Meister ja Margarita. Mihhail Bulgakov

korterist lahkunud, kostis magamistoast madal hääl:

      „Mulle ei meeldi see Nikanor Ivanovitš. Ta on ahnepäits ja suli. Kas ei saaks nii teha, et ta enam siia ei tule?”

      „Messire, teil tarvitseb vaid käskida…” vastas kuskilt Korovjev, kuid nüüd ta hääl enam ei kirisenud, see oli selge ja kõlav.

      Jalamaid oli neetud tõlk esikus telefoni juures, valis numbri ja seletas millegipärast hästi nutuse häälega:

      „Halloo! Pean oma kohuseks teatada, et meie korteriühistu esimees Sadovaja tänava majas nr. 302-b, Nikanor Ivanovitš Bossoi, spekuleerib valuutaga. Praegu on tal korteris nr. 35, kus ta elab, väljakäigu ventilatsioonilõõris ajalehe sisse pakitud nelisada dollarit. Räägib nimetatud maja elanik korterist nr. 11 – Timofei Kvastsov. Aga palun teid tingimata minu nimi saladuses hoida. Kardan ülalmainitud esimehe kättemaksu.”

      Ja pani, lurjus, toru hargile.

      Mis korteris nr. 50 edasi juhtus, seda me ei tea, küll aga teame, mis juhtus Nikanor Ivanovitši pool. Ta läks väljakäiku, pani ukse haaki ja võttis portfellist välja tõlgi poolt kaelamääritud rahapaki. Veendunud, et selles on nelisada rubla, mässis ta raha ajalehepaberisse ja pistis ventilatsioonilõõri.

      Viis minutit hiljem istus esimees oma väikeses söögitoas laua taga. Tema abikaasa tõi köögist ilusasti tükkideks lõigatud heeringa, mis uppus hakitud rohelise sibula sisse. Nikanor Ivanovitš valas endale pitsi viina ja jõi ära, valas teisegi, jõi ära ja torkas kahvli otsa kolm tükki heeringat… ja sel momendil helistati. Pelageja Antonovna tuli parajasti tuppa, aurav kastrul käes. Ühest pilgust sellele piisas, et taibata – kastrulis tulise borši sees on varjul maailma magusaim maiuspala: üdikont.

      Nikanor Ivanovitš neelatas ja urises nagu koer:

      „Et pagan neid võtaks! Süüa ka ei lasta. Ära kedagi sisse lase, mind ei ole kodus. Korteri kohta ütle, et jätku see klanimine. Nädala pärast on koosolek…”

      Abikaasa ruttas esikusse, Nikanor Ivanovitš võttis kulbi ja urgitses tulikuumast boršileemest välja kondi – sellel oli pikuti pragu sees. Samal hetkel astusid söögituppa kaks kodanikku ja nendega koos millegipärast väga kahvatu Pelageja Antonovna. Neid mehi nähes kahvatas ka Nikanor Ivanovitš ning tõusis püsti.

      „Kus on peldik?” päris asjalikult esimene mees, too, kellel oli seljas valge särk.

      Miski kolksatas vastu söögilauda (Nikanor Ivanovitš pillas kulbi vahariidele).

      „Siin, siin,” vastas Pelageja Antonovna kiiresti.

      Külalised suundusid otsekohe koridori.

      „Milles on asi?” küsis Nikanor Ivanovitš neile järele minnes vaikselt. „Meie korteris küll midagi niisugust ei saa olla… Vabandage… ehk näitaksite, mis dokumendid…”

      Esimene mees näitas Nikanor Ivanovitšile käigu pealt tõendit, teine aga oli sellal juba väljakäigus tabureti otsas ja pistis käe ventilatsioonilõõri. Nikanor Ivanovitšil läks silmade ees mustaks. Ajalehepaber keerati lahti, kuid pakis ei olnud rublad, vaid teab mis rahapaberid – sinised või rohelised, mingi vanamehe pilt peal. Muide, Nikanor Ivanovitši silmad ei tahtnud hästi seletada, nende ees ujusid ähmased laigud.

      „Dollarid ventilatsioonilõõris…” ütles esimene mees mõtlikult ning küsis Nikanor Ivanovitšilt viisakalt ja heasoovlikult: „Teie omad?”

      „Ei ole!” vastas Nikanor Ivanovitš moondunud häälel. „See on vaenlase kätetöö!”

      „Ka seda juhtub,” nõustus esimene mees ja lisas jällegi heasoovlikult: „Mis siis ikka, tuleb ka ülejäänu ära anda.”

      „Pole mul midagi anda! Ei ole, jumal olgu tunnistaja, ma pole neid kunagi käeski hoidnud!” hüüdis esimees meeleheites.

      Ta sööstis kummuti juurde, tõmbas sahtli raginal lahti ja võttis sealt portfelli, karjudes ise seosetult:

      „Siin on leping… kuradima tõlk suskas pihku… Korovjev… näpitsprillid ninal!”

      Ta tegi portfelli lahti, vaatas sisse, pistis koguni käe portfelli, läks näost siniseks ja pillas portfelli boršikastrulisse. Portfell oli tühi: ei Stjopa kirja ega lepingut, ei välismaalase passi, raha ega kontramarke. Ühesõnaga, mitte midagi peale tollipulga.

      „Seltsimehed!” röögatas esimees nagu meeletu. „Võtke nad kinni! Meie majja on tunginud mustad jõud!”

      Pole teada, mis Pelageja Antonovnal pähe võis tulla, aga ta lõi käed kokku ja karjatas:

      „Tunnista üles, Ivanõtš! Pääsed kergemini!”

      Nikanor Ivanovitši silmad valgusid verd täis, ta raputas naise pea kohal rusikaid ja kähistas:

      „Sa igavene loll!”

      Siis aga valdas teda nõrkus ja ta vajus toolile, olles ilmselt otsustanud leppida paratamatusega.

      Samal ajal seisis Timofei Kondratjevitš Kvastsov trepikojas, surus kõrva, siis silma vastu esimehe korteri ukse lukuauku ja oli uudishimust hinge heitmas.

      Viis minutit hiljem nägid majaelanikud, kes hoovis juhtusid olema, kuidas esimees kahe mehe saatel väravast välja läks. Pärast räägiti, et Nikanor Ivanovitš oli näost täiesti ära langenud, et ta tuikus nagu joobnu ja pomises midagi.