ette võtta. Õhku ahmides pöördus ta regendi poole:
„Kuulge, kodanik, aidake kurjategijat kinni võtta! See on teie kohus!”
Regendil oleks nagu eluvaim sisse tulnud, ta hüppas püsti ja hüüdis täiest kõrist:
„Kurjategija? Kus ta on? Välismaalane on kurjategija?” Regendi silmades helkis hasart. „See või? Kui ta on kurjategija, siis peab kõigepealt appi hüüdma. Muidu põgeneb ta ära. Noh, hüüame koos! Korraga!” – ja regent ajas suu ammuli.
Ähmi täis Ivan jäi vigurivänta uskuma ja karjatas „appi”, regent aga tõmbas teda alt: tema oli vait.
Ivani üksikuks jäänud karjatus ei andnud mingeid soodsaid tulemusi. Kaks neiukest põrkasid temast eemale ja ta kuulis sõna „purjus”.
„Ah sa mängid temaga kokku?” karjus Ivan vihaselt. „Sa veel irvitad minu üle? Eest ära!”
Ivan astus sammu paremale, ja regent ka, Ivan astus sammu vasakule, ja too nurjatu samuti.
„Või sina seisad mul meelega tee peal ees?” karjus Ivan metsikus vihas. „Ma viin su enda miilitsasse!”
Ivan katsus haarata kelmi käisest, kuid ei tabanud, rapsas paljast õhku. Regent oli kui maa alla vajunud.
Ivanil jäi suu üllatusest lahti, siis vaatas ta ringi ja nägi vihatud võõrast tükk maad kaugemal. Too oli juba Patriarhi põiktänavasse viiva värava juures ega olnud enam üksinda. Kahtlasemast kahtlasem regent oli jõudnud professoriga ühineda. Ja vähe sellest: kolmandana oli nendega kambas kes teab kust lagedale ilmunud kass, suur nagu orikas ja must nagu pigi või ronk, uljad ratsaväelasevurrud õieli. Kõik kolm suundusid Patriarhi põiktänavasse, kusjuures kass kõndis tagumistel käppadel.
Ivan tormas kurjategijaid taga ajama ja veendus otskohe, et neile järele jõuda on väga raske.
Kolmik lipsas välgukiirusel põiktänavast läbi ja oli juba Spiridonovi tänaval. Kuidas Ivan ka sammu ei lisanud, vahemaa tema ja jälitatavate vahel ei kahanenud karvavõrdki. Poeet ei saanud arugi, millal ta oli jõudnud vaikselt Spiridonovi tänavalt Nikitski väravate juurde, kus tema olukord läks raskemaks, sest seal oli palju rahvast, Ivan põrkas vastutulijatega kokku ja sai sõimata. Kurjategijad aga otsustasid nüüd kasutada bandiitide lemmikvõtet: põgeneda igaüks ise suunas.
Uskumatu osavusega pressis regent end käigu pealt möödasõitvasse autobussi, mis kihutas Arbati väljaku poole, ja läinud ta oligi. Kui üks jälitatav oli silmist kadunud, otsustas Ivan koondada oma tähelepanu kassile ning nägi, kuidas see imelik loom astus peatuses seisva A-liini trammi mootorvaguni juurde, tõukas astmelaualt jultunult maha kiljuva naise, haaras käsipuust kinni ja ulatas koguni läbi palava ilma puhul avatud akna konduktorile kümnekopikalise.
Kassi käitumine jahmatas Ivani niivõrd, et ta jäi soolasambana kaupluse ette tänavanurgale seisma, ning uuesti ja veelgi rohkem jahmatas teda konduktor. Niipea kui too märkas trammi trügivat kassi, hüüdis ta vihast värisedes:
„Kassidel pole lubatud! Kassidega ei tohi! Kõtt! Roni maha, muidu kutsun miilitsa!”
Ei konduktorit ega ka sõitjaid ei üllatanud mitte sündmus ise: mitte see, et kass trügib trammi – see pole veel midagi –, vaid see, et ta tahab maksta!
Selgus, et kass polnud mitte üksnes maksujõuline, vaid ka distsiplineeritud loom. Kohe, kui konduktor häält tõstis, loobus ta trügimast, hüppas astmelaualt maha ja istus ooteplatvormile, hõõrudes kümnekopikalisega vurre. Kui aga konduktor tõmbas nöörist ja tramm paigast liikus, talitas kass nagu igaüks, keda on trammist välja aetud ja kellel on ometigi vaja sõita. Lasknud mööda kõik kolm vagunit, hüppas ta viimase vaguni puhvrile, haaras käpaga kinni mingist kaablijupist ja sõitis minema, olles sel moel kümme kopikat kokku hoidnud.
Jäänud vahtima nurjatut kassi, oleks Ivan äärepealt kaotanud silmist selle kolmiku kõige tähtsama tegelase – professori. Õnneks ei olnud too veel jõudnud minema pageda. Ivan nägi tema halli baretti vilksatamas rahvasummas Suure Nikitskaja ehk Herzeni tänava alguses. Hetk hiljem oli ka tema ise seal. Kuid teda seiras ebaõnn. Küll lisas poeet sammu ja lasi isegi sörki, põrgates kokku vastutulijatega, kuid professorile ei jõudnud ta sammugi lähemale.
