sulle…” vilksatas mõte läbi Mihhail Aleksandrovitši pea.
„Ja… teid kutsuti meile seoses sellega?” küsis ta kogeldes.
„Jah, sellepärast kutsutigi,” kinnitas professor ja selgitas: „Siin leiti riiklikus raamatukogus ühe maagi, Aurillaci Gerberti autentsed käsikirjad kümnendast sajandist. Nüüd on vaja, et ma need läbi vaataksin. Ma olen ainuke selle ala eriteadlane maailmas.”
„Ahhaa! Te olete ajaloolane?” küsis Berlioz suure kergendustunde ja lugupidamisega.
„Jah, olen küll,” kinnitas õpetlane ja lisas äkki asja ees, teist taga: „Täna õhtul juhtub Patriarhi tiikide juures huvitav lugu!”
Toimetaja ja luuletaja hämmeldus oli suur, professor aga viipas nad sõrmega lähemale, ja kui nad tema poole kummardusid, ütles sosinal:
„Pidage silmas, et Jeesus oli olemas.”
„Vaadake, professor,” kostis Berlioz sunnitult naeratades, „me austame teie suuri teadmisi, aga ise oleme selles küsimuses teisel seisukohal.”
„Pole vaja mingeid seisukohti,” vastas kummaline professor, „lihtsalt ta oli olemas, ja ongi kõik!”
„Peab ju ometi tõestama…” alustas Berlioz.
„Tõestada pole siin midagi,” vastas professor ja alustas vaikselt, kusjuures tema aktsent oli äkki kadunud: „Kõik on üsna lihtne: ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul…”
2. PEATÜKK
PONTIUS PILATUS
Ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul Herodes Suure palee tiibu ühendavasse kaetud sammaskäiku Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus.
Maailmas polnud asja, mida prokuraator oleks rohkem vihanud kui roosiõli lõhna, ja nüüd ennustas kõik halba päeva, sest see lõhn jälitas prokuraatorit varavalgest peale. Prokuraatorile näis, et roosilõhna levitavad aias kasvavad küpressid ja palmid, et vastikut roosilõhna immitseb ka nahkrakmete ja konvoi leha sekka. Lossi tagant kõrvalhoonetest, kuhu oli paigutatud koos prokuraatoriga Jeršalaimi saabunud Kaheteistkümnenda Välkleegioni esimene kohort, kandus aia ülemise platsi kaudu sammaskäiku suitsu ja selle kirbe suitsuhõngu hulka, mis andis tunnistust, et kokad on hakanud tsentuuriatele lõunat tegema, segunes samuti vänget roosilõhna.
„Oh suured jumalad, miks te mind küll nuhtlete? Ei ole mingit kahtlust! See on seesama, jälle seesama, see äravõitmatu, õudne tõbi hemikraania, mis paneb pool pead valutama. Selle käest pole pääsu, selle vastu ei aita ükski rohi. Katsun pead mitte liigutada.”
Mosaiikpõrandale purskkaevu juurde oli juba tõstetud tugitool, prokuraator võttis kellegi poole vaatamata istet ja sirutas käe välja. Sekretär pani väljasirutatud kätte aupaklikult tüki pärgamenti. Suutmata valulist grimassi tagasi hoida, laskis prokuraator pilgul kiiresti üle kirjutatu libiseda, andis pärgamendi sekretärile ja ütles vaevaliselt:
„Kohtualune on pärit Galileast? Kas tetrarh on asja uurinud?”
„Jah, prokuraator,” vastas sekretär.
„Ja tulemus?”
„Ta keeldus asja kohta otsust langetamast ja saatis Sanhedriini surmaotsuse teile kinnitamiseks,” seletas sekretär.
Prokuraatori põsk tõmbles, kui ta tasa ütles:
„Tooge süüalune sisse.”
Otsekohe tõid kaks leegionäri aiast rõdule sammaste vahele umbes kahekümne seitsme aastase mehe ja panid ta seisma prokuraatori istme ette. Mehel oli seljas vana ja katkine helesinine kitoon. Valget pearätti hoidis koos üle otsaesise tõmmatud rihm, käed olid seotud selja taha. Mehe vasak silm oli siniseks löödud, suunurk oli marraskil ja kuivanud verega koos. Mees vaatas prokuraatorit äreva uudishimuga.
