siin tuleb oma peaga mõelda.” 1935. aastal tegi Leonid Brežnevi saatus taas pöörde – ta kutsuti Punaarmeesse aega teenima. Ta saadeti tankistiks Taga-Baikalimaale Tšita lähedale. Mälestustes on Brežnevi sõjameheelu kirjeldatud nii:
„„Äratus! Välja nagu püssikuul!”
Olgu kuumus, pakane, vihm või tuul – meie, vööst saadik paljad, kargasime õue võimlema, seejärel rivikorras hommikusöögile, seejärel määrustikuõppused, tundide viisi riviväljaõpet ja vanem Falilejevi õpetused, tema oli meie suhtes eriti range:
„See pole teile instituut. Siin on tarvis peaga mõelda. Val-l-vel!”
Me marssisime lauluga – lemmiklaul oli tollal „Meid lüüa, lüüa taheti” –, laulsime üksmeelselt, sekka vilet lastes…”
„Rännakud olid pikad. Algul ei osanud me jalarätte mähkida ja hõõrusime jalad ära. Kõike seda oli. Kord kevadel sellise kiirmarsi ajal oli kohalik väike jõgi sopkade vahel üle kallaste tõusnud. Olime juba tagasiteel, lõime laulu, kõik paistis olevat hästi. Äkitselt vesitõke ees. Kuulsime komandöri häält: „Miks seisma jäite?” Vaikisime: ise ju näed, mööda vett ei saa minna. Pealegi puhus väga külm tuul. Varakevad nendes paikades soojusega ei hellitanud. Nägime, et komandör võttis sõjaväepluusi seljast, keeras isikliku relva sellesse, tõstis pea kohale ja käsutas: „Minu järel!” Vesi oli jääkülm, pärast jõe läbimist hambad plagisesid suus…”
Tuntud on noore Brežnevi fotod, kus tal on peas punase viisnurgaga budjonnovka. Teisel fotol, mis on veel kuulsam, on tal tankisti nahkkiiver peas. Ohvitseri auastmeid Punaarmees siis veel ei olnud, Brežnev määrati tankiroodu poliitjuhiks, see oli midagi nooremohvitseri taolist.
Sõjaväeteenistuses ei laabunud tal just kõik. Ükskord näiteks sai ta ülemustelt kõvasti võtta: vanemad olid talle saatnud postipakis pudeli viina…
1936. aasta oktoobris Leonidi sõjaväeteenistus lõppes, ta pöördus koju tagasi.
3. peatükk
1937. AASTA MUUTUSTE TUUL
„Mina olengi Brežnev.” 1939. aastal veeres ühel päeval partei Dnipropetrovski oblastikomitee hoone ette uus Buick Limited. Autojuht, noormees, kelle perekonnanimi oli Rjabenko, ootas oma ülemust, keda ta veel ei tundnud. Oblastikomitee uksest tuli välja umbes temavanune noor moekais rõivais mees, tal olid tihedad mustad kulmud, seljas üleskääritud käistega valge särk. Istus enesekindlalt autosse.
„Sõidame,” pöördus ta autojuhi poole.
„Kuhu?” küsis autojuht pilkavalt. „Ma ootan oblastikomitee sekretäri Brežnevit.”
„Mina olengi Brežnev.”
„Tõsi ka või?” imestas autojuht.
Kummaline küll, aga selles lihtsas dialoogis kajastus kogu 1937.–1938. aasta dramaatiline ajalugu. Autojuht ju ootas, et oblastikomitee uksest tuleb välja soliidne, eakas mees, kes on teinud läbi revolutsiooni ja kodusõja. Ta polnud veel harjunud mõttega, et niisuguseid inimesi peaaegu ei olnudki enam jäänud, nad kõik olid läinud kaduviku teed, laagritesse ja vanglatesse. Brežnevist ei oleks vist kunagi saanud vastutavat töötajat, kui ei oleks olnud seda keerist, mis viis ära terve põlvkonna. Esimesele vastutavale ametikohale oma kodulinna linnanõukogus asus Leonid Brežnev just siis, 1937. aasta mais.
Ajakiri „Krokodil” naeris tol aastal igati välja lahkuvaid ülemusi. Karikatuuridel suitsetati ülemustele meelituste viirukit, mis varjas nende pilgu. Nende ees kummardati lugupidavalt, nad külvati üle kingitustega, saunas pesti neil teenistusvalmilt selga. Naised tegid neile silmarõõmu avara dekolteega. Loomaaias küsib ülemuse pojuke terraariumi ees madusid vaadates: „Isa, kas nad roomavad loomaaia direktori ees?”
Ajakirja kaanel oli K. Rotovi joonistus „Enesekriitika värske tuule käes… langevad käbid” – puu otsast kukuvad, pea ees, alla kohmakad käbid-bürokraadid, surudes prisket portfelli kõvasti vastu keha. Mõned olid juba maha kukkunud, nad lamasid liikumatult, silmad kinni pigistatud… See joonistus kujutas massilisi arreteerimisi, kuid oleks võinud vabalt käia ka 1917. või koguni 1991. aasta kohta.
