kuuldagi.
Viina ja sakusmendi küsimus oli seega lahendatud, kuid Stjopa nägu oli ometi väga hädine: ta ei mäletanud sellest lepingust mitte õhkagi, ja lööge või maha, seda Wolandit ta ka eile näinud ei olnud. Hustovi oli, aga Wolandit küll ei olnud.
„Lubage, ma vaatan korraks lepingut,” palus Stjopa vaikselt.
„Olge lahked, palun…”
Stjopa laskis pilgul üle paberi libiseda ja kangestus. Kõik oli korras: Stjopa oma käega veetud uljas allkiri! Serva peal viltu üle paberi finantsdirektor Rimski luba maksta kunstnik Wolandile avansina kümme tuhat rubla seitsme õhtu eest saada oleva kolmekümne viie tuhande rubla arvel. Ja siis veel Wolandi allkiri, et ta need kümme tuhat on juba kätte saanud!
„Mida see ometi peaks tähendama?” mõtles õnnetu Stjopa ja ta pea hakkas ringi käima. Kas tal ongi need kurjakuulutavad mälulüngad käes? Nojah, aga pärast seda, kui leping oli ette näidatud, oleks lihtsalt ebaviisakas olnud veel imestust avaldada. Stjopa palus külaliselt luba korraks toast lahkuda ja jooksis sokkide väel esikusse helistama. Käigu pealt hüüdis ta köögi poole:
„Grunja!”
Keegi ei vastanud. Siis heitis ta pilgu Berliozi kabineti uksele esikus, ja nagu on kombeks öelda, tardus soolasambaks. Ukselingil kõlkus nööri otsas suur kirjalakist pitser. „Säh sulle!” ragistas keegi Stjopa peas. „See veel puudus!” Nüüd tormasid Stjopa mõtted juba tulistvalu kaht rööpapaari pidi, kuid nagu seda katastroofi aegu ikka ette tuleb, ainult ühes suunas ja ülepea kurat teab kuhu. Raske on isegi kirjeldada segaputru, mis Stjopa peas valitses. Siin oli see põrgulik jant musta bareti, külma viina ja uskumatu lepinguga… ja siis veel olge lahked, pitseeritud uks! Kellele te, pagan võtaks, tahate selgeks teha, et Berlioz on millegagi hakkama saanud – ega seda ikka naljalt ei usu! Aga ikkagi, see pitseeritud uks! Hmnjaa…
Nüüd hakkasid Stjopa peas tärkama häirivad mõttejupid artiklist, mille ta nagu kiuste oli hiljuti Mihhail Aleksandrovitšile pihku pistnud, et ta selle ajakirja sisse torkaks. Omavahel öeldes oli see totter artikkel! Puha jamps, ja honorar oli kah niru…
Kohe artikli järel tuli meelde mingi kahtlane jutuajamine, mis mäletatavasti toimus kahekümne neljanda aprilli õhtul siinsamas söögitoas, kui Stjopa koos Mihhail Aleksandrovitšiga einetas. Muidugi, sõna tõsises mõttes kahtlaseks seda jutuajamist pidada ei saanud (selle peale poleks Stjopa välja läinud), kuid vesteldi mingil hoopiski tarbetul teemal. Täiesti vabalt oleks see jutuajamine, kulla inimesed, ka ära võinud jääda. Kuni uks veel pitseeritud polnud, võis seda jutuajamist tühiseks lobisemiseks pidada, aga nüüd, kus uks on pitseeritud…
„Ah Berlioz, Berlioz!” kääris Stjopa peas. „Kes oleks võinud arvata!”
Kuid muremõtteid pikalt heietada polnud aega ja Stjopa valis Varieteeteatri finantsdirektor Rimski kabineti numbri. Stjopa olukord oli täbar: esiteks võis välismaalane solvuda, et Stjopa teda kontrollib veel pärast seda, kui ta on näinud lepingut, ja teiseks polnud ka finantsdirektoriga sugugi lihtne rääkida. Tõepoolest, ega ei saanud talt ometi küsida: „Öelge palun, kas ma sõlmisin eile lepingu musta maagia professoriga kolmekümne viie tuhande rubla peale?” Niimoodi küsida ei kõlba!
„Ma kuulen!” kostis telefonist Rimski terav, ebameeldiv hääl.
„Tere hommikust, Grigori Danilovitš,” ütles Stjopa vaikselt, „Lihhodejev räägib. Lugu on nii, et… hm… hm… minu juures istub see… see… kunstnik Woland… Nii et ma… tahtsin küsida, kuidas jääb tänase õhtuga?”
„Ah must maag?” kostis Rimski telefonist. „Kuulutused on kohe valmis.”
„Nii-nii…” Stjopa hääl värises, „nojah, nägemiseni…”
„Te tulete varsti?” küsis Rimski.
„Poole tunni pärast,” vastas Stjopa, pani toru hargile ja surus kuumava pea käte vahele. Jah, rumal lugu küll! Mis selle mäluga ometi lahti on, kulla inimesed, ah?
