ei huvita,” vastas Pilatus tigedal, otsekui lämmatatud häälel, „kas sulle meeldib või ei meeldi tõtt rääkida. Sul tuleb seda rääkida! Kuid kaalu rääkides viimast kui sõna, kui sa ei taha, et su surm poleks mitte üksi möödapääsmatu, vaid ka piinarikas.”
Keegi ei tea, mis juhtus Juudamaa prokuraatoriga, kuid ta lubas endale tõsta käe, nagu tahaks ta varjata nägu päikese eest, ja saata selle käe varjust otsekui kilbi tagant vangile millelegi vihjava pilgu.
„Niisiis,” ütles ta, „vasta, kas sa tunned kedagi Juudast Kariotist ja mida nimelt sa rääkisid talle keisrist – kui sa rääkisid?”
„Lugu oli nõnda,” alustas vang innukalt, „üleeile õhtul tutvusin templi juures ühe noormehega, kes nimetas ennast Juudaks ja ütles, et on pärit Karioti linnast. Ta kutsus mind All-linna enda poole külla ja kostitas mind…”
„Kas see oli hea inimene?” küsis Pilatus ja kuratlik tuluke välgatas ta silmis.
„Väga hea ja teadmishimuline inimene,” kinnitas vang, „ta ilmutas ülimat huvi minu mõtete vastu, oli väga külalislahke…”
„Pani koguni lambid põlema,” lausus Pilatus läbi hammaste, matkides vangi tooni, ja ta silmis hõõgus endine tuluke.
„Jah,” jätkas Ješua, keda prokuraatori informeeritus veidi üllatas, „ja palus mul avaldada arvamust riigivõimu kohta. See asi huvitas teda üliväga.”
„Ja mida sa ütlesid?” küsis Pilatus. „Või ütled sa, et ei mäleta enam, mida sa rääkisid?” Pilatuse hääles kõlas nüüd lootusetus.
„Muu hulgas rääkisin ma,” seletas vang, „et iga võim on vägivald inimeste kallal ja et tuleb aeg, kus pole enam keisrit ega mingit muud võimu. Inimene jõuab siis tõe ja õigluse riiki, kus mingit võimu enam tarvis pole.”
„Edasi!”
„Edasi polnudki midagi,” vastas vang. „Tuba tuli inimesi täis, nad sidusid mu kinni ja viisid vangikotta.”
Sekretär kriipseldas kiiresti pärgamendile sõnu, kõrv kikkis, et midagi vahele ei jääks.
„Ilmas ei ole olnud, ei ole ega saa iialgi olema ülevamat ja inimeste meelest kaunimat võimu kui keiser Tiberiuse võim!” Pilatuse kähe katkev hääl paisus.
Prokuraatori vihkav pilk oli miskipärast suunatud konvoile ja sekretärile.
„Ja sina, sõge kurjategija, pole väärt sellest rääkimagi!” Pilatus käsutas: „Konvoi rõdult minema viia!” Siis pöördus ta sekretäri poole ja lisas: „Jätke mind kurjategijaga kahekesi, see on riiklik asi.”
Konvoi tõstis odad ja läks rautatud taldade tüminal rõdult aeda, konvoi järel lahkus ka sekretär.
Mõnda aega häiris rõdul valitsevat vaikust ainult vee tasane vulin purskkaevus. Pilatus nägi, kuidas vesi toru kohal liuana kaardus, kuidas selle liua servad murdusid ja jugadena alla langesid.
Vang oli see, kes esimesena rääkima hakkas.
„Ma näen, et sellest on mingi pahandus sündinud, et ma tolle Kariotist pärit noormehega kõnelesin. Mind vaevab eelaimus, hegemoon, et temaga juhtub õnnetus, ja mul on temast väga kahju.”
„Mulle näib,” vastas prokuraator kummalise muigega, „et ilmas on veel keegi, kellele sa peaksid hoopis rohkem kaasa tundma kui Juudale Kariotist ja keda ootab hoopis kohutavam saatus kui Juudast! Niisiis, Marcus Rotitapja, kalk ja kõhklematu timukas, inimesed, kes, nagu ma näen,” prokuraator osutas Ješua siniseks löödud näole, „on sind su jutluste pärast peksnud, röövlid Dismas ja Hestas, kes koos abimeestega tapsid neli sõdurit, ja lõpuks see räpane reetur Juudas – need kõik on head inimesed?”
„Jah,” vastas vang.
„Ja tõe riik saabub?”
„Saabub, hegemoon,” vastas Ješua kindlalt.
