ole kedagi. Olen maailmas üksinda.”
„Tunned sa kirja?”
„Jah.”
„Oskad sa mõnda keelt peale aramea keele?”
„Jah. Kreeka keelt.”
Paistes laug kerkis, kannatusevines silm uudistas vangi. Teine silm jäi suletuks.
Pilatus hakkas rääkima kreeka keeles:
„See olid siis sina, kes tahtis templihoonet maha lõhkuda ja ässitas rahvast seda tegema?”
Vangi nägu elavnes jälle, tema silmadest kadus ehmatus ja ta vastas kreeka keeles:
„Mina, hea…” vangi silmades vilksatas õudus, sest ta keel oleks äärepealt vääratanud, „mina, hegemoon, pole eluilmas tahtnud templihoonet maha lõhkuda ja pole ka kedagi sellele mõttetule teole ässitanud.”
Sekretäri näole, kes madala lauakese kohal kummargil olles vangi sõnu üles tähendas, tekkis hämmastus. Ta kergitas pead, kuid kummardus kohe jälle pärgamendi kohale.
„Pühade puhul koguneb sellesse linna hulk igasuguseid inimesi. Nende seas on maage, astrolooge, ettekuulutajaid ja mõrtsukaid,” prokuraatori hääl oli ühetooniline, „ning tuleb ette ka valetajaid. Sina näiteks oled valetaja. Siin on selgelt kirjas: ässitas templihoonet maha lõhkuma. Nii on tunnistanud inimesed.”
„Need head inimesed,” alustas vang, lisades kiiresti „hegemoon”, ja jätkas: „pole midagi õppinud ja ajasid segi kõik, mis ma rääkisin. Ma hakkan üldse pelgama, et see segadus võib kesta väga pikka aega. Ja see tuleb ainult sellest, et ta minu juttu valesti üles kirjutab.”
Saabus vaikus. Nüüd vaatasid mõlemad valust piinatud silmad vangi raske pilguga.
„Kordan sulle, ja viimast korda, ära teeskle hullu, röövel,” lausus Pilatus leebelt ja ühetooniliselt, „sinu juttu pole palju kirja pandud, kuid nendest ülestähendustest piisab, et sind üles puua.”
„Ei, ei, hegemoon,” ütles vang – ta oli üleni pingul soovist ennast uskuma panna –, „see on üks kitsenahast pärgamendiga mees, kes aina käib ja kirjutab. Ma vaatasin ükskord seda pärgamenti ja kohkusin ära. Ma pole iial rääkinud niisuguseid asju, nagu tal kirjas oli. „Põleta ära oma pärgament, ma palun sind,” vannutasin ma teda. Aga ta kiskus selle mul käest ja jooksis minema.”
„Kes see oli?” küsis Pilatus põlastavalt ja katsus meelekohta.
„Leevi Matteus,” oli vang meelsasti nõus seletama. „Ta oli maksukoguja, ma kohtasin teda esimest korda suure tee ääres Betfages, seal, kuhu ulatub nurgake viigipuuaeda, ja alustasin juttu. Alguses oli ta minu vastu vaenulik ja koguni solvas mind, see tähendab, arvas, et solvab, nimetades mind koeraks.” Vang naeratas. „Mina ei näe küll selles loomas midagi nii halba, et oleks põhjust selle sõna pärast solvuda…”
Sekretär katkestas kirjutamise ja vaatas vargsi üllatunult üles, aga mitte vangi, vaid prokuraatori poole.
„…aga kui ta oli mind kuulanud, muutis ta meelt,” jätkas Ješua, „viskas lõpuks raha tee peale ja ütles, et tuleb minu seltsis rändama…”
Pilatus muigas ühe näopoolega, kollased hambad irevil, ja keeras end pead liigutamata sekretäri poole:
„Oh vägev Jeršalaim! Mis imeasju siin küll ei kuule! Maksukoguja, kas kuulete, maksukoguja viskas raha tee peale!”
Et sekretär ei teadnud, mida vastata, pidas ta vajalikuks jäljendada Pilatuse muiet.
„Ta ütles, et siitpeale on raha talle vastik,” selgitas Ješua Matteuse imelikku tegu ja lisas: „Sestsaadik on ta minu kaaslane.”
Muie ikka veel näol, vaatas prokuraator vangi ja seejärel päikest, mis all paremal kauge hipodroomi ratsanikukujude kohal visalt kõrgemale kerkis, ja mõtles äkki tüdimuses ja vaevas, et kõige lihtsam oleks see imelik röövel rõdult minema saata, kui öelda vaid kaks sõna: „Üles puua.” Saata minema ka konvoi, minna sammaskäigust lossi, käskida tuba pimedaks teha ja vajuda asemele, nõuda külma vett ja kutsuda peni Banga, et talle haledal häälel kaevata hemikraania üle. Ahvatlev mõte mürgist vilksatas äkki prokuraatori valutavas peas.
