kas te opereerite mind?” – „Ne znaju4,” vastas eit ja leekis mööda nagu orlovi traavel.”
Muigame mõistvalt, sest tegu on luutuberkuloosiosakonna kirurgi ja osakonnajuhataja Veera Vassiljevna Bolšovaga.
„Ja kõik sellepärast, et ma talvel lõigata ei lasknud.” Ka Eerik püüab naeratada, aga välja tuleb hale grimass.
Mees kummardub ja kombib oma haiget põlve.
„Valutab, raisk.”
„Sellepärast sa siin oled,” märgib Mihkel.
„Mitte ei laseks lõigata, kui muidu läbi saaks,” kinnitab Lilleküla mees ja ajab end sirgu. Ta on meeter kaheksakümmend viis sentimeetrit pikk ja kuuskümmend aastat vana. Rühi järgi võiks teda nooremaks pidada, aga suurepooriline näonahk ja kurrud silmanurkades, elusügise igiomased kaaslased, räägivad oma keelt.
„Noh, mihed, kas mõseme inne süüki kah või?” küsib sanitar Õie kausi ja veekannuga palatisse astudes.
„Kuis siss, mõseme iks,” lausub Eerik.
„Käija peseva vannitoan,” nähvab Õie ja astub minu juurde.
Eerik irvitab, sest teab, millega Õiet ärritada. Mina küürin kämblaid ja vaikin. Sisemiselt ma muhelen, kuid mu näos ei liigu ükski lihas. Ma ei saa Õiega hästi läbi. Millegipärast ma ei meeldi sellele sanitarile. Võib-olla ma ei lobise ega pila temaga nagu teised meie palatis, võib-olla pakun liiga harva kompvekke. Raske öelda, milles asi, kuid ma tunnen Õiest õhkuvat külmust, puhuti lausa vaenulikkust.
„Õie, kuula nüüd hoolega, ma loen sulle katkendi ühest heast raamatust,” ütleb Rein.
„Loe, kui tahat.”
Reinu imalaks muutunud tenor maalib kuulajatele pildi tegevusest, mis lõpeb seksuaalaktiga. Õie on langetanud silmad, aga tema ilme reedab, et ta ei lase kaotsi minna ühelgi sõnal.
„Mis sa selle peale kostad?” küsib Rein ja sulgeb raamatu.
„Eh-eh-ehh,” naerab sanitar, nii et tema tünnikujuline keha vappub. „Nuur veri vemmeldas, mis muut.”
„Aga kuis sinnoga om, kas vahest iks vemmeldas kah viil?” uurib Eerik.
„Ah, mes sa, korrat, aat lorra!” vastab Õie kurjalt.
„Ära aja midagi vastu, kui ikka noore poisi kätte saaks, oleks hea küll,” provotseerib Rein.
„Kae, nüit ei jätt vanna inemest ka inämp rahule,” tõrjub Õie ja ajab end naljakalt kohevile. Ta ei ole veel väga vana, nii umbes neljakümne viie aastane töntsakas, tugeva kehaehitusega naine.
„Tule siia, ma annan sulle ühe musi,” lööb Eerik trumbi lauale. Mees saadetakse küll kuradile, kuid palati põrand vappub jälle Õie naerupahvakutest.
„Kost te säändse raamatu vällä võtate?”
Kokkuhoidlikult, sortsukaupa valab Õie vett Reinu seebistele kätele.
„Vala, vala!”
„Ega niipallu vett või kulotada.”
„Vesi ei maksa midagi,” arvab Rein.
Õie on seljaga minu poole. Tal on jalgadega võrreldes ebaproportsionaalselt pikk keha. Lühikeste heledate ja hõredate juuste alt paistab jäme maadlejakael.
„Näet nüit, mis sa oma mänkimisega sait,” vihastab Õie, kallates viimase veetilga Reinu ikka veel seebistele pihkudele.
„Pole midagi, ma ootan, kuni sa uue tood,” jääb Rein rahulikuks.
„Jah, uue,” osatab Õie tigedalt. Sajakilose inimese raske sammuga lahkub ta palatist.
„Mõse nüit põstra!” käratab ta, kui on täis kannuga tagasi tulnud, „süük om joba üleval.”
Reinul pole kiiret.
