silmakirjalikuks pidama. Miks pidanuks näiteks Taani riik sallima rahvast, kelle laevad armastavad randa sõita, et tappa, põletada ja röövida? Ning me võime üpris kindlad olla, et ei sakalased, läänlased, harjulased ega muud eestlased olnud oluliselt vaguramad kui saarlased või ugalased.
Äsja tsiteeritud lõigus sisaldub veel üks väga oluline detail. Henrik nimetab röövleid „eestlasteks Saaremaalt” (Estones de Osilia) ja sama võtet kohtame tema kroonikas hiljem korduvalt („eestlased kogu Ugandis” jne). Aga ta võib öelda ka „saarlased”, „ugalased”, „sakalased” jne. Üldiselt ongi nõnda, et teiste maakondade eestlasi nimetab ta vahelduvalt kord eestlasteks, kord maakonna nime järgi, saarlasi aga peaaegu järjekindlalt saarlasteks (Osilianes) – ent siiski, nagu näeme, erandiga. Ka vabadusvõitluse hilisem käik tõendab, et nii saarlased ise kui mandrieestlased liigitasid saarlased eestlaste kilda.
Kõigi eelduste kohaselt kajastab Henriku käsitlusviis eestlaste duaalidentiteeti ja nende riigieelset seisundit: ühest küljest oldi organiseerunud poliitiliselt iseseisvateks maakondadeks ja tajuti ennast selle maakonna „rahva” liikmena, teisest küljest tunti selget üle-eestilist ühtsustunnet, mille järgi ka kõrvalseisja võis identifitseerida omaette rahvuse. Ühtsustunne ja koondumistendentsid tugevnesid vabadusvõitluse käigus (näiteks saadeti Ümera võidust sõna kõigisse maakondadesse, Madisepäeva lahingusse kutsuti sõjamehi kõigist maakondadest jne), kuid riiki rajada siiski enam ei õnnestunud, oli juba hilja – riigivõim toodi sisse võõraste poolt.
Mööndes, et eestlased olid probleemiks – seda nii naaberrahvastele kui Läänemerel ja selle ümbruses oma kaubandust edendavatele (Hansa) kaupmeestele –, peame esitama küsimuse, kui õigustatud üldse on sõna „agressioon”. Kui ajalooallikate jutt eestlaste tegevusest Lõuna-Rootsis ja mujalgi väljaspool oma territooriumi (oletada võib, et lisaks juba mainitud Latgalliale ka näiteks Vadja- ja Pihkvamaal) tõele vastab, siis tuleks ehk kõnelda hoopis reaktsioonist või leida mingi kolmas termin, pidades silmas, et on üpris lootusetu teha kindlaks, kes alustas. Või kui ikkagi jääda „agressiooni” juurde, siis ei ole ilmselt õige pidada seda põhjendamatuks ja karjuvalt ülekohtuseks. Asjad ei olnud must-valged, nagu mõned tänapäevased publitsistid rahvavalgustuslikel eesmärkidel rõhutada armastavad.
Üheks katseks probleemi lahendada oli 1208. aasta nõupidamine Latgallias. Karopä on tegevustiku asetanud Autine linnuse õuele, ehkki kroonik ei väida, et kohtumine just seal aset leidis. Autine asukoha üle on vaieldud, kuid arvatavasti jäi see üsna Võnnu lähedale. Küsitav on, kas koguneti just linnuseõuele (ükskõik, kas Autines või mujal, näiteks Võnnus või Beverinis) – pigem siis juba linnuse ette, mõnevõrra neutraalsemale ja võõrsilt tulnud saadi-kute jaoks ka ohutumale pinnale. Vaevalt ka, et nõupidamine üheainsa ägeda sõnavahetusega piirdus. Arvestades aega ja olusid võiks pigem arvata, et koos oldi mitu päeva. Tõsi, lõpp kujunes tõesti järsuks – teisiti on raske ette kujutada lahkuminekut „kõige teravamate odadega” ähvardamise saatel.
Keeleprobleemi on Karopä lahendanud liivi keele abil, millele jällegi ei leidu kroonikas mingit kinnitust, kuid mida võib pidada täiesti usutavaks. Kohal viibivad latgalite juhid elasid ja tegutsesid kõik otse liivi alade kõrval, nende liivi keele oskust võib pidada tõenäolisemaks kui ugandi meeste läti keele oskust. Ning kui latgalid kasutasid liivi keelt, siis ugalased, nende juttu mõistes, võisid vastata lõunaeesti keeles, millest sellisel juhul ka Varidote ja teised aru said. Kas Henriku keeleoskus nii laiahaardeline oli, nagu Karopä arvab, on teadmata. Tema emakeel oli saksa keel, ta oskas veel ladina ja üsna kindlasti ka läti keelt, võimalik, et ka eesti keelt. Igatahes toob ta teisal oma kroonikas ära lühikese eestikeelse repliigi, mille tähendust ta ise mõistab.
Eestlaste saadikute päritolulinnused on esitatud oletamisi, meeste nimed on fiktiivsed. Kuid kuidagi neid ometigi nimetati ja vähesed tollest ajastust teada eesti nimed (Lembitu, Vootele, Õnnepäev, Meeme, Manivalde, Viljemes jmt) jätavad luulelennule üsna avarad võimalused. Pole öeldud, millised kogukonnad või linnused oma esindajad Latgalliasse saatsid, kõige kindlamini on see usutav otepäälaste puhul.
