silmad ja kelle käitumine reetis head kasvatust. Saatjaskond suhtus temasse suure lugupidamise ja tähelepanuga, mistõttu tema saabumine kujunes väga pidulikuks. „Nagu Pontius Pilatus!” mõtles Ivan.
Jah, see oli kahtlemata see kõige tähtsam mees. Ta istus taburetile, teised kõik jäid seisma.
„Doktor Stravinski,” esitles istuja end Ivanile ja vaatas talle sõbralikult otsa.
„Palun, Aleksandr Nikolajevitš,” ütles poolihääli keegi hoolitsetud habemega mees ja ulatas kõige tähtsamale Ivani üleni täiskirjutatud lehe.
„Juba on toimik valmis,” mõtles Ivan. Kõige tähtsam laskis vilunult silmadel üle lehe käia, pomises „M-mm, m-mm…” ja vahetas enda ümber seisjatega mõned laused vähe tuntud keeles.
„Ja räägib ka ladina keelt nagu Pilatus…” mõtles Ivan kurvalt. Siis sundis üks sõna teda võpatama ja see sõna oli „skisofreenia” – seesama, mida ta oli juba eile kuulnud Patriarhi tiikide ääres tolle neetud välismaalase suust ja mida täna kordas siin professor Stravinski.
„Ja seda teadis ta ka!” mõtles Ivan murelikult.
Kõige tähtsam oli nähtavasti omaks võtnud reegli olla nõus kõigega ja rõõmustada kõige üle, mida teised talle iganes ütlevad, ja väljendada seda sõnadega „Tore, tore…”
„Tore!” ütles Stravinski lehte kellelegi tagasi ulatades ja küsis Ivanilt:
„Te olete luuletaja?”
„Luuletaja,” vastas Ivan süngelt ja tajus äkki esimest korda mingit seletamatut vastumeelsust luule suhtes ning tema enda värsid, mis talle otsekohe meelde tulid, tundusid talle miskipärast ebameeldivad.
Nägu krimpsutades küsis ta omakorda Stravinskilt:
„Ja teie olete professor?”
Stravinski vastas lahkelt, viisaka peanoogutusega.
„Ja olete siin kõige tähtsam?” jätkas Ivan.
Ka sellele oli vastuseks peanoogutus.
„Ma pean teiega rääkima,” ütles Ivan Nikolajevitš paljutähendavalt.
„Selleks ma siin olengi,” kostis Stravinski.
„Asi on selles,” alustas Ivan, tundes äkki, et tema tund on tulnud, „et mulle tõmmati hullusärk selga ja keegi ei taha mind ära kuulata!..”
„Oh ei, me kuulame teid väga tähelepanelikult,” lausus Stravinski tõsiselt ja rahustavalt, „ega luba kellelgi teile hullusärki selga tõmmata.”
„Kuulake siis: eile õhtul kohtasin ma Patriarhi tiikide ääres salapärast isikut, kes oli justkui välismaalane ja kes teadis ette Berliozi surma ning oli isiklikult näinud Pontius Pilatust.”
Saatjaskond kuulas luuletajat täielikus vaikuses, ainsagi liigutuseta.
„Pilatust? See on see Pilatus, kes elas Jeesus Kristuse ajal?” küsis Stravinski Ivanilt, silmad vidukil.
„Seesama.”
„Ahah,” ütles Stravinski. „Ja see Berlioz jäi trammi alla ja sai surma?”
„Jah, just temast sõitiski tramm eile Patriarhi tiikide ääres minu silme all üle ja too salapärane kodanik…”
„Pontius Pilatuse tuttav?” päris Stravinski, kes oli nähtavasti üsna taibukas.
„Tema jah,” kinnitas Ivan uurivalt Stravinskit silmitsedes. „Ja tema ütleski ette ära, et Annuška on päevalilleõli pudeli katki pillanud… Ja ta libises täpselt selsamal kohal! Mis te selle kohta ütlete?” küsis Ivan tähendusrikkalt, kindlas usus, et tema sõnad jätavad vapustava mulje.
Kuid vapustav mulje jäi tulemata, Stravinski esitas lihtsalt järgmise küsimuse:
„Ja kes on see Annuška?”
Küsimus häiris Ivani mõnevõrra, ta nägu tõmbles.
„Annuška pole siin üldse oluline,” seletas ta närviliselt. „Tont seda teab, kes ta on. Mõni lollakas mutt, kes elab Sadovajal. Oluline on see, et too mees teadis ette, saage aru, teadis ette, et päevalilleõli on maha kallatud! Kas te saate minust aru?”
