siksakkide vahel.
Kui märg Ivan mööda astmeid keksides sinna jõudis, kuhu ta oli jätnud habemiku oma riideid valvama, selgus, et röövitud oli nii üks kui ka teine, see tähendab habemik ise. Täpselt sama koha pealt, kus enne olid olnud tema riided, leidis ta nüüd pikad triibulised aluspüksid, narmendava tolstovka, küünla, ikooni ja toosi tikke. Jõuetus vihas ähvardas Ivan kedagi kauget rusikaga ja ajas selga riided, mis talle olid jäetud.
Nüüd tuli talle pähe kaks muremõtet: esiteks oli kadunud tema MASSOLIT-i liikmepilet, mida ta alati kaasas kandis, ja teiseks, kas lastakse tal niisuguses olekus mööda Moskvat vabalt ringi liikuda? Aluspükste väel… Tõsi küll, mis peaks see teistele korda minema, aga võib juhtuda, et sellest tuleb mõni viivitus või takistus.
Ivan rebis aluspükstel pahkluu kohalt nööbid ära, lootes, et ehk käivad need nõnda suvepükste eest, korjas üles ikooni, küünla ja tikud ning hakkas astuma, olles öelnud iseendale:
„Gribojedovi poole! Pole mingit kahtlust, ta on seal.”
Linn kihas juba õhtuselt. Tolmupilvi üles keerutades kihutasid kettide kõlinal mööda veoautod, kastides kottide peal pikali mingid mehed, kõht taeva poole. Kõik aknad olid pärani, iga akna taga põles oranži kupliga lamp ning igast aknast ja uksest, igast kangialusest, katuselt ja pööningult, keldrist ja hoovist tungis kähiseva möirgena tänavale polonees ooperist „Jevgeni Onegin”.
Ivan Nikolajevitši kartused polnud kaugeltki asjatud: vastutulijad silmitsesid teda tähelepanelikult, naersid ja vaatasid üle õla tagasi. Seepärast otsustas ta vältida rahvarohkeid paiku ja minna mööda väikesi põiktänavaid, kus inimesed ei ole nii pealetükkivad, kus ehk ei tehta väljagi paljajalu kõndivast mehest ega tülitata teda küsimustega aluspükste kohta, mis mitte kuidagi ei tahtnud välja näha pärispükste moodi.
Nii Ivan tegigi ning süüvis Arbati põiktänavate salapärasesse labürinti. Ta hoidus seinte lähedale, piilus kartlikult ringi ning vaatas alatasa üle õla tagasi, peitis end vahel mõnda trepikotta ning läks suures kaares mööda valgusfooridega tänavaristmikest ja saatkondade uhketest ustest.
Ja kogu tema raskel teekonnal jälitas teda orkester, mille saatel vägev bassihääl laulis oma armastusest Tatjana vastu, see ei jäänud Ivanist kusagil maha ja piinas teda sõnulseletamatul kombel.
5. PEATÜKK
OLI SEE ALLES LUGU GRIBOJEDOVIS
Vanaaegne kahekorruseline kreemiks värvitud maja asus ringpuiesteel kidura aia sees, mida lahutas kõnniteest mustriline malmvõre. Väike plats maja ees oli asfalteeritud, talvel kõrgus seal lumehang, labidas otsapidi sees, suvel aga avati platsil purjeriidest varikatuse all suurepärane suverestoran.
Maja nimetati Gribojedovi majaks, sest see olevat kunagi kuulunud kirjanik Aleksandr Sergejevitš Gribojedovi tädile. Kas kuulus või ei kuulunud, seda me paraku täpselt ei tea. Mäletatavasti pole Gribojedovil majaomanikust tädi justkui olnudki… Siiski nimetati maja nõnda. Ja üks Moskva tuntud luiskaja teadis koguni rääkida, et kuulus kirjanik olevat lugenud teise korruse ümmarguses sammassaalis oma „Häda mõistuse pärast” sellelesamale sohval lesivale tädile. Ja tont seda teab, võib-olla lugeski – see pole põrmugi tähtis!
Tähtis on hoopis see, et praegu oli maja tollesama MASSO-LlT-i valduses, mille eesotsas oli olnud õnnetu Mihhail Aleksandrovitš Berlioz enne oma jalutuskäiku Patriarhi tiikide äärde.
MASSOLIT-i liikmete eeskujul ei nimetanud keegi seda maja Gribojedovi majaks, vaid öeldi lihtsalt Gribojedov. „Ma sõdisin eile kaks tundi Gribojedovis.” – „Ja kuidas läks?” – „Sain kuuks ajaks Jaltasse.” – „Tubli poiss!” Või: „Mine räägi Berlioziga, ta võtab täna Gribojedovis neljast viieni vastu…” ja nii edasi.
MASSOLIT oli end Gribojedovis nii kenasti ja mõnusasti sisse seadnud, et midagi paremat polnud võimalik ette kujutada. Igaüks, kes Gribojedovisse sisse astus, tutvus tahes-tahtmata kõigepealt igasuguste spordiringide teadaannetega ja grupi- ning üksikfotodega, millel olid jäädvustatud MASSOLIT-i liikmed – need (fotod muidugi) rippusid teisele korrusele viiva trepi ääres seinal.
