Mihhail Bulgakov

Meister ja Margarita


Скачать книгу

avanes vaade kogu vihatud Jeršalaimile – tema rippsildadele, kindlustustele, ja mis kõige tähtsam, sellele täiesti kirjeldamatule marmormürakale kuldse lohesoomusega katuse asemel, Jeršalaimi templile –, siis tabas prokuraatori terav kõrv kaugel allpool, seal, kus kivimüür lossiaia alumisi terrasse linnaväljakust lahutas, madalat urinat, millest aeg-ajalt kostsid üle nõrgad, hoopis kõrgemad hüüded või oiged.

      Prokuraator taipas, et sinna, väljakule, oli juba kogunenud tohutu hulk hiljutistest rahutustest ärevil Jeršalaimi rahvast, et see rahvahulk ootas kannatamatult otsuse väljakuulutamist ja et karjujad olid rahva seas sõeluvad veemüüjad.

      Prokuraator alustas sellest, et palus ülempreestrit halastamatu päikese eest rõdule varju tulla, kuid Kaifas vabandas viisakalt ja seletas, et tal ei ole võimalik seda algavate pühade tõttu teha. Pilatus tõmbas kapuutsi üle oma hõreneva lagipea ja alustas kõnelust. Kõnelus toimus kreeka keeles.

      Pilatus ütles, et ta vaatas läbi Ješua Ha-Notsri süüasja ja kinnitas surmaotsuse.

      Niisiis on surmaotsus, mis täna täide viiakse, langetatud kolmele röövlile – Dismasele, Hestasele, Barabasele – ja veel sellele Ješua Ha-Notsrile. Kaks esimest, kes võtsid nõuks ässitada rahvast mässule keisri vastu, on tapluses Rooma väe kätte langenud, nad on prokuraatori võimuses ja nendest siin järelikult juttu ei tule. Kaks viimast, Barabase ja Ha-Notsri on aga kinni võtnud kohalik võim ja surma on nad mõistnud Sanhedriin. Seaduse ja tava järgi tuleb üks neist kahest kurjategijast täna algavate paasapühade puhul vabaks lasta.

      Ja prokuraator tahab teada, kumma kahest kurjategijast kavatseb Sanhedriin vabaks lasta – Barabase või Ha-Notsri? Kaifas langetas pea märgiks, et küsimus on talle arusaadav, ja vastas:

      „Sanhedriin palub vabaks lasta Barabase.”

      Prokuraator teadis väga hästi, et ülempreester vastab talle just nõnda, aga nüüd pidi ta näitama, kui väga see vastus teda üllatab.

      Pilatus tegigi seda väga meisterlikult. Kulmud kerkisid kõrgilt, prokuraator vaatas hämmastunult ülempreestrile otse silma.

      „Tunnistan, et vastus üllatab mind,” ütles ta leebelt. „Kardan, et siin on tegemist arusaamatusega.”

      Pilatus selgitas oma mõtet. Muidugi ei kavatse Rooma võim kohaliku preesterkonna võimupiiridesse tungida, ülempreester peaks seda väga hästi teadma, kuid praegusel juhul on tegemist ilmse eksitusega. Ja selle eksituse ärahoidmisest on Rooma võim igal juhul huvitatud.

      Ja tõepoolest – Barabase ja Ha-Notsri süütegude ränkus pole ju üldse võrreldav. Kui viimane, ilmselt poole aruga mees, on süüdi selles, et ta pidas totraid kõnesid, mis Jeršalaimis ja mõnes muus paigas inimesi eksitasid, siis esimese süükoorem on hoopis suurem. Vähe sellest, et ta rahvast avalikult mässule õhutas – ta ju tappis sõjamehe, kui teda taheti kinni võtta. Barabas on võrreldamatult ohtlikum kui Ha-Notsri.

      Kõike ülalmainitut arvesse võttes palubki prokuraator ülempreestrit otsus uuesti läbi vaadata ja anda vabadus sellele kahest süüdimõistetust, kes on kahjutum – seda on aga kahtlemata just Ha-Notsri. Niisiis?

      Kaifas vastas vaikselt, kuid kindlalt, et Sanhedriin on asja põhjalikult uurinud ja teatab teist korda, et kavatseb vabaks lasta Barabase.

      „Kuidas? Isegi pärast minu eestkostmist? Pärast selle eestkostmist, kelle suu läbi räägib Rooma võim? Ülempreester, ütle seda kolmas kord.”

      „Kinnitan kolmandat korda, et me laseme vabaks Barabase,” ütles Kaifas vaikselt.

      Kõik oli lõppenud, rääkida polnud enam millestki. Ha-Notsri lahkus igaveseks ja polnud kedagi, kes oleks päästnud prokuraatori julma valu käes piinlemast; selle vastu polnud mingit rohtu peale surma. Kuid see oli hoopis miski muu, mis Pilatust praegu vapustas. Seesama arusaamatu ahistus, mida ta oli tundnud ennist rõdul, haaras kogu ta olemuse. Ta püüdis otsekohe seda tunnet endale seletada, ja seletus oli kummaline: prokuraator tajus ähmaselt, nagu oleks tal süüdimõistetuga midagi rääkimata jäänud – aga võib-olla oli pigem midagi ära kuulamata jäänud.

