ei saanud Loomet ema juures elada, võõrasisa ei lubanud. Loomet käis aga ikka seal ega läinud ära. Minnil polnud ka südant lihasele pojale öelda, et hakka nüüd koju minema. Tasapisi harjus võõrasisa poisiga ära ning lubas tal ööseks jääda. Lõpuks jäigi Loomet alatiseks Minni juurde. Nüüd õpib ta kunstiinstituudis ja käib tuletõrjes valves. Maksab emale ülalpidamisraha,” kuulen tädi suust oma eakaaslasest tädipoja kohta.
Eksamisessioonide ajal, kaks korda aastas, lendan Tartu, kus mulle pakub lahkelt peavarju vana armas Kalevi tänava kool ja kuhu ülikooli õppejõud, portfellis eksamipiletite pakk, käivad mind eksamineerimas. Ega ma neile rohkem tüli tee. Konsultatsioone ei taotle, loengutel ei käi. Eksamid sooritan enamasti viitele, sest õppimiseks mul aega jagub, pealegi on mulle siginenud kaitseingel – statsionaaris samal erialal paar kursust eespool õppiv Maia, kes varustab mind loengukonspektidega.
Põllu tänaval olid luutuberkuloosihaigete selja-, puusa- ja põlveoperatsioonid tavalised. Operatsioon ei päästnud voodirežiimist. Pikalt lamada ja tablette neelata tuli ikka. Minu raviks oli ka siin massaaž. Raviarst ja osakonnajuhataja Veera Vassiljevna Bolšova mind vist päris lootusetuks juhtumiks ei pidanud, sest lasi Riia traumatoloogia- ja ortopeediainstituudist kutsutud professoril ka mind läbi vaadata.
Professor soovitas proteese ning oli nõus mind instituudi haiglasse sisse võtma. Peagi asusin sanitaarlennukiga Riia poole teele. Selgus, et proteesid ei valmigi üks-kaks-kolm – kõigepealt tehti jalgadest kipsvormid, nende järgi painutati rauast toestik, mida mitu korda prooviti, et liigesekohad täpselt paika sobitada. Vastupidava sõrestiku külge neediti paks kollane nahk, mis oli vooderdatud õhukese pehme nahaga. Proteeside otsa käisid samas tehases valmistatud erisaapad.
Kähku saatsin sugulastele ja tuttavatele oma uue asukoha aadressi. Kui ma Maarjamõisa kliinikumi närviosakonda läksin, olin kirjutanud sellest emalegi vastumeelselt. Miks oli nüüd vastupidi? Kas oli see mugandumine või areng? Või näitas hoopis, et ma ei mõtle enam nagu terve inimene?
Huvi ja viisakuse pärast õppisin läti keeles selgeks numbrid ja mõne lihtsa lause. Otsest vajadust selleks polnud, sest ümberringi valitses vene keel ja vene meel.
Patsientide hulgas oli peale minu veel paar eestlast, kes olid siin lootuses, et instituudi arstid teevad nendega imet. Minu meelest oli ime, et nad üldse siin ravil viibisid. Eesti arsti saatekirjast Riia instituudihaiglasse tulekuks ei piisanud.
Tabu
Märtsi lõpp pakkus suurepäraseid sooje kevadilmu. Nagu pärast pikka talve esimest puhastuslendu tegevad mesilased väljusid süngetest haiglahoonetest kohmetud haiged, jalutasid pargiteedel, kogunesid rühmadesse. Mõni oma ülakehast vaimustatud noormees tiris särgi seljast ja võttis päikest. Osa vanemaid mehi arvas, et õueski on kõige mõistlikum kaarte taguda.
Veeretan end seltskonna juurde, mille hingeks on punapäine piiga ja kus näiliselt ei tehta muud kui lõkerdatakse. Varsti taban punapea nime – Wanda. Nagu tundes, et ma teda silmitsen, pöörab neiu järsku näo minu poole ja küsib:
„Mis on teie nimi?”
„Juhan.”
„Juhan, istuge meie juurde,” pakub ta ja osutab pingiservale.
Manööverdan ratastooli tihedalt vastu pinki. Wanda toetab küünarnuki ratastooli käetoele. Peaaegu silmapilkselt tungib naise õlavarre soojus läbi halatikäise.
„Kas sa käid sageli õues?”
„Eile käisin.”
Märkan lähedalt, et Wanda põskedel on üksikud kahvatud tedretähed.
