Bronnaja tänava ja Jermolajevi põiktänava nurgal.
Professor aga oleks nagu korrapealt terveks saanud, ja ta nägu lõi särama.
„Mihhail Aleksandrovitš!” hõikas ta Berliozile järele.
Too võpatas, pöördus ümber, kuid rahustas end mõttega, et tema nime ja isanime teab professor samuti mõne ajalehe kaudu. Professor aga karjus, hoides käsi ruuporina suu ees:
„Kas te ei taha, et ma laseksin silmapilk saata telegrammi teie tädimehele Kiievisse?”
Berlioz võpatas jälle kogu kehast. Kust see hull teab, et tal on Kiievis tädimees? Ajalehes sellest küll kirjutatud ei ole, see on selge. Hm, äkki on Bezdomnõil õigus? Ja kui need dokumendid on võltsitud? Äh, küll on kummaline tegelane… Kus on telefon, peab jalamaid helistama! Küll siis kiiresti ära klaaritakse, kes ta on.
Ta ei jäänud enam edasi kuulama ja tormas minema.
Nüüd tõusis Bronnaja tänavale viiva värava juures pingilt toimetajale vastu täpselt seesama mees, kes enne päikesepaistel oli äkitselt siginenud püdelast põuavinest. Kuid nüüd ei olnud see enam kangastus, vaid päris harilik lihast ja luust inimene, ja saabuvas videvikus nägi Berlioz selgesti, et vuntsid olid tal nagu kanasuled, silmad väikesed, iroonilised ja veidi õlised, püksid aga ruudulise mustriga ja nii kõrgele üles veetud, et nende alt paistsid määrdunud valged sokid.
Mihhail Aleksandrovitš põrkas tagasi, kuid lohutas end mõttega, et see on totter kokkusattumus ja et praegu pole üldse aega sellega oma pead vaevata.
„Kas otsite pöördväravat, kodanik?” päris ruuduline isand kiriseva tenorihäälega. „Siiapoole, palun! Minge otse ja oletegi kus vaja. Teilt kuluks teenäitamise eest veerand liitrit… endisele regendile peaparanduseks!..” Vigurdades tõmbas mees suure kaarega peast oma džokimütsi.
Berlioz ei jäänud santivat ja veiderdavat regenti kuulama, jooksis pöördvärava juurde ning võttis sellest käega kinni. Lükkas väravat ja tahtis juba rööbastele astuda, kui talle lõi näkku punavalge tuli: klaaskastikeses süttis kiri „Hoia trammi eest!”
Samas oli kohal ka tramm, mis keeras hiljuti rajatud teed mööda Jermolajevi põiktänavast Bronnajale. Jõudnud sirgele, lõi tramm äkki elektrituledes särama ja kihutas unnates edasi.
Ettevaatlik Berlioz, kes seisis küll ohutus kohas, otsustas siiski minna tõkke taha, nihutas pöördväraval kätt ja astus sammu tahapoole. Samal ajal libises ta käsi väravalt maha, jalg sõitis nagu mööda jääd rööbaste poole liuhka munakividel, teine jalg kerkis õhku ning Berlioz veeres rööbastele.
Püüdes millestki kinni haarata, kukkus Berlioz pikali, lõi kukla kergelt vastu kivisillutist ja nägi kõrgel üleval, kas vasakul või paremal, seda ta enam ei taibanud, kullakarva kuud. Ta jõudis end küljeli keerata ja samal hetkel põlved hirmsa ponnistusega vastu kõhtu tõmmata ning nägi nüüd pead pöörates, kuidas õudusest lubivalge trammijuht, punase rätikuga naine, vääramatult talle otsa kihutab. Berlioz ei karjatanud, kuid tänav tema ümber kaikus naiste meeleheitlikust kiljumisest. Trammijuht rabas elektripidurit, vaguni esiots puudutas maad, põrkas seejärel silmapilk üles ning müra ja klirinaga lendasid eest aknaklaasid. Nüüd karjatas Berliozi peas keegi meeleheitlikult: „Kas tõesti?..” Veel üks, viimane kord vilksatas kuu, kuid pudenes samas kildudeks ja siis saabus pimedus.
Tramm vajus Berliozile peale ja Patriarhi tiikide raudaia taha munakividest nõlvakule kukkus tume ümmargune ese. See libises nõlvakult alla ja hüples mööda Bronnaja tänava sillutist.
See oli Berliozi äralõigatud pea.
4. PEATÜKK
TAGAAJAMINE
Vaibus naiste hüsteeriline kisa, vaikisid miilitsaviled. Kahest kiirabiautost viis üks surnukuuri peata keha ja äralõigatud pea, teine sõidutas minema klaasikildudest haavatud kenakese trammijuhi; valge põllega kojamehed pühkisid ära klaasikillud ja raputasid vereloikudele liiva, kuid Ivan Nikolajevitš istus ikka veel pingil, kuhu ta oli vajunud, jõudmata pöördväravani.
