nagu lugeja märkas, ei kutsunudki eelnevalt esitatud katkend teda Madisepäeva lahingusse, vaid hoopis ühele nõupidamisele ehk kärajatele kuskil Põhja-Lätis 1208. aasta suvel, nii nagu seda sündmust kirjeldatakse Mihkel Karopä ajaloolise romaani „Suitsulõhnaline tuul” avapeatükis „Kärajad”. Jäägu lugeja otsustada, kas tegemist on piisavalt saatusliku episoodiga või mitte. Kuid et otsustamine oleks lihtsam, tuleb esitada mõningad kommentaarid.
Ajaloolased on ammu esile toonud, et 12. sajandi lõpul Väina (Daugava) suudmest alguse saanud saksa agressioon võinuks suunduda ka lõunasse, et Leedu või vähemalt Žemaitija alistamisega ühendada uus koloonia Preisimaaga. Vaadates kaarti, näib selline arengukäik täiesti ootuspärasena. Meri ei olnud alati laevatatav, Riia vajanuks Saksamaaga ka turvalist maismaaühendust. Tegelikult läks teisiti – saksa agressioon pöördus hoopis põhja ja päädis Eesti allutamisega. Hiljem liideti hõivatud aladega Semgallia ja Kuramaa, millega sai oma piirid (Vana-)Liivimaa, kuid seda mõnevõrra omapärast Saksa provintsi – vähemalt sellena teda keskajal mõisteti – jäi ja jäigi Preisimaast eraldama Leedu. Leedu suutis ristiusku vältida kuni 14. sajandi lõpuni ja võttis selle ka siis vastu mitte sakslastelt, vaid poolakatelt.
Ajaloolased on palju pead murdnud, miks sakslased just nõnda otsustasid ja 1208. aastal oma relvad eestlaste vastu pöörasid, selle asemel et likvideerida oht lõunasuunalt, kust see oli märksa otsesem. Kuid ei, esialgu rünnati hoopis Ugandit, misjärel sõda haaras järk-järgult kaasa kõik Eesti maakonnad ja lõppes 1227. aastal Valjala maalinna väravate avamisega Saaremaal.
Vägisi kerkib küsimus, kas mingite asjaolude korral ei võinuks Leedu asemel hoopis Eesti jääda veel sajandiks või kaheks iseseisvaks, et selle ajaga välja kujundada oma riiklus ja liituda kristliku Euroopaga (sellele alternatiive ju lõpuks polnud) ise, ajaloo tegijana ja mitte ajaloo objektina. Kas leedulased olid lihtsalt liiga tugevad ja ristisõdijad otsustasid hakatuseks käsile võtta kergema vastase? Või põhjustas asjade sellise arengukäigu mingi saatuslik juhuslike või pooljuhuslike sündmuste jada, mille puhul on kombeks hiljem öelda, et välja tuli see, mida õieti keegi ei tahtnud ega kavatsenud?
Küsimusele „miks ikkagi Eesti?” antud erinevate vastuste seas köidab oma dramaatilisusega pilku see, mis näeb kõnealuse saatusekäänaku algpõhjust latgalite (lätlaste) ja eestlaste (eeskätt Ugandi eestlaste) vanas vaenus, mille tõttu sõjaliselt nõrgemad lätlased nägid sakslastes mitte (ainult) vallutajaid, vaid (ka) võimalikke liitlasi, kelle toetusel vanad võlad tasa teha. See on klassikaline, ajaloos korduvalt ette tulnud olukord, mille ärakasutamise poliitikale pani nime juba Julius Caesar – „jaga ja valitse” (divide et impera). Lätlaste, eestlaste ja liivlaste vastuolud andsid saksa agressioonile suurepärase võimaluse just seda poliitikat rakendada. Nagu peagi tegid ka mongolid Venemaal ja mõnisada aastat hiljem konkistadoorid Kesk-Ameerikas.
Kuid… samalaadne, jagamiseks ja valitsemiseks soodsaid variante pakkuv olukord valitses ka Riiast lõunas. Ka seal võinuks mängida välja semgaleid leedulaste vastu, leedulasi semgalite vastu, neid üheskoos ja eraldi venelaste vastu jne. Mistõttu tuleb möönda, et ehkki eestlaste varasemal vägivallatsemisel Latgallias oli oluline tähendus, ei seleta see ometi, miks just see ja mitte mõni teine maha matmata sõjakirves realiseerus suure sõjana.