„Õie, mis täempää süvvä om?”
„Muust te ei mõtle kui söögist,” hurjutab kerekas naine.
„Mis nüüd meie, aga Eerik unistab ainult seakarbonaadist.”
„Eh-ehh, kas Eeri om siss lihha sõbber?” muheleb Õie silmakirjalikult.
„Ei, mina tahan ainult porgandit ja kartulit,” kuulutab Eerik, nägu surmtõsine.
„Hää küll, ma ütle küügin,” lubab Õie lahkelt.
„Minu pärast ekstra ei maksa.”
Naerame häbitult. Suuremat lihasööjat kui Eerik, vähemalt sõnades, pole me kohanud. Juba nädal, niikaua on ta meie keskel viibinud, saadab tema nurin iga söögikorda. Miks kantakse ette kuhjaga täis kartuli-, pudru- ja makaronitaldrikud, kuhu liha on lisatud vaid killuke? Kalast ja loomalihast saavat igal inimesel lõpuks kõrini. Peale selle võrdleb Eerik haiglatoitu oma naise valmistatud toiduga, mis olevat tunduvalt maitsvam, kuigi tooraine võib olla sama. Ning jälle – antagu rohkem liha, eriti sealiha.
„Ma siss organiseeri, et Eerile inämp kartulit pannas,” itsitab Õie. Tema meelepaha on lahtunud. Ja kätepesuveest pole tal ka enam kahju.
„Organiseeri, organiseeri! Tee, mis teha annab,” ässitame kooris.
Lõunaks on supp, hapukapsas sealihaga ja kissell.
„Kas täna oled toiduga rahul?” küsin Eerikult.
„See mõni inimese toit,” vastab Eerik tummaks tegeva põlgusega. „Söötku oma kapsad jänestele.” Pärast lühikest vaikust rehmab käega: „Kapsad kapsasteks, aga vennaihu on napilt.”
„Palju sulle läheks?” küsib Rein.
„Vähemalt viis portsu.”
„Mehed, anname oma teise toidu Eerikule, vaatame õige, palju talle sisse mahub,” pöördub Rein ärritust maha surudes meie poole.
„Noh, kolmest ehk aitaks ka.”
„Jutt oli viiest.”
„Aga ainult liha.”
„Olgu,” nõustub Rein meie kõigi eest.
„Kas teil kahju ei hakka?” küsib Eerik imestunult. Kuulnud, et ei hakka, tõuseb püsti ja korjab meie lihaportsjonid oma taldrikule.
Helbime suppi ja jälgime, kuidas kolm esimest lihaviilu kaovad nagu hundi kurku, neljandaga läheb mehel aega ja viienda mälumise lõpetab ta suure pingutusega alles nõude koristamise ajaks.
„Kas homme kordame?” küsib Rein.
„Kolmega võiks,” irvitab Eerik.
Õde Astridi üks käsi ja jalg on palatis, teine kehapool jääb ukse varju.
„Ma toon teile uue haige,” ütleb.
Meid on praegu viis. Meie meelest normaalne arv väiksemat sorti palati kohta. Kisume ninad kirtsu ja õiendame kooris:
„Õie viriseb juba praegu, et kitsas. Siis ei mahu enam haigevankriga sisse. Kuhu Juhan ratastooli paneb?”
Astrid kuulab ega mõtlegi meile kaasa tunda.
„Võib-olla on ta suitsumees?” pärib Rein viimase lootusega.
„Ei tea,” vastab õde ja lükkab ukse väljastpoolt kinni.
Märkamatult hiilib nurkadesse ja voodi alla peitunud pimedus lagedale. Kauget punetavat taevaäärt võib pärani silmadega valu tundmata vaadata. Järjest tumedamaks ja salapärasemaks muutub park, suured esemed tõmbuvad halliks, väikesed neelab videvik. Polegi nagu pime, kuid lugedes lõikab silmadesse nagu noaga.
„Tule peaks põlema panema,” lausun, kuigi palatis pole ühtegi käijat.
„Tervist, mehed!”
Toetudes kulunud pillirookepile, ühele labajalale ja teise jala varvastele, seisab uksel lüheldane, halliseguse tiheda juuksekasvuga mees. Vaatab ootavalt, teenistusvalmilt