„Mina käisin ka, aga sind ei märganud.”
„Sa vaatasid ehk kellelegi liiga sügavalt silma,” oletan.
„Ei vaadanud, karkudega pole huvitav,” vastab tüdruk tõsiselt.
„On ikka. Isegi ratastoolilt võib,” vastan ja puudutan käega paitavalt tüdruku pihta.
„Hakkaja,” märgib keegi laua ümber olijatest, mille peale kõikide pilgud pöörduvad minu poole.
„Juhan, sa oskad punastada,” kilkab Wanda vaimustatult, tehes minu nõrkusest vooruse.
„Ei oska,” vastan tõredalt ja silmitsen põlevat prahihunnikut, kust saab alguse paks valge suitsulont, mis roomab allatuult mööda maad, tõuseb aegamööda kõrgemale, muutub hõredaks ja haihtub viimaks, nagu poleks teda olnudki.
Heameelega võtaksin reha ja riisuksin koos õdede ja sanitaridega mullusügisesi puulehti. Leheving kõditab mõnusalt sõõrmeid, meenutab Tartu aedlinna kevadeid. Avastan, et töötegijate vaatamine on lõbu ja minu meelest suurem lõbu, kui kaarte taguda või doominokive klõbistada.
Mööduv noormees kõnetab Wandat leedu keeles.
„Sa oled leedulane?”
„Kas sa enne ei teadnud?”
„Kust ma võisin seda teada?”
„Mina sain kohe aru, et oled eestlane. Eestlastel on selline naljakas pehme hääldus.”
Wanda pöörab oma elava nirginäo minu poole. Ta on ilus tüdruk.
Üksteise järel pudenevad vestlusringi liikmed laiali. Siis hüütakse õuesolijad lõunale. Järgmisel päeval, märganud leedulannat pargis, silmad kinni, nägu nagu päevalillel päikese poole, tervitan tuttavlikult.
„Sveiki2, Wanda!”
„Õppisid minu nime pähe.”
„Õppisin jah.”
Tüdruku nägu katab õrn päikeseõhetus.
„Kas ma olen esimene leedulane, keda sa tunned?” pärib, olles ilmselt rahul, et saab kellegagi lobiseda.
„Üht noormeest tundsin kunagi,” tunnistan ausalt.
„Aga leedulannasid pole tundnud?”
„Kord ajasin juttu ühe kuuekümneaastase naisega,” vastan, „aga too polnudki enam peaaegu naine.”
„Kole!” Just nagu hirmunult suleb Wanda taas silmad. „Kas ta polnud siis inimene?”
„Inimene küll, aga naist leidus temas juba väga vähe.”
„Mehed on nii halastamatud,” arvab tüdruk.
„Aga on ju nii?”
„Vaadake, vaadake, rakett!” hüüab keegi haigetest. Tõstan pisut ehmunult pea. Raketi lendu ei näe ju. Siis silman tibatillukest läikivat täpikest, mis liugleb hääletult taeva läbipaistval kumerusel.
„See on lennuk,” ütlen.
Suu lahti, ilme unistav, jälgib Wanda lennukit.
„Kukuks ta alla!” Wanda puhkeb helisevalt naerma. „Oleks huvitav.”
Alles siis, kui noolekujuline lennuk sulab kevadõhku ning päikesesse ja tema tekitatud jälge ei erista enam valgetest kiudpilvedest, langetab tüdruk pea ja ohkab:
„Issand, missugused egoistid me oleme.”
Väikeses haiglahoonetevahelises pargis, kuluse määrdunud maa taustal torkavad teravalt silma lumivalgetes sidemetes käed ning jalad. Inetult armilise sinkjashalli näonahaga väikemees jookseb üle muru, seisatab tütarlasterühma juures. Üks tüdrukutirts tõukab poisikese vastikustundega eemale. Poiss taganeb paar sammu ning jääb tuimalt enda ette põrnitsema. Ta ei nuta. Märkan, et lapse kael on kaetud mustjaspruunide kärnadega.
Ettevaatlikult, käega abistades, tõstab Wanda oma kipsis jalga.
„Mis sul viga on?” küsin tahtmatult.
„Tabu,” vastab tüdruk.
Jään tüdrukule mõistmatult otsa vaatama. Pole sellist venekeelset sõna nagu enne kuulnud.
„Tabu,” kordab tüdruk.
Nüüd olnuks küll põhjust