„Ta ei saabu iialgi!” karjus Pilatus äkki nii kohutaval häälel, et Ješua eemale põrkas. Palju aastaid tagasi oli Pilatus Neitsite orus niimoodi karjunud oma ratsameestele: „Tapke neid! Tapke! Hiiglane Rotitapja sattus lõksu!” Ta tõstis veelgi oma käsklustest kähedat häält ja hüüdis nii kõvasti, et teda oleks kuulda all aias: „Kurjategija! Kurjategija! Kurjategija!”
Siis tasandas ta häält ja küsis:
„Ješua Ha-Notsri, usud sa mingeid jumalaid?”
„Jumal on üks,” vastas Ješua, „teda ma usun.”
„Palu siis teda! Palu hoolega! Tõsi küll,” nüüd polnud Pilatuse häält peaaegu kuuldagi, „see ei aita. Naist sul ei ole?” küsis Pilatus äkki hingeahistuses, taipamata, mis temaga õieti sünnib.
„Ei, ma olen üksinda.”
„Vastik linn…” pomises prokuraator miskipärast ja väristas õlgu, nagu oleks tal vilu hakanud, ning hõõrus käsi, otsekui peseks ta neid, „kui keegi oleks su surnuks pistnud enne su kohtumist Juudaga Kariotist, oleks see tõesti parem olnud.”
„Sa võiksid lasta mul minna, hegemoon,” palus vang äkki ja tema häälest kostis ärevust, „ma näen, et mind tahetakse tappa.”
Pilatuse nägu tõmbles, ta pööras Ješua poole põletikulised silmad – silmavalgeid kattis punane soontevõrk – ja ütles:
„Sa ei arva ometi, õnnetu, et Rooma prokuraator laseb minna mehel, kes on rääkinud seda, mida rääkisid sina? Oh suured jumalad! Või arvad sa, et ma olen valmis sinu asemele astuma? Ma ei jaga su mõtteid! Ja kuula mind: kui sa sellest hetkest peale lausud kas või ainsagi sõna, kui sa vaid katsud kellegagi rääkida, siis hoia end minu eest! Ma ütlen – hoia end!”
„Hegemoon…”
„Vait!” karjus Pilatus ja saatis jälle rõdule lennanud pääsukest metsiku pilguga. „Mehed siia!” hüüdis ta.
Kui sekretär ja konvoi olid uuesti oma kohtadele asunud, teatas Pilatus, et ta kinnitab Väikese Sanhedriini surmaotsuse kurjategijale Ješua Ha-Notsrile, ja sekretär pani Pilatuse sõnad kirja.
Mõni hetk hiljem seisis Marcus Rotitapja prokuraatori ees. Prokuraator andis talle käsu kurjategija salateenistuse ülema kätte toimetada ja viimasele edasi öelda prokuraatori korraldus, et Ješua Ha-Notsri oleks lahutatud teistest vangidest ja et salateenistuse vahimeestel oleks ränga karistuse ähvardusel keelatud Ješuaga rääkida või mis tahes küsimustele vastata.
Marcuse märguande peale võttis konvoi Ješua enda vahele ja ta viidi rõdult minema.
Siis astus prokuraatori ette ilus sihvakas heleda habemega mees, kotkasuled kiivril, kuldsed lõvipead rinnal ja kuldsed naastud mõõgarihmal säramas, kolmekordse tallaga, põlvini kinni nööritud sandaalid jalas, purpurpunane tooga vasakule õlale heidetud. See oli leegioni juhatav legaat.
Tema käest tahtis prokuraator teada, kus asub praegu Sebaste kohort. Legaat ütles, et sebastelased seisavad ahelikus hipodroomi ees väljakul, kus kurjategijatele langetatud kohtuotsus rahvale teatavaks tehakse.
Prokuraator andis korralduse, et legaat võtaks Rooma kohordist kaks tsentuuriat. Üks neist – see, mida juhtis Marcus Rotitapja – konvoeerigu kurjategijaid, vankreid hukkamiseks vajalike riistadega ja timukaid teel Kolgata mäele, päralejõudmisel aga asugu ahelikku ümber mäetipu. Teine saadetagu otsekohe Kolgata mäele – see tsentuuria asugu ahelikku allpool ja juba praegu. Selsamal otstarbel, see tähendab, mäele valvesse, palus prokuraator välja saata ratsaväe abisalga – süüria aala.
Kui legaat oli rõdult lahkunud, käskis prokuraator sekretäril juhatada paleesse Sanhedriini eesistuja, kaks Sanhedriini liiget ja Jeršalaimi templivalve ülema, kuid tähendas seejuures, et palub seda korraldada nii, et tal oleks võimalik rääkida eesistujaga nelja silma all enne, kui teised kutsutud nõupidamisele kokku tulevad.
Prokuraatori käsk täideti täpselt ja kiiresti, nii et päike, mis juba mitmendat päeva uskumatus raevus Jeršalaimi