sooja saama, teda on meestele praegu hädasti vaja!”
„Ja tõmbas käega üle kõri,” jutustas endine junga. ,,Ma jooksin mootorpaadi peale, otsisin välja piirituseplasku ja viisin selle kaldale punkrisse… Seal olid ohvitserid, sõdurid ja madrused Brežnevi sisse piiranud. Talle ulatati plasku ja Dotsenko ütles: „Seltsimees komissar, proovige madruse piima, ilm on halb, suplemiseks liiga külm!”
Brežnev hakkas naerma, jõi, tänas, kuid heitis siiski Dotsenkole ette, et too saatis noore poisi piirituse järele. Kuid mis sest enam! Sakslaste miinipildujad avasid tule.”
Erinevalt viinast oli piiritus vaevalt küll „seaduslik” jook. Tõenäoliselt oli see lihtsalt varastatud mõnest laost või haiglast. „Selle muinasjutu kohta,” kirjutas ajaloolane Viljam Pohljobkin, „märkisid paljud sõjaväe partei- ja poliittöötajad pilkavalt, et vanem riskis paljuga, pakkudes sedalaadi abi brigaadikomissarile. Too… võis ju tunda huvi, kust piiritus pärit on, sest kõiki kolme selle hankimise viisi – lenduritelt, meditsiinipataljonist ja kodanike puskarivarudest – peeti varastamiseks või marodeerimiseks ning selle eest karistati sõjaaja seaduste järgi, miinimumkaristus oli trahvipataljoni saatmine. Imelik, ütlesid sõjaväe veteranid, et vanem, see tähendab kogenud merekaru, võis olla nii naiivne ja teadmatuses, kellele, mida ja mis puhul pakkuda võib.”
Kuid tõenäoliselt teadis „kogenud merekaru” oma komissari iseloomu väga hästi. Teadis, et too ei anna teda tänuks kostitamise eest tribunali alla. Tõepoolest, Brežnev heitis alluvale ette ainult seda, et too riskis piirituse pärast ilmaasjata „noore” eluga…
„Füüreri sünnipäev.” Kirjades lähedastele ei maininud Brežnev sõnagagi oma seiklustest seineril. „„Väikesel maal”,” meenutab Viktoria Brežneva, „nagu me hiljem teada saime, oli tõeline põrgu, kuid Ljonja ei kirjutanud sellest sõnagi. Et laeval oli plahvatus, et ta oleks peaaegu hukkunud – ka seda kõike ta varjas.”
Kui ,,väike maa” oli põrgu, siis saatanaks selles põrgus oli kahtlemata Hitler ise. Ei ole üllatav, et kõige teravam hetk võitluses „väikese maa” pärast oli 20. aprillil 1943 – see oli Hitleri sünnipäev. „See päev, kummaline küll,” on öeldud Brežnevi mälestustes, „on mulle meelde jäänud ka kahe lõbusa juhtumi poolest.” Ööl vastu 20. aprilli koguti poliittöötajad kokku ja küsiti neilt, kas nad teavad, miks fašistid just praegu nii ägedalt ründavad. Mitte kõik ei teadnud seda. „Seepärast…” järgnes seletus, „et nende füüreril on homme sünnipäev. Tahavad meist jagu saada, et teha juhile kingitus. Oleks… hea, kui ka meie seda päeva tähistaksime.” Arutelu vältel leiti sobiv moodus „õnnitlemiseks”. Kunstnik Boriss Prorokov visandas kiiresti joonistuse, mille kõik kohe heaks kiitsid. „Öösel maalis ta voodilinale Kaukaasiast põgeneva seataolise peletise. Seal olid kõigile tuttavad vuntsid ja juuksetukk – Hitlerit kujutav karikatuur oli oivaliselt välja tulnud. Lina kinnitati raamile ja paigutati eikellegimaa varakult sissetulistatud paika kindlatele tugedele.
20. aprilli hommikul nägid hitlerlased kõigilt ümberkaudsetelt mägedelt, kõigilt oma positsioonidelt seda õnnitlust. Nagu võiski arvata, oma füürerit tulistada sakslased ei söandanud. Möödus tükk aega, mille kestel nad küllap pidasid aru, mida teha. Lõpuks hakkasid fašistid kolmest küljest raami poole roomama. Paik aga oli, nagu juba öeldud, sisse tulistatud: pooled neist jäid lebama, ülejäänud vaatasid, et eluga minema said. Selle päeva jooksul tehti kolm niisugust katset, kuni „sünnipäevakinki” hakkas tulistama nende suurtükivägi.
„Anna talle! Paras talle!” lagistasid võitlejad naerda.”
Verine lahing ja võitlejate teesklematu lõbusus – jutustaja nimetab, et see kooslus oli „kummaline”. Kuid karnevali jaoks ei ole see üldsegi kummaline, vaid igati loomulik. Sellesama päevaga, mis oli kõigist kõige raskem, on Brežnevi mälestustes seotud veel üks naljakas mälestus: „Ja jälle kuulsime tulepesa juures naeru. Astusime ligemale: parajasti juhtis vestlust nooruke seersandist agitaator.
