silmast silma,” palub noormees häbelikult.
„Mis sa nüüd!” vastab neiu naeratades. „Nüüd on aeg rääkida klassist klassi.”
Mille üle siis vaieldi? Aleksandra Kollontai püstitas 1923. aastal loosungi: „Andke teed tiivulisele Erosele!” Tema arvates võitis revolutsiooni ja kodusõja aastatel riigis paratamatult „tiivutu Eros” (või, nagu ta ütles, „paljas taastootmise instinkt”). „Tiivutu Eros ei sünnita unetuid öid, ei pärsi tahtejõudu, ei aja sassi mõistuse külma tööd.” Nüüd aga, arvas Kollontai, on kätte jõudnud aeg taaselustada romantiline, hell armastus – tiivuline Eros. Vastuseks kõlasid tema aadressil salvavad süüdistused Ahmatova vaadete propageerimises, „erootilises reaktsioonis”, soovist kaunistada Erost paabulinnusulgedega. „Ma kardan,” vaidles talle vastu diskussioonis osalenud A. Zalkind, „et „tiivulise Erose” kultuse puhul hakatakse meil halvasti ehitama aeroplaane. Erose seljas, olgugi ta tiivuline, lendu ei tõuse.” Kollontai propageeris ka seda, et aeg „suhelda ainult südame ühe väljavalituga” on jäänud minevikku. Praegu oleks selline suhtlemine („mitmekülgne armastus”) võimalik kahe, kolme, neljaga ja isegi „kollektiivi kõikide liikmetega”. Ta mõistis hukka „egoistliku soovi kinnitada armsam enda külge „igaveseks””. Muidugi kutsus ka see mõte esile niisama ägedaid vaidlusi…
1925. aasta karikatuuril kurdab komnoor sõbrale:
„Mašal on kahjulik kallak.”
„Kuidas nii?”
„Muudkui kaldub suudlemisest kõrvale.”
Sellist suhtumist nimetati „väikekodanlikuks”. „Komsomolskaja Pravda” kirjutas: „Kui tütarlaps… ei luba end „käperdada” (seda tehakse puhtalt seltsimehelikust suhtumisest), häbimärgistatakse teda sama sõnaga.” Mõnes kohas tekkisid isegi ringid nimega „Maha Süütus”. Sõna „armuke” kui sellise muutis revolutsioon ära. Ei ole mingeid armukesi, on ainult naised! V. Sorin esitas 1923. aastal „Pravdas” uue seisukoha: „ära ela korraga kolme naisega”. Kuid teda süüdistati kohe sellise piirangu tõttu väikekodanlikus lähenemises küsimusele.
Muuseas, Leonid Brežnevi enda perekonnaelu näeb sellel foonil välja hämmastavalt traditsiooniline: kogu elu oli ta abielus ainult ühe naisega. Kuid nähtavasti midagi 1920. aastate tunnetest ja meeleoludest tal säilis. Vähemalt oli ta kogu elu kuulus kui inimene, kes ei olnud naiste vastu ükskõikne. Ka ta ise oli naiste hulgas populaarne.
„Nooruses oli mul kombeks öelda,” meenutas Brežnev ise, „et vein ja naised loovad minu meeleolu…”
Tõlk Viktor Suhhodrev jutustas: „Ma olin paljudest tema seiklustest kuulnud, kuid ükskord olin tunnistajaks järgmisele loole… Kui me 1973. aastal olime Camp Davidis, saatis Leonid Iljitš oma adjutandi lennujaama ühe oma lennuki stjuardessi järele. Too tuli kohale ja veetis kaks päeva Brežnevi kotedžis. Kui Nixon astus meie liidri juurest läbi, Leonid Iljitš koguni esitles talle seda noort naist. Lahkudes ütles Nixon naeratades naisele: „Hoolitsege tema eest…”” See noor naine jäi meelde ka Richard Nixonile, ta kirjeldas teda oma mälestustes. Presidendi sõnul lõhnas naine Prantsuse lõhnaõli „Arpege” järele, ta tundis selle aroomi ära, sest see oli tema abikaasa lemmiklõhnaõli.
Selles loos on Brežnevi avameelsus igati kahekümnendate aastate vaimus, see-eest „peene ja kalli lõhnaõli aroom” kuulub hoopis teise ajastusse, seitsmekümnendatesse aastatesse. Nixoni sõnutsi rääkisid kahe üliriigi juhid ka „kenadest sekretärineiudest”.
„Kui mulle öösel midagi pähe tuleb,” täheldas Brežnev, „siis on väga mugav, kui on keegi käepärast, et see üles kirjutada.”
Muidugi mäletavad Leonid Brežnevi poliitilised võistlejad selliseid episoode teisiti: õelutsevalt ja nördinult. Näiteks kirjutas Pjotr Šelest 1971. aastal, et pardijahil Zavidovos kutsus peasekretär lauda kellegi noore naise. Muudkui kurameeris temaga, põrmugi häbenemata jahi teiste osaliste pilke. „Pärast kadus koos temaga kogu ööks ära. Jahi teisel päeval võttis Brežnev öise kaaslanna oma paati. Selliseid „eksperimente” korraldas ta iga kord, mis tahes jahilkäigul.”