      Pilatus peletas selle mõtte ja see kadus niisama äkki, nagu oli ilmunudki. Mõte kadus, kuid hingeahistusele polnud seletust, sest seda ei saanud ju ometi seletada korraks välgatanud ja otsekohe kustunud mõttesähvatus: „Surematus… surematus on tulnud…” Kelle surematus oli tulnud? Prokuraator ei mõistnud seda, kuid mõte sellele mõistatuslikule surematusele ajas talle päikeselõõsas külmavärinad peale.

      „Hästi,” ütles Pilatus, „olgu nii.”

      Ta heitis pilgu ümberringi, kogu nähtavale maailmale, mis teda ümbritses, ja imestas toimunud muutuse üle. Õitest lookas roosipõõsas oli kadunud, kadunud olid ülemist terrassi piiravad küpressid ja granaadipuu, valge kuju, mis seisis keset rohelust, ja ka rohelus ise. Selle asemel ujus mööda mingi punane hägu, milles hõljusid vetikad – need vetikad hakkasid äkki liikuma ja viisid kaasa ka Pilatuse. See oli kõige kohutavam raev, mis teda nüüd lämmatades ja kõrvetades kaasa viis – jõuetuse raev.

      „Mul pole õhku,” ütles Pilatus, „mul pole õhku!”

      Tema külm niiske käsi rebis kaeluse pannalt ja see kukkus liivale.

      „Täna on lämbe, kuskil müristab,” kostis Kaifas, kes ei pööranud pilku prokuraatori punetavalt näolt, aimates kõiki piinu, mis veel ees seisid. „Tänavu on niisanikuu väga ränk!”

      „Ei,” ütles Pilatus, „palavus pole süüdi, õhupuudus tuleb mul sellest, et sina mu kõrval seisad, Kaifas.” Pilatus naeratas, silmad pilukil, ja lisas: „Hoia end, ülempreester.”

      Ülempreestri tumedad silmad välgatasid ja ta manas näole üllatuse – sugugi mitte halvemini kui prokuraator veidi aja eest.

      „Mida ma kuulen, prokuraator?” vastas Kaifas uhkelt ja rahulikult. „Sa ähvardad mind pärast otsuse langetamist, mille sa ise kinnitanud oled? Ons see võimalik? Me oleme harjunud sellega, et Rooma prokuraator valib sõnu, enne kui midagi ütleb. Ega keegi meid viimati ei kuule siin, hegemoon?”

      Elutu pilguga vaatas Pilatus ülempreestrile otsa ja muigas, hambad irevil.

      „Miks sa seda arvad, ülempreester? Kes võiks meid siin praegu kuulda? Kas mina olen sinu meelest samasugune nagu see noor usuhull, kes täna hukatakse? Olen ma siis poisike, Kaifas? Ma tean, mis ma räägin ja kus ma räägin. Aia ümber on valve ja lossi ümber on valve, nii et hiirepoegki ei pääse ühestki praost läbi! Või mis hiirepoeg – ei pääse isegi see… mis ta nimi nüüd oligi… see Kariotist pärit mees. Muide, tunned sa seda meest, ülempreester? Jah… kui sihuke mees oleks siia pääsenud, oleks tal oma saatuse üle kibedalt kurta tulnud, seda sa muidugi usud? Ja tea, et siitpeale ei leia sa enam rahu, ülempreester! Ei sina ega su rahvas.” Pilatus osutas kaugusse, üles paremale, kus kiiskas templi katus. „Seda ütlen sulle mina, Pilatus Pontius, ratsanik Kuldne Oda!”

      „Ma tean, tean,” vastas mustahabemeline Kaifas kohkumatult ja ta silmad välgatasid jälle. Ta tõstis käe taeva poole ja lausus: „Juuda rahvas teab, et sa teda metsikult vihkad, et sa talle palju kannatusi tood – aga sul pole võimu teda seeläbi hukka saata! Jumal kaitseb teda! Ja meid võtab kuulda, võtab veel kuulda kõigevägevam keiser ja päästab meid metsalise Pilatuse käest!”

      „Oh ei!” ütles Pilatus valjusti ja iga sõna tõi talle kergendust: nüüd polnud enam vaja teeselda, polnud vaja sõnu valida. „Sa oled liigagi palju keisrile minu peale kaevanud, Kaifas, ja nüüd on tulnud minu kord! Nüüd lendab minu sõnum linnutiivul, ja mitte Antiookiasse asevalitsejale või Rooma, vaid otse Capreale, keisrile endale, ja ta saab teada, kuidas te siin Jeršalaimis paadunud mässajaid surma eest varjate. Ja see ei ole siis enam vesi Saalomoni tiigist, millega ma Jeršalaimi janu kustutan, nagu ma teie heaks kavatsesin. Ei, see ei ole siis enam vesi! Tuleta meelde, kuidas ma pidin teie pärast majaseintelt ära korjama kilbid keisri nimetähtedega, pidin vägesid ümber paigutama, pidin koguni ise vaatama sõitma, mis teil siin lahti on! Pea mu sõnu meeles, ülempreester. Sa näed siin Jeršalaimis veel palju rohkem kui ühte kohorti, palju rohkem. Linnamüüride alla tuleb kogu Fulminata leegion, tuleb araabia