„Teeme lahingukokkuvõtteid, seltsimees polkovnik,” kandis ta ette.
„Ja missugused siis on need kokkuvõtted?”
Kuulipilduja ümber kogunenud võitlejad hakkasid seersanti müksima: räägi, räägi. Too pisut hämmeldus, siis aga muutus seltsimeeste toetusel julgeks:
„Hitler suurustas, et täna heidab ta meid merre. Meie ukraina muinaslooga ma siis ütlesingi, mida ta sai. Läks metsa jahile, tappis karu, nülgis rebase, tõi koju jänese, ema keeras pardil kaela kahekorra ja keetis kiislit. Mees proovis seda, aga see oli kibe.”
Koos sõduritega oli mul heameel lõbusat noormeest kuulates. Tema lihtne looke tähendas tol hetkel vist rohkem ja mõjus tugevamini kui kõige tõsisem lahingutegevuse analüüs. See oli seda tähtsam, et kõnesolev päev, kordan, oli kujunenud raskeimaks kõigist päevadest, mis me „väikesel maal” läbi elasime.”
Rahva teadvus jätkas ümbritseva maailma mõtestamist omamoodi isegi verise lahingu ajal. Selles leidus koht ka Hitlerile: karnevalilikule seataolisele peletisele ja tema kentsakatele sõjakäikudele. On huvitav, et vaenlase sõdureid tajuti nendes tingimustes kui mingeid karnevali paharette, kes olid pärit maa alt, põrgust, teisest ilmast: „Seal, kus kõik oli kaetud vaenlase laipadega, ilmusid äkki uued ahelikud, nad hävitati, kuid ikka ja jälle kerkisid rohekashallid siluetid. Pole imestada, et ühe rünnaku ajal kostis… võitleja suust: „Mis see tähendab, kas nad kasvavad maa seest välja?”” See lühike fraas kannab meid ootamatult XX sajandist, kuhugi sajandite sügavikku: me näeme kuidas hitlerlased kasvavad otse maa alt välja, otsekui muinasjutulise lohe mahakülvatud hammastest.
Nõukogude merejalaväelasi (ka nemad võitlesid „väikesel maal”) nimetasid sakslased samuti „mustadeks saatanateks”. Oma operatsioonide nimetustes kasutas vaenlane sageli germaani muistendite peategelaste nimesid. Nii nimetatakse Brežnevi „Väikeses maas” sellega seoses Kriemhildi ja Brunhildi. Need on „Nibelungide laulu” peategelased ja Brunhild on peale selle üks valküüridest. Skandinaavia muistendites on valküürid sõjakad neitsid, kes tiirutavad lahinguvälja kohal. Nad valivad võitlejate seast välja need, kes peavad lahingus surema, ja viivad nad ära taevalossi – Valhallasse. Valküürid koovad lahinguvälja kohal puruksrebitud inimsooltest kangast. Saksa väejuhatus arvas, et üks karm neitsi – Brunhild – hõljub „väikese maa” kohal. „Kuid ka see müütiline daam ei aidanud neid,” on öeldud Brežnevi raamatus.
Nagu näeme, käisid lahingud mitte ainult kuival maal, merel ja õhus, lahingud jätkusid ka müüdi, legendi, muinasjutu ruumis. Muuseas, lool Hitleri portreega, nagu ongi kohane tõelisele legendile, on erinevaid versioone. G. Sokolovi 1954. aastal avaldatud raamatus näeb kõik teistmoodi ja üldsegi mitte nii võidukas välja. (Jah, aga võib-olla on need kaks erinevat lugu?)
„Kogu see asi juhtus Hitleri portree pärast,” jutustab Sokolov. „Luurajatel kästi muretseda vang. Aga hitlerlastel oli nagu kiusuks selles lõigus väga tugev kaitse. Kui palju luurajad ka ei käinud, tagasi tulid nad löödutena ja tühjade kätega. Siis mõtles Štšuka välja kavaluse. Ta tellis poliitosakonna kunstnikult Hitleri portree:
„Ainult tee väga hea portree, värviline ja lõuendil. Tee tema vastik lõust sümpaatsemaks.”
Selle portree paigutas ta öösel neutraalsesse vööndisse, lisas loosungi: „Saksa sõdurid, see on teie vaenlane, tulistage teda!” Tema arvestus oli lihtne: Saksa ohvitserid ei luba tulistada oma füüreri pihta ja saadavad vabatahtlikud portreed ära tooma. Meie luurajad on varitsuses ja võtavad nagu peibutise peale kinni need, kes riskivad oma nina hitlerlaste kindlustustest välja pista.” Kuid kõik lõppes häbiväärse fiaskoga: sakslased tabasid selle kavaluse ära ja ootasid kannatlikult. Kui pettunud luurajad varitsuse maha võtsid, kadus portree ära. „Järgmisel hommikul selgus, et portree olid ära viinud fašistid ja nad hüüdsid läbi ruupori pilkavalt: „Venelane, aitäh portree eest!””
„Lehm pakkus suurt rõõmu…” Just „väikese maaga” on Brežnevi mälestustes seotud kõige rohkem lustakaid episoode. Siinkohal veel üks neist.
„Väga