Lätlaste süüdistused eestlaste vastu on arusaadavad ja põhiliselt ka usutavad. Sama usutav on, et eestlased ei saanud pretensioonidega kuidagi nõustuda: sõjasaak oli ikka olnud sõjasaak, selle tagastamist sai nõuda vaid jõuga – mis praktikas tähendas, et arvete klaarimiseks tuli sooritada tasuretk. Kuid vaidlejate väidetest libiseb läbi üks lisateema, mis pealtnäha ei pidanuks üldse olema eestlaste ja lätlaste omavahelise arveteklaarimise objekt – nimelt saksa kaubavoori röövimine „kord enne Riia ehitamist” (mis sai alguse 1201. aastal) ugalaste poolt. Seda olid Riia kaupmehed juba vähemalt korra (aga pigem küll korduvalt – Henrik ütleb „ühtelugu”) tagasi nõudnud, ja Läti Henrik kirjutab sellest eespool nõnda:
Selsamal ajal [st 1208. aasta algul] läkitati preester Alebrand koos mõnede teistega Ugandisse tagasi nõudma kaupmeeste vara, mis oli röövitud kord enne Riia ehitamist, kui nad oma sõiduriistadega olid teel Väinalt Pihkva poole; selle olid röövinud ugalased teel liivlaste nõuandel; seda oli rohkesti, nimelt üheksasaja marga väärtuses ja enamgi. Ugalased aga ei tagastanud vara ega andnud kindlat vastust selle tagasiandmise kohta tulevikus. (XI, 7)
Ei maksa kiirustada rõõmustama, et ugalasi peeti kogu nende väidetava alatuse kiuste nii aumehelikeks, et nende juurde saata kaitsetu preester („koos mõnede teistega”). Kui sama mees aasta hiljem Otepääl uuesti kaubavoorist juttu tegi, pidi ta äärepealt maha tapetama ja vaid mõne ettevaatlikuma vanema sekkumine hoidis selle ära. Teisest küljest – vaenuliku riigi saadiku elu oli tol ajastul ohus ka kristlikes õukondades.
Olulisem kui ugalaste usaldusväärsus oli tõik, et kaubavoori röövimine ei olnud kaugeltki kõrvaline küsimus. Keskaegses Põhja-Euroopas, Hansa Liidu õitseajal, olid kaubandusküsimused igal juhul ülimalt olulised ja sageli olid nad lausa elu ja surma küsimused. Kaubandus sünnitas linnad ja kaubanduse kidumine suretas neid. Ka Riia asutati puhtalt kaubanduslikel põhjustel – et haarata enda kätte oluline liiklussõlm ja turukoht, mis seni oli funktsioneerinud (ilmselt) neutraalse, kõigile avatud kaubavahetus- ja talvitumispaigana, mis võis olla formaalselt Polotski vürsti ülemvõimu all. Läti Henriku kroonikat lugedes maksab tähele panna, kui sügavalt ärritas Riia rajamine eriti saarlasi ja kuidas nad korduvalt üritasid organiseerida Riia minemapühkimist erinevate sõjajõudude koostööga. Sellest võiks teha ettevaatliku järelduse, et saarlased ei tegelnud mitte ainult kaubalaevade röövimise, vaid ka kauplemisega – tänapäeval nimetaks me seda väliskaubanduseks –, mille juures Väina suudme lähedal kõrguvad Riia müürid neid otseselt segasid.
Kuid saksa leer ei koosnenud ainult kaupmeestest. Tõsi, sakslaste tulek ja Eesti, Läti ning Kuramaa hilisem vallutamine olid alguse saanud kaupmeestest, kes 12. sajandi keskpaiku „avastasid” Liivimaa. Kuid viimaste paganlike laikude kustutamisest Euroopa kaardilt oli huvitatud ka kirik. 1208. aastaks oli Liivimaa kiriku eesotsas juba kümnendat aastat väga teguvõimas ja sihikindel mees, piiskop Albert. Oma sõjajõu suurendamiseks asutas Alberti lähim abiline Theoderich 1202. aastal vaimuliku rüütliordu nimega Kristuse Sõjateenistuse Vennad, rohkem küll tuntud Mõõgavendade orduna. Niisiis koosnes saksa leer Latgale nõupidamise ajaks kolmest erinevast jõust – piiskop Albert oma vasallidega, Riia kodanikkond, mille juhtivaks jõuks olid kaupmehed, ja lõpuks ordu, kes oli huvitatud rohkem maavaldustest ega tegelnud otseselt kaubitsemisega. Riialased ja piiskop tegutsesid enamasti käsikäes; see-eest võis neil tekkida konflikte – mis hilisemal ajal koguni kodusõdadeni küündisid – mõõgavendadega.
Sellele taustale tuleb asetada ordu esindaja Bertoldi mõistatuslik vaikimine Karopä tekstis. Muidugi ei tea me, kas Bertold ka tegelikult sel viisil käitus, kuid on ilmselge, et küsimus – mida teeb ordu? – painas nii lätlasi kui eestlasi. Formaalselt aeti siin ju eestlaste ja lätlaste vahelist asja. Latgalid soovisid eestlastele kätte maksta – kui mitte sõjaga, siis vähemalt alandusega, nõudes peaaegu et alistumist –, kuid teadsid samas, et selleks on neil jõudu vaid koos sakslastega. Järelikult oli tarvis teha oma sõda sakslastele kuidagi ahvatlevaks. Kas mõõgavennad tulevad kaasa või otsustavad nad taktikalistel kaalutlustel kõrvale jääda, soovimata eestlastega vähemalt