„Ma saan teist väga hästi aru,” vastas Stravinski tõsiselt ja lisas, puudutades riivamisi luuletaja põlve: „Rahunege ja jätkake.”
„Jätkan,” vastas Ivan, püüdes tabada Stravinski tooni, sest ta teadis oma kurbadest kogemustest, et rahulikkus on ainuke asi, millest talle abi võib olla, „niisiis, sel õudsel mehel, kes valetab, et ta on konsultant, on mingi seletamatu võim… Näiteks ei ole teda võimalik taga ajades kätte saada. Ja temaga on kaasas kaks tegelast, need on ka omaette tüübid: pikk mees, katkised prillid ees, peale selle ilmvõimatult suur kass, kes oskab ise trammiga sõita. Peale selle,” – Ivan, kellele keegi vahele ei rääkinud, kõneles üha tulisemalt ja kindlamalt –, „on ta isiklikult Pontius Pilatuse juures rõdul olnud, milles pole vähimatki kahtlust. Mis see siis olgu, ah? Ta tuleb jalamaid arreteerida, muidu võib ta kohutavat kurja teha.”
„Ja teie siis taotletegi tema arreteerimist? Sain ma teist õigesti aru?” küsis Stravinski.
„Ta on tark,” mõtles Ivan, „peab tunnistama, et ka intelligentide seas tuleb ette üle ootuste tarku inimesi. Seda ei saa eitada!” Ja vastas:
„Absoluutselt õigesti! Ja kuidas olekski võimalik seda mitte taotleda, mõtelge ise järele! Sealjuures aga peetakse mind siin vägivaldselt kinni, torgitakse lampi silma, vannitatakse, päritakse, mis mees oli onu Fedja!.. Teda pole ju ammu enam elavate kirjas! Ma nõuan, et mind siit viivitamata välja lastaks.”
„Nonoh, see on tore, väga tore,” kostis Stravinski. „Kõik sai selgeks. Ei ole ju tõesti mingit mõtet tervet inimest ravilas kinni pidada. Olgu nõnda, ma kirjutan teid otsekohe siit välja, kui te ütlete mulle, et teie mõistus on korras. Ärge tõestage, öelge ainult. Niisiis, kas teie mõistus on korras?”
Nüüd saabus täielik vaikus ja paks naine, kes oli hommikul Ivani eest hoolitsenud, vaatas professorile hardalt otsa. Ivan aga nentis veel kord: „Ta on tõesti tark mees!”
Professori ettepanek meeldis talle väga, kuid enne vastamist mõtles ta siiski, laup kortsus, suure hoolega järele ja lausus siis kindlalt:
„Mu mõistus on korras.”
„Tore, tore,” ütles Stravinski kergendustundega, „aga kui see on nõnda, siis vaatame asja loogiliselt. Võtame teie eilse päeva.” Ta pöördus veidi ja talle ulatati otsekohe Ivani leht. „Tundmatu isiku otsinguil, kes esitles end teile Pontius Pilatuse tuttavana, saatsite te eile korda järgmised teod.” Stravinski kõverdas üksteise järel oma pikki sõrmi, vaadates kord lehele, kord Ivani poole. „Riputasite ikooni rinda. Oli see nii?”
„Oli,” nõustus Ivan mornilt.
„Kukkusite aia otsast maha, vigastasite nägu. Oli nii? Läksite restorani pesuväel, põlev küünal käes, ja kaklesite seal kellegagi. Teid toodi siia kinniseotuna. Pärast siia sattumist te helistasite miilitsasse ja palusite saata kuulipildujad. Siis üritasite aknast välja hüpata. Oli nii? Küsime nüüd, kas sedaviisi tegutsedes on võimalik kedagi kätte saada või arreteerida? Kui teie mõistus on korras, siis te vastate ise, et mitte mingil juhul. Te tahate siit ära minna? Olge lahked. Aga lubage küsida, kuhu te kõigepealt lähete?”
„Muidugi miilitsasse,” vastas Ivan juba veidi ebakindlamalt, sest professori pilk pani ta kõhklema.
„Otse siit?”
„Mhmh…”
„Kodunt läbi ei lähe?” küsis Stravinski kärmesti.
„Kus mul see aeg! Kuni ma kodus käin, teeb ta sääred!”
„Nõnda. Ja millest te miilitsas kõigepealt räägite?”
„Pontius Pilatusest,” vastas Ivan Nikolajevitš ja tema silmisse tekkis sünge vari.
„Tore,