Me oleme juba rääkinud, et selliste katastroofide ajal tekib ühiskonnas karnevali, ohjeldamatu pidupäeva õhkkond. Oktoobrirevolutsiooni 20. aastapäeva puhul pani seesama „Krokodil” oma juhtkirja pealkirjaks „Naerev maa”. „Naer,” oli selles öeldud, „veereb üle kogu maa, mööda tehaseid, vabrikuid, kolhoose, kõrgkoole, maa ühest servast teise, Papanini jääväljalt Batumi mandariinikasvatusteni…” Sellisel ajal avanevad tavainimese ees peadpööritavad võimalused, millest eile oleks olnud isegi kohutav mõelda. Muidugi, kõik see on seotud ohutundega, isikliku riskiga – igaüks võib kannatada saada. Kuid risk on karnevali paratamatu osa. Igaüks, kes karnevalis osaleb, see tähendab osaleb üldistes muutustes ja muudatustes, riskib ka ise nende ohvriks langemisega. Vastasel korral ta ei osale karnevalis, vaid jälgib seda kõrvalt.
Sellest seisukohast lähtudes on veidi üle kahekümne aasta vanune kindral, kes juhib diviisi või armeed (revolutsiooniaastatel juhtub seda alatasa), võluv, paljulubav vaatepilt. See oleks nagu nende piiramatute võimaluste elav kehastus, mida inimesele pakub revolutsioon. Üleskääritud käistega noormees kohal, mida varem täitis hallipäine „vana bolševik”, on niisama hämmastav vaatepilt.
Peab lisama, et see mulje ei vedanud autojuhti alt. See kohtumine määras ära kogu tema edasise saatuse. Järgmised nelikümmend aastat töötas ta oma uue tuttava alluvuses. Kui tollest sai peasekretär, oli Aleksandr Rjabenko tema ihukaitse eesotsas. Elu lõpul, 1993. aastal – ta elas seitsmekümne seitsme aastaseks – oli endine autojuht erukindral.
„Ka meie kartsime.” Palju aastaid hiljem küsis kirjanik V. Karpov Leonid Brežnevi leselt, kuidas nad elasid üle massilised arreteerimised. „Neil aastatel represseeriti paljusid, kuidas teist see karikas mööda läks?” „Arreteeriti,” nõustus ta. „Meie kandis oli palju poolakaid, peamiselt võeti kinni neid. Muidugi, ka meie kartsime, kuigi meil ei olnud poolakate hulgas lähedasi sõpru. Meie sugulastest ei võetud kedagi kinni, ei minu omadest ega tema omadest mitte kedagi.”
Muuseas, Poola liidri Edward Giereki tunnistuse kohaselt olid asjalood pisut teistsugused. Vestlustes temaga Brežnev „meenutas oma ema poola päritolu ja oma sõbrustamist nooruspäevil Ukrainas elavate poolakatega”. Järelikult võis poolakate arreteerimine reaalselt ohustada ka teda…
Kuidas üldse õnnestub inimestel ellu jääda niisuguste sündmuste ajal, nagu seda on sõda, revolutsioon, massilised arreteerimised? Teisiti öeldes: kas võib täistuuridel käiva karnevali ajal vältida „karnevalikoletiseks” moondumist? Kui võib, siis kuidas? Võib tunduda, et elu ei jäta niisugusel juhul inimesele valikuvõimalust, jääb vaid loota, et „loteriil” veab. Kuid see ei ole nii. Näiteks Jevgenia Ginzburg, kes eeldas 1937. aastal, et ta arreteeritakse, sai kuulda niisugust nõuannet:
„Kuule, Ženja,” ütles talle keegi tuttav. „Kui järele mõelda, siis on meie lood kehvad… Tuleb otsida muid variante. Kuidas sa näiteks suhtuksid sellesse, et ma laulaksin sulle populaarset romanssi: „Lähme, mu sõber, lahkume mustlaste telkidesse”?”
„Sa suudad veel nalja teha?”
„Hoopiski mitte! Sa kuula. Ma olen ehtne mustlane, sina annad ka mustlase Aza mõõdu välja. Kaome õige teatud ajaks horisondilt ära. Kõigi jaoks, ka oma perekonna jaoks… Me liituksime mõne mustlaslaagriga, hulguksime paar aastat ringi nagu vabad turistid, kuni tõusulaine taandub. Mis sa arvad?”
„See sisuliselt arukas ettepanek,” kirjutas hiljem Ginzburg, „oli minu meelest avantüristlik, väärt vaid naeratust.” Hiljem märkas ta oma üllatuseks, et mõni tema tuttav vältis paratamatut arreteerimist nimelt põgenemisega. Kuid põgenemine tundus siis olevat liiga mittestandardne väljapääs, vähesed otsustasid selle kasuks. „Jah,” tunnistas Ginzburg, „inimesed otsisid kõikvõimalikke väljapääsuvariante, ja need, kelle kaine mõistus, terav pilk ja iseseisva mõtlemise võime kaalusid üles dogmaatilise kasvatusega omandatud harjumused…