Ülemisel korrusel võis kohe esimesel uksel näha suurt silti „Kalastus-suvitussektsioon”. Sildile oli maalitud õnge otsa sattunud koger.
Toa nr. 2 uksele oli kirjutatud midagi üsna arusaamatut: „Ühepäevane loominguline tuusik. Pöörduda M. V. Podložnaja poole.”
Järgmisel uksel oli lühike ja juba hoopis arusaamatu silt „Perelõgino”. Üsna pea oli Gribojedovi juhuslikul külastajal silmade ees kirju tädi pähklipuust ustel kirendavatest siltidest: „Paberijärjekorda märkimine Poklevkina juures”, „Kassa”, „Sketšistide isiklikud arveldused”…
Kui õnnestus läbi murda tohutust sabast, mille lõpp ulatus alla uksehoidjani, siis võis näha ust, millest vahetpidamata sisse trügiti, ja lugeda sellel silti: „Korteriküsimus”.
Korteriküsimuse järel avanes vaade vaimustavale plakatile, mis kujutas kaljut ja selle harjal kappavat ratsanikku, burka õlul ja püss seljas. Allpool olid palmid ja rõdu, rõdul istus noormees, juuksetutt püsti, ettevõtlikud silmad kuhugi kõrgustesse vahtimas ja täitesulepea käes. Plakatil oli kiri: „Täiemahulised loomingulised puhkused kahest nädalast (jutustus-novell) kuni ühe aastani (romaan, triloogia) – Jalta, Suuk-Su, Borovoje, Tsihhidziri, Mahhindžauri, Leningrad (Talvepalee).” Selle ukse taga oli ka saba, kuid mõõdukam, umbes poolteistsada inimest.
Seejärel tulid – sedamööda, kuidas Gribojedovi maja tujukad käänakud, trepid ja trepikesed üksteisele järgnesid – MASSOLIT-i juhatus”, „Kassad nr 2, 3, 4, 5”, „Toimetuse kolleegium”, „MASSOLIT-i esimees”, „Piljardituba”, mitmesugused MASSO-LIT-i allasutused ja lõpuks seesama sammassaal, kus tädi oli geniaalse vennapoja komöödiat nautinud.
Iga külastaja, kui ta just päris puupea ei olnud, taipas Gribojedovisse sattudes otsekohe, mis mõnus elu oli õnneseentel – MAS-SOLIT-i liikmetel –, ja sedamaid hakkas tema südant närima must kadedus. Sedamaid läkitas ta taeva poole kibedaid etteheiteid, miks pole talle hälli kaasa antud kirjanikuannet, milleta polnud muidugi vähimatki lootust MASSOLIT-i liikmepiletit saada – seda pruuni, kalli naha järele lõhnavat, laia kuldrandiga liikmepiletit, mis oli tuntud üle terve Moskva.
Kes tahaks lausuda midagi kadeduse kaitseks? See tunne kuulub näruste liiki, kuid sellegipoolest peaks püüdma mõista ka külastajat. Ei olnud ju see, mida ta ülemisel korrusel nägi, sugugi veel kõik, kaugeltki mitte kõik. Kogu tädi maja alumine korrus oli restorani päralt – ja veel missuguse restorani päralt! Seda peeti täie õigusega Moskva parimaks restoraniks. Ja mitte üksi sellepärast, et ta võttis enda alla kaks suurt saali, mille võlvlaed olid maalitud täis lillasid assüüria lakkadega hobuseid, mitte üksi sellepärast, et igal laual seisis salliga kaetud lamp, mitte üksi sellepärast, et igamees sinna sisse ei pääsenud, vaid ka sellepärast, et Gribojedov võis oma söögikraami kvaliteediga iga kell üle lüüa Moskva mis tahes restorani ja et seda söögikraami sai pealegi täiesti soodsa, üldsegi mitte ränga hinna eest.
Seetõttu ei maksa imestada kas või näiteks selle jutuajamise üle, mida nende ülimalt tõetruude ridade autor juhtus ükskord kuulma Gribojedovi malmvõre ääres.
„Kus sa täna õhtust sööd, Amvrossi?”
„Sa veel küsid, kulla Foka – siin muidugi! Artšibald Artšibaldovitš sosistas mulle kõrva, et täna saab tellida koha au naturel. Peen värk!”
„Sina oskad elada, Amvrossi!” vastas kõhn ja kasimata Foka, kel oli koeranael kaela peal, ohates punahuulsele hiiglasele Amvrossile, kuldlokilisele pruntis põskedega luuletajale.
„Pole siin mingit erilist oskust,” ajas Amvrossi vastu, „ainult üsna loomulik tahtmine inimese moodi elada. Sa tahad öelda, Foka, et koha saab vahel ka „Colosseumis”. Aga „Colosseumis” maksab kohaportsjon kolmteist rubla ja viisteist kopikat, meil aga viis viiskümmend! Pealegi on „Colosseumi” koha kolm päeva vana ja pealegi ei või sa „Colosseumis” eales kindel olla, et esimene ettejuhtuv noormees,