lähemale.
„Noh, räägi, kuidas sul läheb?” pahvatan erutusest ja rõõmust heliseva häälega.
„Mitu eksamit sul tehtud on?” vastab tüdruk küsimusele küsimusega.
„Üksainus.”
Maia toetab selja mugavalt toolikorjule, heidab jala üle teise. Ümber tema põlvede liibuvad sinakad venivad sukad. Akna taga on tahmmust jaanuariöö. Võtan Maia käe oma pihku.
„Mu küünealused on täiesti puhtad.”
„Ma… tihedama kontakti pärast,” vastan ja tõmban käe tagasi.
Tüdruk muigab ja võtab käekoti.
Küll ma olen tobe, mõtlen nördinult ja märkan Maia peos suurt apelsini. Õrnalt asetab ta puuvilja minu ette lauale.
Ma olen palunud, et ta mulle külakosti ei tooks. Miks peaks tema, vaene üliõpilane, minu peale kulutama. Tulgu niisama. Ta ise on mulle kõige kallim külakost.
„See apelsin kulub sulle endale ära.”
„Mul on kodus veel,” sõnab tüdruk.
„Võib-olla et on kah,” pomisen ja otsin öökapist šokolaadikarbi.
„See on minu poolt,” ütlen, „uueks aastaks, konspektide eest.”
„Tasuks või?” küsib Maia.
Punastan hämmeldusest.
„Need pole võrdsed väärtused,” lausun ja nagu süüdlane, kes on valmis vastu võtma karistust, tõstan pilgu. Mulle vaatavad vastu tüdruku avalad sõbralikud silmad. Tähendab, tal on siiski hea meel. Ja siis tulevad mulle meelde õiged sõnad:
„Mitte tasuks, vaid tänutäheks.”
„Kui sa seda veel teed, siis arvesta, et konspektid hakkavad harvem saabuma,” hoiatab tüdruk, ent siis leebub ja möönab:
„Olgu, aga sellepärast sa ikka põrgu lähed.”
„Eks me sel juhul seal kohtu.”
„Ei tea, kas ikka kohtume. Põrgus on ehk ka omad klassid nagu raudteel.”
„Võib-olla on nagu saunas, naiste ja meeste pool.”
Maia naeratab. Oleme tasa, mõtlen kergendatult ja asun koorima apelsini, et seda poolitada.
Apelsinilõigud on õrnad ja lõhnavad. Tuul ulub. Ka akna siseklaasidele on ilmunud jääpärg. Nihkun Maiale lähemale. Arvan tundvat, kuidas meie vahel sulab eemaloleku jahedus. Mu hääl muutub tasaseks. Tunnen, kuidas lumm haarab ka tüdruku. Ta kummardub minu poole… Ootamatult prahvatab lahti palatiuks.
Ajan ent kiiresti sirgu, köhatan ja karuse häälega esitan Maiale tähtsusetu küsimuse. Lummus haihtub, aga seltsimehelikkus jääb ja meil on teineteisele palju rääkida. Isegi nii palju, et õhtu kaob, nagu viibiksime mõnel hästi pisikesel planeedil, mis ei suuda aega kinni hoida.
Ainult korraks tarvitses mul teda näha, ja aja varjavat tuhakorda polnud enam. Ainult korraks, ja söed lõid hõõgvele, mõtlen enne uinumist. Aga ma ei sõnasta seda tunnet. See on liiga suur ja ilus sõnadesse valamiseks.
Algas palanguline nädal täis tundehellust ja pingsat mõttetööd. Ma pillasin aega heldelt nagu looduslaps, kui Maia viibis minu juures. Kui ta oli lahkunud, kasutasin aega ihnsalt nagu teadlane. Selles nädalas ei olnud raisatud minuteid. Täna eksam, homme arvestus, ülehomme eksam. Ma leegitsesin. Ja vastasin viitele. Minu uhkus nõudis seda. Ma pole kehvem tollest haprast piigast. Ma tahtsin endale tõestada ja temale näidata, et ta pole mind asjata konspektidega varustanud.
Talvine eksamisessioon Tartus sai läbi. Olin tulvil usku oma jõusse. Oleks rohkem eksameid, oleks rohkem distsipliine, kuhu mõistus tungib raskelt nagu kraaviader uudismaasse. Oli niisugune tunne, et saaksin hakkama kõigega.
