõnaliselt tähelepanu juba kadunud Leo Tolstoi. Ta põrmustas terve leegioni sõjaajaloolasi, kes armastasid – ja armastavad – väita, et kui Napoleon oleks Borodino all lahingusse saatnud ka oma vana kaardiväe, oleks ta lahingu võitnud. Tolstoi seisukoht kõlab: Napoleon ei saanud seda teha. Mitte et ei julgenud või ei taibanud, vaid ei saanud. Seda tasub meeles pidada ka mitmete Eesti ajaloo otsuste ja otsustajate üle otsustamisel.
Paratamatult kasutame me ajaloo üle arutlemisel ja inimeste tegevuse hindamisel tagantjäreletarkust. Ajaloolane lausa peabki seda tegema, nentides, et see-ja-see otsus või juhtum tõi kaasa nii-ja-naasugused tulemused, mis omakorda (jne). Kes aga ajaloost moraali otsib, mis on maailma loomulikem asi, see peab tagantjäreletarkusega ettevaatlik olema. Tuleb ikkagi väga selget vahet teha, mida otsustaja võis ette näha ja mida ta ei võinud. Pole ju eriti teravmeelne taunida kedagi otsuse eest, millel olid juhtumisi absoluutselt prognoosimatud tagajärjed. Ja veel üks oluline seik. Kui mõnd tähtsat, pöördelist ja pealtnäha saatuslikku ajaloosündmust, näiteks I maailmasõja puhkemist 1914. aastal või III maailmasõja puhkematajäämist 1962. aastal lähemalt uurida, siis kerkib meie ette mitte sündmus, vaid sündmuste jada, kus üks seik tingis teise, teine kolmanda jne. Täpselt sama võib tuvastada kõigi suurte katastroofide puhul – õnnetustel ei ole üht ja ainsat selget põhjust, vaid tegu on paljude või koguni väga paljude õnnetute asjaolude kokkukuhjumisega. „Titanicu” põhjamineku puhul võib üles lugeda terve virna seiku, mille muutmise korral oleks katastroof toimumata jäänud. Tõepoolest – katastroofi oleks ära jätnud ükskõik millise sellise seiga muutus; katastroofi toimumiseks oli tarvis neid kõiki. Hea küll, see tõdemus ei sega meid põrmugi noist seikadest mõnd eriti atraktiivset välja valimast ja mõtisklemast, kuidas sündmused võinuks toimuda või pigem toimumata jääda, kui see asi oleks teisiti olnud. Eeskätt just sedalaadi seikadega tegelebki käesolev raamat. Autor soovib eelöelduga rõhutada, et talle on mis tahes ajaloolise asjaolu, otsuse, juhuse jne „saatusliku mõju” piiratus, suhtelisus ja vaieldavus väga hästi teada ning et tegu on eelkõige mõttemänguga, mis „ei käi mõisa peale”. Ajalugu on huvitav ja õpetlik, ajalugu annab vihjeid – kuid mitte rivimäärustikke ega ekspluatatsiooni eeskirju.
1208
KÄRAJAD
(katkend romaanist)
See oli üks hilissuvine pärastlõuna. Autine linnusevärav seisis pärani ja avar õu kihas nagu laadapäeval. Sinna ja tänna sagis mitmesuguseid asjalisi, koerad haukusid, kuked kiresid ja lapsed ajasid kilgates kasse taga. Kuid laadapäev see siiski ei olnud, ja seda oleks terane silm kohe märganud tõsiasjast, et lojuseid – peale hobuste – ei olnud peaaegu üldse näha, see-eest aga oli linnuseõue kõrgemasse otsa kogunenud ebaharilikult suur hulk uhkeid isandaid, kõigil mõõgad vööl. Isandatega käisid koos odadega relvastatud sõjasulased.
Kuid ei olnud ka sõjaaeg mitte, vähemalt parasjagu. Parasjagu püüti leida viisi, kuidas ilma sõjata läbi ajada. Seda kinnitasid kõmiseval häälel kõik lätlaste vanemad – nii Soteklest kohale tulnud Russin, Beverini vanem Talibald kui kärajate võõrustaja, Autine auväärt Varidote. Ning muidugi Võnnu linnusesse siginenud orduvendade pealik Bertold, kes oli vististi ise arvanud heaks ennast kohale saata. Või olid siiski lätlased talle nii head nõu andnud.
Omaette salka hoiduvatel Ugandi meestel – kümmekond saadikut ja paarkümmend sõjasulast – polnud iseenesest midagi ei rahu ega ka sõja vastu. Rahu oli hea siis, kui sa olid nõrgem, ja sõda siis, kui tugevam. Nii et ei olnud mõtet ennast hingpakkis ühe või teise pooldajaks kuulutada. Kui, siis vaid silmakirjaks ja aja võitmiseks. Ugalased teadsid suurepäraselt, et täpselt sama moodi keerlevad mõtted ka lätlaste peas ja vaevalt et too sakslanegi teisest puust oli, ehkki ta püüdis teha nägu, et kõige tähtsam on tema jumal ja tolle teenimine. Teda ja toda jumalasulast, Ümerale asunud Henrikut, oli siia nõupidamisele ja ülepea siiamaile vaja sama palju kui tunamullust lund.
Mis mehed nad üldse olid, seda tuli alles uurida. Papid pappideks, aga Bertold oli sõjamees, päris kõva sõjamees, selles ei olnud kahtlust. Ja edasi? Mida nad tahavad, tema ja üldse need nõndanimetatud vennad? Ja kellelt? Igatahes olid lätlased ordumeeste tulekust saadik nii õhku täis läinud kui ei iial varem.
„Sa vaata Russinit,” poetas kõige noorem Ugandi saadik, Otepäält pärit Hurmo enda kõrval seisvale juba hallinevate meelekohtadega Askole, kes oli Tarbatu linnuse vanema usaldusalune.
„See mees on puhevil nagu põis. Muudkui passi peale, kas läheb lõhki kohe või vähe hiljem.”
„Mis tal viga õitseda saksamehe perse taga,” ühmas Asko põlastavalt.
Asko märkus oli kujundlik, aga seda võinuks võtta ka sõna-sõnalt. Russini kants, Sotekle, asus otse Võnnu taga, kui vaadata Otepää või Viljandi poolt, ja kes tahtis temaga nelja silma all kõnelda, pidi esmalt mööduma Bertoldist. Russin oli lühikest kasvu, aga jässakas ja tumedat verd. Kaugelt võis näha, et sellist meest on õige raske sadulast välja lüüa. Mürakliku Bertoldi kõrval seistes nägi ta sellegipoolest välja nagu karjakrants härja kõrval.
Parasjagu kõneles Varidote. Ehkki ühtki liivlast kohal ei olnud, tegi ta seda liivi keeles, mida mõistsid enam-vähem kõik kohalolijad peale Bertoldi. Viimast aitas selles asjas too papp, kes nähtavasti kõneles kõiki maailma keeli ja pealekauba veel toda imelikku salakeelt, milles nad oma loitse ja palveid laulsid.
„Meie oleme kaua eestlaste ülekohtu