teda mitte sisse lasta, ta on ju MASSOLIT-i liige?”
„Kas sa nägid, et ta oli aluspükste väel?” kordas mereröövel.
„Jumal hoidku, Artšibald Artšibaldovitš,” seletas uksehoidja näost punetades, „mis võisin ma sinna parata? Ma saan ju isegi aru – verandal istuvad daamid…”
„Daamid ei puutu asjasse, daamidele ei loe see midagi,” vastas mereröövel, ja paistis, et ta pilk uksehoidjast tuhahunnikutki järele ei jäta. „Aga miilitsale loeb küll! Pesuväel isik võib Moskva tänaval kõndida ainult sel juhul, kui ta liigub miilitsa saatel, ja ainult ühes suunas – miilitsaosakonna poole! Ja sina, kui sa uksehoidja oled, pead teadma, et niipea kui sa säherdust isikut näed, on sinu kohus silmapilkugi viivitamata vilet anda. Kas sa kuuled, mis toimub verandal?”
Nüüd kuulis ka hirmust oimetu uksehoidja verandalt kostvaid mürtse, nõude klirinat ja naiste kiljumist.
„Mis ma sinuga nüüd teen, mis?” küsis flibustjeer.
Uksehoidja nägu värvus tüüfusekarvaliseks, silmad olid elutud. Talle viirastus, nagu oleks leekpunane siidrätt ilmunud mustadele lahku kammitud juustele. Frakk ja valge rinnaesine kadusid, laia nahkvöö vahelt vaatas välja püstolipära. Uksehoidja nägi vaimusilmas end fokkmasti marssraal kõlkumas. Ta nägi omaenese ripakil keelt ja elutut, õlale vajunud pead ning kuulis koguni lainet laevakülge nilpsamas. Uksehoidja põlved nõtkusid. Kuid nüüd halastas flibustjeer lõpuks ja kustutas oma terava pilgu.
„Vaata ette, Nikolai, olgu see viimane kord! Meie restorani pole sihukesi uksehoidjaid pealekaubagi tarvis. Võiksid pigem kirikuvahiks hakata.” Kui see oli öeldud, andis kapten täpselt, selgelt ja kiiresti korraldused: „Pantelei puhvetiruumist siia! Miilits kutsuda. Protokoll. Auto. Vaimuhaiglasse.” Ja lisas: „Vilista!”
Veerand tundi hiljem võis ülimalt vapustatud publik nii restoranis kui ka puiesteel ja majaakendel restorani aia taga näha, kuidas Pantelei, uksehoidja, militsionäär, kelner ja poeet Rjuhhin kandsid Gribojedovi maja väravast välja nukuna kinni mähitud noormehe, kes kibedalt nuttis ja sülitas, üritades tabada just nimelt Rjuhhinit, ja karjus, nii et puiestee kajas:
„Raibe!.. Raibe!..”
Vihane veoauto juht väntas mootorit käima. Tema kõrval ärgitas voorimees hobust, laksas sellele sirelilillade ohjadega vastu laudjat ja pakkus:
„Teen kiiret sõitu! Olen ennegi närvikliinikusse viinud!”
Ümberringi käratses rahvahulk, arutades enneolematut sündmust. Ühesõnaga, see oli jälk, ilge ja meeliköitev skandaal, sigadus, mis lõppes alles siis, kui veoauto viis Gribojedovi maja värava eest minema vaese Ivan Nikolajevitši, militsionääri, Pantelei ja Rjuhhini.
6. PEATÜKK
SKISOFREENIA, NAGU OLIGI ÖELDUD
Kui kuulsa, alles hiljuti Moskva lähedale jõe kaldale ehitatud närvikliiniku vastuvõtutuppa astus kikkhabemega mees, valge kittel seljas, oli kell pool kaks öösel. Kolm sanitari ei pööranud pilku Ivan Nikolajevitšilt, kes istus diivanil. Sealsamas toas oli ka äärmiselt erutatud poeet Rjuhhin. Käterätid, millega Ivan Nikolajevitš oli kinni seotud, vedelesid hunnikus sealsamas diivanil. Ivan Nikolajevitši käed-jalad olid vabad.
Rjuhhin silmas sissetulijat, kahvatas, köhatas ja ütles arglikult:
„Tervist, doktor.”
Doktor vastas Rjuhhini tervitusele kummardusega, kuid ei vaadanud sealjuures mitte tema, vaid Ivan Nikolajevitši poole. Too istus täiesti liikumatult, nägu tige, kulmud kortsus, ega reageerinud kuidagi arsti ilmumisele.