Kauemaks esikusse jääda ei sobinud ja Stjopa koostas kiiruga tegevuskava: igati varjata oma skandaalset mälukaotust ja kõigepealt katsuda välismaalaselt kavalusega välja nuhkida, mida ta õieti kavatseb Stjopa juhtida usaldatud Varieteeteatris täna näidata.
Stjopa pööras telefonile selja ja nägi esikupeeglis, millelt laisk Grunja polnud ammugi viitsinud tolmu pühkida, selgesti mingit veidrat tüüpi, pikka kõrendit, kellel olid näpitsprillid ninal. (Oleks nüüd Ivan Nikolajevitš ometi siin olnud! Ta oleks selle kõrendi silmapilk ära tundnud!) Kuid juba oligi mees peeglist kadunud. Ehmunud Stjopa vaatas uurivalt esikut ja seal tabas teda teine hoop: peeglis kõndis ilmatu must kassivolakas ja kadus samuti.
Stjopal jäi süda seisma ja ta jalad läksid nõrgaks.
„Mida see siis tähendab?” mõtles ta. „Olen ma hulluks läinud? Mis pagana peegeldused need on?” Ta vaatas taas esikus ringi ja hüüdis hirmust väriseval häälel:
„Grunja! Kelle kass siin meie korteris kolab?! Kust ta tuli? Ja koos temaga keegi veel???”
„Rahunege, Stepan Bogdanovitš,” vastati talle, kuid vastaja ei olnud Grunja, vaid võõras magamistoast. „See on minu kass. Ärge ärrituge. Grunjat pole enam siin, ma saatsin ta ära Voroneži, sest ta kaebas, et te ei ole talle juba ammu puhkust andnud.”
Need sõnad olid nii ootamatud ja absurdsed, et Stjopa uskus end olevat valesti kuulnud. Täielikus segaduses sörkis ta tagasi magamistuppa ja jäi lävel soolasambana seisma. Ta juuksed tõusid püsti, otsaesine kirvendas väikestest higipiiskadest.
Külaline ei olnud magamistoas enam üksinda, seal oli koos terve seltskond. Teises tugitoolis istus toosama kõrend, kes oli viirastunud esikus. Nüüd paistis ta selgesti kätte: vuntsid nagu suled, prilliklaas läigib, teist aga pole ollagi. Aga see polnud veel kõige hullem, mis Stjopa magamistoas eest leidis: juveliiriproua tumbal lamaskles logedas poosis veel keegi kolmas – see oli hirmuäratavalt suur must kass, ühes käpas viinapits ja teises kahvel, mille otsa ta oli jõudnud torgata marineeritud seene.
Valgus, mida magamistoas oli niigi napilt, kippus Stjopa silme ees hoopis kustuma. „Niiviisi siis minnaksegi hulluks…” mõtles ta ja haaras uksepiidast kinni.
„Ma näen, kallis Stepan Bogdanovitš, et te olete veidi üllatunud,” ütles Woland Stjopale, kel hambad suus plagisesid. „Ja ometi pole siin midagi üllatavat. See on minu kaaskond.”
Siinkohal jõi kass pitsi tühjaks ja Stjopa käsi libises mööda piita alla.
„Ja minu kaaskonnale on vaja ruumi,” jätkas Woland, „nii et keegi meist on siin korteris ülearune. Ja mulle näib, et ülearune olete just teie.”
„Nemad, nemad,” mökitas kitsehäälel ruudulises pintsakus kõrend, rääkides Stjopast mitmuses. „Ja üldse sigatsevad nad viimasel ajal jubedalt. Joovad, soetavad naistega vahekordi, kuritarvitades oma ametiseisundit, ei tee midagi ega suudagi teha, sest nad ei taipa mitte mõhkugi neile usaldatud tööst. Ajavad ülemustele puru silma!”
„Kihutab muudkui ametiautoga ringi!” kandis kass seent mäludes ette.
Ja nüüd leidis selles korteris aset neljas ja viimane ilmutus. Stjopa oli selleks ajaks juba põrandale vajunud ja kriipis jõuetute sõrmedega piita.
Otse trümoopeeglist astus välja väikest kasvu, kuid õlgadest hästi lai mees, kõvakübar peas. Suust paistis tal kihv, mis tegi niigi ülimalt vastiku näo lausa jäledaks. Pealegi olid tal tulipunased juuksed.
„Mina küll aru ei saa,” sekkus uustulnuk kõnelusse, „kuidas ta üldse direktoriks sattus.” Punapea rääkis ikka rohkem ja rohkem läbi nina. „Ta on sama hea direktor nagu mina peapiiskop.”
„Sa pole kaugeltki peapiiskopi moodi, Azazello,” tähendas kass, tõstes viinereid taldrikule.
„Seda ma räägingi,” nohistas punapea ja pöördus aupaklikult Wolandi poole. „Messire, lubage, ma saadan ta Moskvast kus kurat.”
„Kõtt!!” ajas kass äkki karvad