Pöördume nende sündmuste parima ja detailsema allika ehk Läti Henriku kroonika poole, mille autoril on selle kohta öelda järgmist:
Ja sündis, et kui juba kogu Liivimaa ja Latgale olid ristitud, läkitasid lätlaste vanemad, Russin Sotecle linnusest, Waridote Autinest, Talibald Beverinist ja ka Bertold, sõjateenistuse vend Võnnust, oma saadikud eestlaste juurde Ugandisse nõudma, mis õigus, kogu ülekohtu eest, mis nad neile olid teinud. Nimelt olid lätlased enne usu vastuvõtmist alandlikud ja põlatud, kannatades rohkesti ülekohut liivlastelt ja eestlastelt, mistõttu nad seda enam rõõmustasid preestrite tuleku üle, sest [pärast] ristimist pidid nad kõik koos tundma rõõmu ühest ja samast õigusest ja rahust. Eestlased aga, pidades saadikute sõnu väheks, ei andnud mingit õigust, vaid läkitasid koos nendega oma saadikud Latgalesse. Ja et sõjateenistuse vennad olid juba asumas Võnnus, saatsid nad Bertoldi kui esimese endi seast lätlaste nõupidamisele eestlastega. Ka tuli piiskopi alalt preester Heinric ja õige palju lätlasi. Ja nad hakkasid jälle arutama, mis rahu ja õigluse kohta käis. Kuid eestlaste saadikud põlgavad niihästi lätlaste rahu kui ka keelduvad neile ülekohtuselt äravõetut tagasi andmast, vaidlevad lätlastele kõiges vastu ja, ähvardades üksteist kõige teravamate odadega, lähevad lahku ilma mingisuguse rahuleppeta. Kuna vahepeal tuleb juurde mõningaid kaupmehi ja sakslasi Ojamaalt, tõusis üles Waridote koos teiste lätlaste vanematega ja, tulles Riiga, paluvad nad härdalt abi eestlaste ülekohtu vastu. Riialased niisiis, tuletades meelde ka neile tehtud ülekohut ja lugematuid varasid, mis ugalased kunagi olid nende kaupmeestelt ära võtnud, nõustuvad palujate soovidega ja lubavad sõjaväge; eriti veel seetõttu, et ka nende endi saadikud olid nendesamade kaupmeeste varade pärast ühtelugu ugalaste juurest halvakspanduina ja väljanaerduina tagasi tulnud, sest need ei tahtnud ülekohtuselt äravõetut tagastada. (XII, 6)
Kõigepealt mõned märkused.
„Sõjateenistuse vennad” on needsamad ristirüütlid, Mõõgavendade ordu liikmed, keda me teame Eesti vallutajatena. Võnnu puhul on tegemist muidugi Läti Võnnuga ehk läti keeli Cēsisega. Esialgu elasid mõõgavennad seal väikese rahvakillu, võndlaste linnuses, hiljem ehitasid võimsa kivilinnuse, mis oli tugevaim kogu orduriigis ja mille varemed on alles tänini. Preester Heinric on üsna kindlasti kroonika autor, mis tähendab, et sündmuste kirjeldaja viibis kohal ja nägi kõike oma silmaga. See ei tähenda põrmugi, et kirjeldus oleks erapooletu ja täiesti usaldusväärne (seda enam, et Henrik pani oma kroonikateksti kirja tükk aega hiljem), kuid sunnib kroonikas kirja pandut siiski väga tõsiselt võtma. Sageli on nii, et vahetu pealtnägija, isegi tendentslik, koob oma jutukangasse enda teadmata või ise tahtmata mõne valgustava üksikasja.
Niisiis, (muinas)eestlased astuvad lätlaste suu läbi ja Läti Henriku vahendusel meie ette robustsete röövlitena, kes endale ise häda kaela tõmbavad. Me ei tarvitse sellist kuvandit kriitikata aktsepteerida, kuid ka mitte ilma pikemata kõrvale lükata proosalisel põhjusel, et see meile ei meeldi. Leidub küllaldaselt ajaloolisi tõendeid uskumaks, et Läänemere ümbruse rahvad tegelesid tõesti vastastikuste röövkäikudega ja et iseäranis usinalt tegelesid sellega ristimata ja ühtseks riigiks ühendamata rahvad. Kindlasti ei olnud tegemist lakkamatu „kõigi sõjaga kõigi vastu”, sest sõlmiti ka lühemaid või pikemaid rahusid ning liite, kuid mõned rahvad olid tõepoolest sõjakamad ja mõned kannatasid naabrite röövkäikude all rohkem kui teised.
Piirkonna üldiseks nuhtluseks olid leedulased, hirmuäratavad ratsanikud, kelle röövretked ulatusid lätlaste alasid läbides sügavale Eestissegi ja keda kartsid kõik, ka ristisõdijad. Leedulased ei vaadelnud Baltikumi ristimata rahvaid mingil määral saatusekaaslastena, kellega nad peaksid sissetungijate, eeskätt saksa kaupmeeste ja ristisõdijate vastu ühisrinde moodustama. Vastupidi, leedulased said korduvalt hakkama sellega, et andsid mõnele sakslastega surmavõitlust pidavale hõimule või maakonnale omalt poolt ränga hoobi. Oma organisatsiooni ja sõjaliste oskuste poolest ületasid nad nii liivlasi, lätlasi kui eestlasi.
Kuid leedulased olid maismaarahvas. Merel täitsid nende kohta saarlased. Ei ole tarvis kalduda rahvusromantikasse ega tõtata saarlasis nägema „Läänemere isandaid” ja viikingite mantlipärijaid, kuid saarlaste aktiivsus nii kaubitsejate kui röövlitena ei tekita kahtlust. Läti Henriku kroonikas jutustatakse, kuidas piiskop Albert koos värskelt värvatud ristisõdijatega kohtas Lõuna-Rootsis Listerby maakonnas (mis kuulus tollal Taanile) paganlikke eestlasi Saaremaalt 16 laevaga, kes äsja olid kiriku maha põletanud, inimesi tapnud, mõned vangi võtnud ja maad rüüstanud, kelli ja kirikuriistu ära viinud, nagu niihästi paganlikud eestlased kui kurelased seni olid harjunud Taani ja Rootsi kuningriigis tegema. Mõni ime siis, et taanlased juba 1206. aastal Saaremaad alistada üritasid, sinna linnusegi ehitasid, kuid seejärel ei leidnud garnisoni, kes oleks julgenud linnusesse jääda. Äsja rajatud linnus süüdati põlema, taanlased lahkusid. Saarlased võisid oma eluviisi jätkata.
Kui me sellele liidame lätlaste