Kui segi Ivan omadega ka polnud, siiski üllatas teda tagaajamise üleloomulik tempo. Vähem kui kakskümmend sekundit pärast Nikitski väravaid pimestasid Ivani Arbati väljaku tuled. Mõni sekund hiljem oli Ivan Nikolajevitš mingis pimedas põiktänavas, kus ta poollagunenud kõnniteel komistas ja põlve valusasti ära lõi. Siis jõudis ta jälle laiale valgustatud tänavale – see oli Kropotkini tänav –, sealt taas ühte põiktänavasse, siis tuli Ostoženka tänav ja jälle mingi mahajäetud, vastik ja kasinalt valgustatud põiktänav. Just siin kaotas Ivan lõplikult silmist tolle, kes talle nii vajalik oli. Professor oli kadunud.
Ivan Nikolajevitš ei mõistnud algul midagi peale hakata, kuid taipas äkki, et professor peab tingimata olema majas number 13 ja just 47-ndas korteris.
Ivan Nikolajevitš tormas trepikotta ja jooksis teisele korrusele, leidis silmapilk õige korteri ukse ja helistas kärsitult. Teda ei lastud kaua oodata: ukse avas umbes viieaastane tüdruk, kes sõnagi lausumata kohe kuhugi ära läks.
Suures, lausa võimatult käest lastud esikus, kus ähmast valgust andis väike lamp kõrge määrdunud lae all, rippus seinal kummideta jalgratas, seisis suur raudvitstega ülelöödud kirst, nagi kohal riiulil oli läkiläki, mille kõrvaklapid rippusid üle ääre alla. Ühe ukse taga karjus kume mehehääl raadiost vihaselt värsse.
Ivan Nikolajevitši ei heidutanud võõras ümbrus põrmugi, ta sammus mööda koridori edasi, arutades endamisi: „Ta peitis end muidugi vannituppa.” Koridor oli pime, Ivan põrkas kogu aeg vastu seina. Siis nägi ta nõrka valgustriipu ukse all, leidis kobamisi lingi ja tõmbas korraks ust enda poole. Haak lendas lahti, Ivan leidiski end vannitoast ning mõtles, et tal on vedanud.
Oli vedanud küll, aga vähe viltu! Ivanile lõi näkku niiske soe õhk ning vanniahjus hõõguvate süte valgusel seletas silm seinal rippuvaid suuri pesupalisid ning vanni, millel mustendasid jubedad laigud – sealt oli email maha löödud. Vannis seisis alasti naine, üleni seebivahus ja nuustik käes. Ta vaatas lühinägelikke silmi pilutades sissetungija poole, põrguvalgus viis ta ilmselt eksitusse ja ta ütles vaikselt ning lõbusalt:
„Kirjuška! Ärge jamage! Te olete püstihull… Fjodor Ivanõtš tuleb kohe tagasi. Kaduge siit, ja kähku!” Ja ta viibutas Ivani poole nuustikut.
Tegemist oli ilmse arusaamatusega, ja süüdi oli selles mõistagi Ivan Nikolajevitš. Kuid ta ei tahtnud seda tunnistada, hüüdis etteheitvalt „Ennäe võrgutajat!..” ja leidis end millegipärast kohe köögist. Siin ei olnud kedagi, hämaruses seisis pliidil kümmekond vaikivat kustunud priimust. Üks kuukiir tungis läbi aastaid pesemata tolmuse akna ja valgustas ähmaselt nurka, kus rippus unustuse hõlma vajunud tolmune ja ämblikuvõrkudes ikoon, mille serva taha oli pistetud kaks laulatusküünalt. Suure ikooni all rippus nõela otsas väike paberist ikoon.
Keegi ei tea, mis mõte nüüd Ivanile pähe tuli, igatahes võttis ta kaasa ühe nendest küünaldest ja paberist ikooni, enne kui tagaukse kaudu minema läks. Need asjad käes, lahkus ta midagi pomisedes võõrast korterist, tundes piinlikkust, kui talle meelde tuli, mida ta oli äsja pidanud üle elama vannitoas, ning püüdes tahtmatult ära mõistatada, kes oli too jultunud Kirjuška ja kas see vastik kõrvikmüts ei kuulunud mitte talle.
Inimtühjal ja troostitul põiktänaval vaatas poeet põgenikku otsides ringi, ent teda polnud. Siis ütles Ivan iseendale veendunult:
„Aga muidugi, ta on ju Moskva jõe ääres! Edasi!”
Oleks vist pidanud Ivan Nikolajevitši käest küsima, miks ta arvab, et professor on Moskva jõe ääres ja mitte mõnes teises paigas. Aga mis parata, polnud kedagi, kes oleks küsinud. Jäledas põiktänavas polnud hingelistki.
Veidi aja pärast võis Ivan Nikolajevitši näha Moskva jõe juurde viiva laia trepi graniitastmeil.
Ivan võttis riided seljast ja usaldas need ühe sümpaatse habemiku