„Näete, doktor,” alustas Rjuhhin miskipärast salapärasel sosinal ja kohkunult Ivan Nikolajevitši poole piiludes, „tuntud luuletaja Ivan Bezdomnõi… näete… me kardame, et kas pole äkki deliirium…”
„Jõi ta palju?” päris doktor läbi hammaste.
„Ei, jõi küll, aga mitte just nii, et…”
„On ta prussakaid, rotte, kuradeid või ringilippavaid koeri püüdnud?”
„Ei,” vastas Rjuhhin võpatades, „ma nägin teda eile ja täna hommikul. Ta oli täiesti terve…”
„Miks ta aluspükstes on? Võtsite ta magamise pealt?”
„Ei, doktor, ta tuli sedaviisi restorani…”
„Ahah, ahah,” ütles doktor ja oli väga rahul, „aga kust need kriimustused? Kakles ta kellegagi?”
„Ta kukkus aia otsast alla, ja siis lõi restoranis üht meest… ja veel mõnda…”
„Nõndaks, nõndaks,” ütles doktor ja lisas Ivani poole pöördudes: „Tervist!”
„Tervist, kahjur!” vastas Ivan valjusti ja tigedalt.
Rjuhhinil oli nii piinlik, et ta ei julgenud viisaka doktori poole vaadatagi. Kuid arst polnud põrmugi solvunud, ta võttis vaid osava, vilunud liigutusega prillid eest, kergitas kitlihõlma, pistis prillid pükste tagumisse taskusse ja küsis siis Ivanilt:
„Kui vana te olete?”
„Kasige kõik kuradile ja jätke mind ometi rahule!” käratas Ivan jõhkralt ja pööras näo ära.
„Miks te vihastate? Kas ma ütlesin teile midagi ebameeldivat?”
„Olen kahekümne kolme aastane,” vastas Ivan ärritatult, „ja ma esitan kaebuse teie kõigi peale. Ja sinu peale eriti, täinahk!” Viimase lause läkitas ta ükspäinis Rjuhhinile.
„Mille peale te tahate kaevata?”
„Selle peale, et mind, tervet inimest, võeti kinni ja veeti väevõimuga hullumajja!” vastas Ivan raevukalt.
Nüüd uuris Rjuhhin Ivani terasemalt ja kangestus: tolle silmis polnud jälgegi meeltesegadusest. Gribojedovis olid nad hägused olnud, aga nüüd olid jälle endiselt selged.
„Issake!” mõtles Rjuhhin kohkunult. „Ta on ju päris tõesti täie aruga! No on alles jama! Ja mille pagana pärast me ta siis siia tõime? Mees on täie aruga, täitsa täie aruga, ainult silmnägu on kriimuline…”
„Te viibite praegu kliinikus,” alustas arst rahulikult, võttes istet valgel läikiva jalaga taburetil, „ja mitte hullumajas. Keegi ei hakka teid siin kinni pidama, kui selleks pole vajadust.”
Ivan Nikolajevitš vaatas teda silmanurgast umbusklikult, kuid torises siiski:
„Taevas olgu tänatud! Lõpuks ometi üks mõistlik mees selle idioodikarja sekka, kus peamine loll on see andetu mölakas Saška!”
„Kes see andetu mölakas Saška on?” päris arst.
„Seesama siin, see Rjuhhin,” vastas Ivan ja näitas määrdunud sõrmega tolle poole.
Rjuhhin lõi pahameelest lõkendama.
„See on siis tänu,” mõtles ta kibedalt, „selle eest, et ma abivalmis olin! On ikka näru küll!”
„Tüüpiline kulakuvõsu psühholoogia poolest,” alustas Ivan Nikolajevitš, kel oli ilmselt tõsine himu Rjuhhini patte lagedale kraamida, „ja pealegi kulakuvõsu, kes ennast hoolega proletaarlaseks maskeerib. Vaadake tema haput nägu ja võrrelge seda nende kõmisevate värssidega, mida ta esimeseks kuupäevaks kokku kirjutas. Eh-he-hee… „Lehvigu!” ja „Lõõmaku…” Vaadake tema sisse, vaadake, mis mõtted tal seal on, ja teil jääb suu ammuli!” Ivan Nikolajevitš puhkes pahaendeliselt naerma.
Rjuhhin hingas raskelt, oli näost punane ja suutis mõelda vaid sellele, et on oma rinnal madu soojendanud, et on osavõtlikult suhtunud mehesse, kes, nagu nüüd selgub, on tema õelaim vaenlane. Ja pealegi oli üsna võimatu midagi ette võtta – ei saanud ju ometi vaimuhaigega sõnelema hakata!
„Aga miks teid õieti meile toodi?” küsis arst, kui oli Bezdomnõi paljastused tähelepanelikult ära kuulanud.
„Kurat neid tobusid võtku! Tulid kallale, sidusid tont teab mis