Leonid Brežnevil tuli elu jooksul nii mõnigi kord kuulda etteheiteid ülemäära vaba käitumise pärast.
„Ma ei ole veel nii alatu, et mõelda moraali peale,” ütles peasekretär. „Miljonid aastad möödusid enne, kui mu hing lasti välja suurde ilma lõbutsema; miks ma siis peaks talle äkki ütlema: sina, mu hingeke, ära unusta end ja lõbutse „kombekohaselt”… Ei, ma ütlen talle: lõbutse, hingeke, lõbutse, kullake, lõbutse, kuidas oskad. Aga õhtul lähed naise ja Jumala juurde. Sest minu elu on minu päev – ja nimelt minu päev, mitte Sokratese või Spinoza või mis veel hullem, mõne rajoonilehe ajakirjaniku päev, kes teenib ülalpidamist artiklitega rubriiki „Moraali teemadel”…”
1968. aastal ütles ta ühel banketil:
„Ma armastan naisi, ma ei ole kogu elu nende vastu ükskõikne olnud, tõesõna… Ma ei ole praegugi ükskõikne.”
M. Smirtjukov jutustas ühe lõuna lõpetamisest Poliitbüroos: „Kuskilt… tulid kaks tugevat ja ilusat näitsikut, põlled ees, ja küsisid, kas kõik on kõigega rahul või oleks vaja midagi veel pakkuda. Brežnev hüppas kiiresti püsti, astus nende juurde, suudles mõlemat himukalt ja ütles, et täna võivad nad puhata.”
Viimastel eluaastatel tunnistas Brežnev:
„Ükski naine ei hakka mind enam kunagi tõeliselt armastama. Mis siis üle jääb? Süveneda endasse, elada omapäi, enda jaoks… Mitte egoistikult…”
„Me tutvusime ühel komnoorte õhtul.” Brežnevi mälestustes on tema abikaasa kohta öeldud lühidalt: „Oma tulevase naisega tutvusin ühel komsomoliõhtul. Ta kasvas üles samasuguses töölisperekonnas nagu minagi ja saabus Belgorodist Kurskisse samuti õppima. Sellest ajast on Viktoria Petrovna mulle alati olnud naine ja jääb mitte ainult naiseks ja mu laste emaks, vaid ka tõeliselt kalliks ja hellatundeliseks sõbraks.”
Enne meheleminekut oli Viktoria meditsiiniõde ja ämmaemand. Ise ütles ta enda kohta nii: „Sündisin Kurskis vedurijuhi perekonnas. Isa oli Pjotr Nikanorovitš Denissov… Peres oli viis last, ema ei töötanud. Ma lõpetasin kooli, läksin õppima meditsiinitehnikumi. Leonid Iljtšiga tutvusin ma tantsuõhtul Kurskis. Ta palus tantsima minu sõbranna. Too keeldus. Ta palus veel kord. Too keeldus. „Kas sina tuled, Vitja?” küsis ta. Ma läksin. Järgmisel päeval palus ta tantsima jälle minu sõbrannat ja jälle ei läinud too temaga tantsima. Jälle läks tantsima Vitja Denissova.”
„Miks sõbranna temaga tantsima ei läinud?” päris Viktoria Brežnevalt küsimusi esitanud kirjanik Larissa Vassiljeva.
„Mees ei osanud tantsida. Ma õpetasin ta tantsima. Tantsimisest saigi kõik alguse. Hakkas mind koju saatma. Ma hakkasin teda tundma õppima. Tõsine. Õppis hästi.”
„Ta oli nooruses väga kena,” lisas sellele jutule Brežnevite minia Ljudmila. „Silmahakkav, tugev, liikuv. Armastas luulet… Võis tüdrukutel pea segi ajada.”
Tahtmatult kerkib küsimus: miks ei osanud nii ihaldusväärne kavaler tantsida? Et seda mõista, piisab, kui lehitseda tolleaegset Kurski ajakirjandust, kus järjepannu kohtad pealkirju: „Maha tantsud!” või „Tantsimise asemel arukad mängud”. Ühe sellise artikli autor Laburda kirjutas: „Kas tohib tantsida?.. Sellele küsimusele annab kõige parema vastuse tantsude ajalugu. Kujutage endale ette suurorjapidajat või mõnd vabrikanti, kelle naine istus päevad läbi ega teinud mitte midagi. Et oma luid-liikmeid liigutada, hakkas ta tantsima (orkester oli tal ju tasuta käes). Selleks, et mehele meeldida ja tema paljude naiste seas silma paista, mõtles ta välja niisugused tantsud, mis võisid sundida meest tema juurde tulema. Kõige selgemalt on suguline iseloom näha nendes ballettides, kus tantsivad mees ja naine, kus iga nende liigutus on suunatud sellele, et õhutada vaataja tundlikkust.” Ajaloost läks Laburda üle kaasaega: „Me teame tõde: „Olemine määrab teadvuse” – teisisõnu öeldes: kus sa käid, seda sa ka sisse hingad, kellega sa elad, nii sa