Ta oli mitu korda proovinud tõusta, kuid jalad ei kuulanud sõna – Bezdomnõi oli nagu halvatud.
Poeet oli tormanud pöördvärava poole, niipea kui kuulis esimest karjatust, ja näinud, kuidas pea veeres tänavakividel. See viis ta endast nii välja, et ta vajus esimesele ettejuhtunud pingile ja hammustas käe verele. Hullumeelne sakslane oli tal muidugi meelest läinud ja ta püüdis mõista vaid ühte: kuidas see küll võimalik on, et just nüüdsama oli ta veel Berlioziga rääkinud, ja nüüd veeres see pea…
Ähmi täis inimesed jooksid puiesteel luuletajast mööda, karjusid midagi, kuid Ivan Nikolajevitšini nende sõnade mõte ei jõudnud.
Äkitselt tormasid kaks naist tema lähedal teineteisele peaaegu otsa ja üks neist, terava nina ja katmata peaga noorik, karjus otse poeedi kõrva juures teisele:
„Annuška, meie Annuška! Sadovaja tänavalt! See on tema kätetöö! Ostis poest päevalilleõli ja pillas oma lehmaliitri vastu väravat puruks! Kogu seelik oli tal õli täis, küll ta kirus ja vandus!.. Ju see õnnetu mees õli peal libises ja kukkuski trammile ette…”
Kõigest sellest naiste vadast jäi Ivan Nikolajevitši segipaisatud ajju pidama vaid üks sõna: „Annuška…”
„Annuška…Annuška?..” pomises poeet ärevalt ringi vahtides. „Oot-oot…”
„Annuškale” haakus külge teine sõna „päevalilleõli” ja seejärel millegipärast veel „Pontius Pilatus”. Pilatuse heitis poeet kohe kõrvale, võttis esimeseks sõnaks „Annuška” ja hakkas üksikutest lülidest ketti põimima. Peagi oli kogu kett koos ja viis kohe välja hullumeelse professori juurde.
„Oot-oot! Ta ju ütles, et koosolek jääb ära, sest Annuška ajas õli maha. Ja säh sulle, jääbki ära! Ja vähe sellest, ta ütles selge sõnaga, et naine lõikab Berliozil pea otsast?! Jah, just nii ta ütles! Ja trammijuht oligi naine! Mida peab see kõik tähendama?”
Polnud enam kahtluse varjugi, et salapärane konsultant teadis täpselt ette, missugune õudne surm ootab Berliozi. Nüüd vilksatasid poeedi peast läbi kaks mõtet. Esimene: „Ta ei olnud üldse hull! See on jama!” Ja teine: „Ega ta ometi ise seda kõike ei korraldanud?!”
Jah, aga lubage küsida, kuidas ta seda teha oleks saanud?
„Ei, selle me peame välja uurima!”
Ivan Nikolajevitš võttis kogu oma jõu kokku, tõusis ja läks kiirel sammul sinna tagasi, kus ta oli rääkinud professoriga. Õnneks ei olnud too veel ära läinud.
Bronnaja tänaval põlesid juba laternad ja Patriarhi tiikide kohal säras kuldne kuu. Kuuvalguses, mis on alati petlik, näis Ivan Nikolajevitšile, et professor seisab püsti, kaenla all mitte kepp, vaid mõõk.
Lipitsev eksregent istus sellelsamal kohal, kus äsja oli istunud Ivan Nikolajevitš ise. Nüüd oli regent endale nina peale sättinud ilmselt tarbetud näpitsprillid, mille üks klaas oli mõrane ja teist polnud olemaski. See tegi ruudulise isanda veel eemaletõukavamaks, kui ta oli olnud Berliozile trammi alla teed juhatades.
Süda seisma jäämas, astus Ivan professori ette, vaatas talle otsa ja veendus, et tolle näos ei ole ega ole olnudki mingeid hullumeelsuse tundemärke.
„Tunnistage üles, kes te olete,” lausus Ivan kõlatult.
Välismaalane heitis poeedile morni pilgu, tegi näo, nagu näeks ta Ivani esimest korda, ja vastas ebasõbralikult:
„Ei aru saama… vene rääkima…”
„Ta ei saa aru,” sekkus jutusse regent, kuigi keegi polnud teda palunud välismaalase sõnu seletada.
„Ärge teeselge!” ütles Ivan ähvardavalt ja tundis, kuidas tal südame alt külmaks läheb. „Äsja te rääkisite suurepäraselt vene keelt. Te ei ole sakslane ega ka professor! Te olete mõrvar ja spioon! Teie dokumendid!” hüüdis raevunud Ivan.
Salapärane professor