Heitsin pilgu läbitöötatud raamatutele. Need olid mulle rida-realt tuttavad. Kahju, et pole enam endist pinget, mõtlesin ja nagu üleannetu poisike kargasin oma äsjaste mõlgutuste kallale. Eksamid! Kah mul asjad! Eksam on reproduktsioon. Teiste avastatud ja talletatud teadmiste ja faktide tühipaljas kordamine. Just nagu kunstiteost tutvustav postkaart, mälumäng.
Sõitsin läbematult koridori, vahetasin paar sõna valveõega, pöördusin tagasi palatisse, kus lehitsesin ajalehte ja tegelesin aknasse põrnitsemisega, endal kõrvad kikkis. Täiesti masendatult võtsin vastu koolipoisi ettepaneku mängida partii malet.
Pikalt venisid minutid täis igatsust.
Ja siis ta tuli. Malepartner kortsutas rahulolematult kulmu, kuid midagi polnud parata, minu tähelepanu kuulus nüüd jäägitult Maiale. Täna oli viimane võimalus söövitada mällu see õbluke, laubale langeva juuksekahluga piiga. Homme saadetakse mind tagasi Tallinna.
Jutlesime. Vaikisime ega tundnud sundust lahku minna. Ma vaatasin talle otse silma ja neiu ei pööranud pilku kõrvale.
„Kas me kirjutame?”
„Võib küll.”
Kontrast minu lootusrikka paluva tooni ja Maia argise häälega antud vastuse vahel oli niisugune, et puhkesin naerma.
Tüdruk kiigutas üle põlve heidetud jalga.
„Väga sageli ma ei kirjuta. Tead isegi.”
„Tean, tean,” möönsin ja tunnistasin ootamatult: „Sinuga on huvitav rääkida. Sinuga koos on väga hea olla.”
„Poisid vajavad vahel vestluskaaslaseks tütarlast.”
„Ma olen ennegi naissoo esindajatega juttu puhunud,” kostsin natuke etteheitvalt, et tüdruk minu tunnetest kantud pihtimust nõnda argiselt tõlgendas.
Kahkjas taevas akna taga tõmbus mustaks ja heitis vaevumärgatava kollase kumana tagasi linna tuledesära. Uksele ilmus heasüdamlik valveõde.
„Lapsed, õhtune visiit tuleb.”
Saatsin tüdruku trepini. Ootasin, kuni ta tõmbas selga kapuutsiga talvepalitu.
„Kui sul on midagi tarvis, kirjuta. Püüan muretseda.” Maia nööpis kinni palitunööpe. „Muidu on kaugõppijad meid hellaks teinud, aga sind usaldab isegi minu sõbratar. Kui ütlen, et Juhanile, siis annab kohe.”
Maia oli riides. Nagu karupoeg seisis ta minu kõrval. Lõi käe sõjaväelase kombel kõrva äärde – see kukkus tal hästi välja – ja pöördus minekule.
Mis oleks, kui ma kirjutaksin talle? Ja mitte oma tegevusest, ümbrusest, vajalikest konspektidest nagu seni. See oli vana kavatsus, mis ikka jäänud teostamata. Ei, mul pole selleks õigust. Või siiski?
Hajameelselt libistan pilgu aknale, silmitsen teist majatiiba, männilatvu, mis kolmandale korrusele hoopis lähemal kui kulune maa.
Meie talvisest kohtumisest, mis oli nagu laul, nagu üks variatsioonidega meloodia, oli möödunud ligi neli kuud. Polnud oluline, millest me rääkisime, tähtis oli, et tema viibis minu juures. Alles nüüd adusin seda selgesti.
Ja äkki ma teadsin, kuidas kirjutada. Teda ennast, nähtuna minu silmade läbi, tahan talle kirjeldada.
Haarasin sulepea.
Nagu akvarellmaal, õhuline, õrn ja päikesepaisteline, on ta minu mälus. Just sellisena pean kandma ta paberile.
Valin hoolikalt sõnu.
Viimaks on kiri valmis. Kui kirjaread üle loen, avastan, et kuigi ma ei rääkinud sõnagi armastusest, on ridade vahele pugenud see nukker ja hell tunne. Kas Maia märkab seda? Kas ma tohin kirja teele saata?
Mõistus: Parem ära saada. Ole arukas!
– Ah jäta mind rahule. Ma ei taha olla arukas. Tahan kuulata oma südame häält.
Mõistus: Süda on nõder ja rumal. Kaine mõistus valitseb maailma.
– Aga ma ei pruukinud ju sõna armastus. Ta võib allteksti lugemata jätta, õigustan end ja võtan öökapi sahtlist ümbriku ja margi. Maia aadressi tean ma peast.
Kõigepealt