Silmad hägused, vaatas ta vangi ja oli mõnda aega vait, piinatult meenutades, miks seisab tema ees Jeršalaimi kõrvetava hommikupäikese käes see segipekstud näoga vang ja missuguseid täiesti tarbetuid küsimusi talle veel esitada tuleb.
„Leevi Matteus?” küsis haige kähedalt ja sulges silmad.
„Jah, Leevi Matteus,” kuulis ta kõrget piinavat häält.
„Mis see siis ikkagi oli, mida sa turul rahvale templi kohta rääkisid?”
Vastaja hääl – Pilatusele tundus, et see ta meelekohta puurib – sünnitas talumatut piina. See hääl seletas:
„Ma ütlesin, hegemoon, et vana usu tempel variseb põrmu ja tema asemele kerkib uus tõe tempel. Ma ütlesin nii, et see oleks arusaadavam.”
„Ja miks sina, hulgus, eksitad turu peal rahvast ja võtad suu täis tõest, millest sul aimugi pole? Mis on tõde?”
Selle peale mõtles prokuraator: „Oh jumalad! Ma küsin ta käest asju, mida kohtus tarvis ei lähe… mu mõistus on mind maha jätnud…” Talle viirastus uuesti nõu, pilgeni täis tumedat vedelikku. „Mürki, andke mulle mürki!”
Ja jälle kuulis ta häält:
„Tõde on kõigepealt selles, et sul valutab pea, ja valutab nii koledasti, et su meelekindlus on kadunud ja sa mõtled surmale. Sul pole jõudu minuga rääkida, sul on raske mind vaadatagi. Tahtmatult olen ma praegu sinu timukas ja see kurvastab mind. Sa ei saa millelegi mõelda ja igatsed vaid seda, et tuleks sinu koer, ilmselt ainuke olevus, kellesse sa oled kiindunud. Aga su piinad lõpevad kohe, peavalu läheb üle.”
Sekretär vahtis vangi, silmad pärani, ja unustas sõna lõpuni kirjutamata.
Pilatus tõstis piinatud pilgu vangile ja nägi, et päike on juba üsna kõrgel hipodroomi kohal, et üks päikesekiir on hiilinud sammaskäiku ja jõuab kohe Ješua viltusõtkutud sandaalideni ja et vang püüab ennast päikese eest varju hoida.
Prokuraator tõusis püsti, haaras mõlema käega peast kinni ja hetkeks kerkis ta kollakale siledaks aetud näole õudus. Kuid tahtepingutusega sai ta sellest otsekohe võitu ja istus uuesti tugitooli.
Vang jätkas sellal oma juttu, mida sekretär nüüd enam kirja ei pannud – ta vaid kuulas, kael pikk nagu hanel, et ükski sõna kaotsi ei läheks.
„Eks ole, kõik ongi möödas,” ütles vang, silmitsedes heasoovlikult Pilatust, „ja ma olen selle üle väga rõõmus. Soovitaksin sul, hegemoon, mõneks ajaks lossist lahkuda ja teha jalutuskäik linnast välja, näiteks Õlimäele. Äike tuleb,” vang pööras end ja vaatas päikest, silmad pilukil, „äike tuleb hiljem, õhtu poole. Jalutuskäigust oleks sulle palju kasu ja mulle teeks rõõmu sind saata. Mulle tulid pähe mõnesugused uued mõtted, mis võiksid minu meelest sulle huvi pakkuda, ja ma jagaksin neid meelsasti sinuga, seda enam, et sa jätad väga targa inimese mulje.”
Sekretär läks surnukahvatuks ja pillas pärgamendirulli maha.
„Su häda on selles,” jätkas seotud mees, keda keegi ei takistanud, „et sa oled väga kinnine ja oled täielikult kaotanud usu inimestesse. Ei või ju oma hellust tervenisti ainult koerale kinkida, eks ole? Su elu on vaene, hegemoon.” Nüüd lubas kõneleja endal naeratada.
Sekretär ei osanud enam muule mõelda kui vaid sellele, kas uskuda oma kõrvu või mitte. Pidi nagu uskuma. Siis püüdis ta ette kujutada, missuguse kummalise väljenduse võib leida äkilise meelega prokuraatori vihapurse vangi ennekuulmatu jultumuse puhul. Sekretär ei osanud seda ette kujutada, kuigi ta prokuraatorit hästi tundis.
Siis kõlas prokuraatori kõlatu, kähe hääl, mis ütles ladina keeles:
„Päästke tal käed lahti.”
Üks