See vaikis viivu ja küsis siis tasa aramea keeles:
„See olid siis sina, kes ässitas rahvast Jeršalaimi templihoonet maha kiskuma?”
Prokuraator istus nagu kivikuju, ainult ta huuled paotusid veidi, kui ta rääkis. Prokuraator oli nagu kivikuju sellepärast, et ta kartis liigutada pead, mida puuris põrgulik valu.
Seotud kätega mees kummardus veidi ettepoole ja hakkas rääkima:
„Hea inimene! Usu mind…”
Kuid prokuraator katkestas teda otsekohe, ilma et oleks end liigutanud või häält tõstnud:
„Sa nimetad mind heaks inimeseks? See on eksitus. Kogu Jeršalaim sosistab, et ma olen verejanuline koletis, ja see on täiesti õige.” Ta lisas niisama ühetooniliselt: „Saatke siia tsentuurio Rotitapja.”
Kõigile tundus, et rõdul läks pimedamaks, kui esimese tsentuuria tsentuurio Marcus, keda hüüti ka Rotitapjaks, prokuraatori ette astus. Rotitapja oli leegioni pikimast mehest pea jagu pikem ja õlgadest nii lai, et varjas täielikult päikese, mis seisis alles üsna madalal.
Prokuraator rääkis tsentuurioga ladina keeles:
„Kurjategija ütles mulle „hea inimene”. Viige ta siit korraks minema ja tehke talle selgeks, kuidas tuleb minuga kõnelda. Vigaseks ärge lööge.”
Ja kõik peale liikumatu prokuraatori saatsid pilguga Marcus Rotitapjat, kes vangile käeviipega märku andis, et see temaga kaasa tuleks.
Rotitapjat saadeti pilkudega kõikjal, kuhu ta iganes läks, sest ta oli nii pikk, ja kui teda nähti esmakordselt, siis ka sellepärast, et tsentuurio nägu oli moonutatud: germaanlaste sõjanui oli lömastanud ta nina.
Marcuse rasked sammud kõmisesid mosaiikpõrandal, kinniseotud mees astus hääletult tema kannul ja seejärel jäi sammaskäigus nii vaikseks, et oli kuulda, kuidas all aias kudrutavad tuvid ja vesi purskkaevus laulab vulinal oma keerulist ja kaunist laulu.
Prokuraatoril tuli tahtmine püsti tõusta, meelekoht veejoa alla pista ja niiviisi seisma jääda. Kuid ta teadis, et seegi ei tooks talle kergendust.
Kui Rotitapja oli vangi sammaste vahelt alla aeda viinud, võttis ta pronkskuju jalamil seisva leegionäri käest nuudi ja lõi suuremat hoogu võtmata vangile vastu õlgu. Tsentuurio liigutus oli hooletu ja kerge, kuid kinniseotud mees prantsatas maha, nagu oleks tal jalad alt niidetud, ta ahmis õhku, tema näost kadus viimne kui verepiisk ja pilgus kustus mõte.
Ainult vasaku käega tõstis Marcus mahakukkunu kergelt üles nagu tühja koti, pani jalgadele ja ütles läbi nina konarlikus aramea keeles:
„Rooma prokuraatorile tuleb öelda hegemoon. Muid sõnu mitte tarvitada. Seista sirgelt. Said sa minust aru, või pean ma sind veel lööma?”
Vangi põlved nõtkusid, kuid ta tuli endaga toime, veri valgus põskedesse tagasi, ta tõmbas hinge ja vastas kähedalt:
„Ma sain sinust aru. Ära löö mind.”
Hetk hiljem seisis ta jälle prokuraatori ees.
Kõlas tuhm, haige hääl:
„Nimi?”
„Minu nimi?” kostis vang tõtlikult, väljendades kogu oma olemusega valmisolekut asjalikult vastata ja mitte enam viha äratada.
Prokuraator ütles poolihääli:
„Oma nime ma tean. Ära tee ennast rumalamaks, kui sa oled. Sinu nimi.”
„Ješua,” vastas vang kiiresti.
„On sul hüüdnimi?”
„Ha-Notsri.”
„Kust sa pärit oled?”
„Gamala linnast,” vastas vang, peanoogutusega mõista andes, et kuskil kaugel temast paremat kätt, põhja pool, asub Gamala linn.
„Kes sa sünnilt oled?”
„Ma ei tea täpselt,” vastas vang varmalt,