kaevikutest teeb meile silma üks tüdruk.”
„Ja miks te end siis peidate?”
„Ta teeb seda läbi optilise sihiku.””
Selle ajalehe loojat kirjeldatakse Brežnevi mälestustes nii: „Mäletan, kuidas ma kord varahommikul, koidu ajal olin tagasiteel eesliinilt ja nägin kahte neidu. Nad tõusid mäkke mere poolt. Üks oli lüheldast kasvu, rihm hästi pingule tõmmatud, kõige ehtsam punapea… Tuli välja, et ta joonistab…
„Väikesele maale” oli see neiu, Maria Pedenko, palunud end saata ise… Käsitsi kirjutatud ajalehe „Polundra” oli välja mõelnud tema, ta isegi suutis seda „kirjastada” mitmes eksemplaris, võitlejad aga lugesid need lehed räbalateks. Seal, kus neid vaadati ja loeti, tõusis alati üksmeelne naerulagin.”
„„Polundra” oli väga menukas,” kirjutas Maria ise. „Aga oh häda: meremehed ristisid mu kohe Punapea Polundraks… Kas siis mina olin süüdi, et mul olid niisugused juuksed?”
Nähtavasti hämmastasid Leonid Brežnevit neiu haprus ja miniatuursus, ta hakkas teda küsitlema:
„„Kust te olete?” küsisin.
„Mereväelaste pataljonist.”
„Kuidas nad teisse suhtuvad?”
„Hästi.”
„Kas liiga ei tee?”
„Mis te nüüd, ei tee!””
Hüüdnimi Punapea Polundra jäi Mariale eluks ajaks külge. Kui ta 1957. aastal vanadesse rindel saadud haavadesse suri, raiuti valgest marmorist hauaplaadile samad sõnad – Punapea Polundra. Brežnevi raamatus seda hüüdnime ei mainita. Nähtavasti peeti sellist hüüdnime liiga vabameelseks, peasekretäri mälestustesse sobimatuks. See-eest seletatakse üpris kentsakalt sõna „polundra” enda tähendust:
„Nõnda siis jõudis kätte dessandiöö. Mäletan hästi meeleolu, mis valitses sadamas. Ma ei näinud ainsatki sünget nägu, näod olid pigem rõõmsad, nendel peegeldus kannatamatus. Joostes kandsid mereväelased kaste ja hüüdsid: „Polundra!” Mäletan, et küsisin kelleltki:
„Mida tähendab polundra?”
Tuli välja, et „hoia alt!” Nii sain ma teada selle sõna tähenduse.”
Selle stseeni mõttest on raske aru saada, kui ei teata, et sõna „polundra” oli „väikesel maal” parooli eest, see oli kuulus sõna, koguni võlusõna. Nagu mis tahes karnevalilikku sõna, on ka seda peaaegu võimatu tõlkida tavakeelde. „Selles mereterminis sisaldub nii palju erinevaid tähendusi,” kirjutas M. Pedenko, „et raske on seda täpselt seletada.” Ta tõi ära vana madruse sõnad, kes tegi noortele madrustele, kel olid ,,alles kõrvatagused märjad” asja selgeks: „Polundra” on meremehele püha sõna, asendamatu abimees raskel hetkel. Hüüad: „Polundra!” – ja sinu jõud kümnekordistub…”
„Polundra!” oli „väikesel maal” kõige tähtsam sõna. Seda hüüdsid lahingu ajal nii meremehed kui ka jalaväelased. Koguni sakslased püüdsid ükskord rünnaku ajal hüüda „polundra”, et neid peetaks omadeks, kuid neil kõlas see nagu „poljundra!” „Kes-kes, aga hitlerlased teadsid kindla peale,“ märkis G. Sokolov, „mida tähendab „polundra”, nad olid omal nahal tunda saanud „triibuliste kuradite”, „musta surma”, „kahekordsete kommunistide” hoopide tugevust – nii nimetasid nad meremehi ja hiljem kõiki, kes kaitsesid „väikest maad”.” Seepärast tuleb Brežnevi kirjeldust, kuidas ta sai „teada selle sõna tähenduse”, mõista omapärase „pühitsemisena ordu liikmeks”.
1970. aastal tähistas Brežnev polgukaaslaste seltskonnas võidupüha. G. Sokolov kirjutab, et ta meenutas Punapea Polundrat: tõusis püsti, pokaal käes, ja küsis: „Kas te Maria Pedenkot mäletate?..”
Ütles, et see naine kehastas temas jaoks kõiki rindel võidelnud naisi.
Kaev Surmaorus ja neiu. Isegi mõne rea järgi „kõige ehtsamast punapeast” võib tunnetada, et naise ilu jättis rindel erilise, väga tugeva mulje. Sellised ootamatud kohtumised ilu ja noorusega talletusid mällu kauaks.
Aastaid hiljem, olles juba riigijuht, käis Leonid Brežnev endistel lahinguväljadel. Ta külastas Surmaorgu – nii hüüdsid „väikese maa” võitlejad Nimetu oja nõgu Kolduni mäe jalamil. Oru sissepääsu juures on omapärane mälestusmärk „Plahvatus”: nagu lendaksid igale poole laiali lennukipommide, mürskude, miinide ja granaatide killud. Mälestusmärk kaalus täpselt 1250 kilogrammi. „Seltsimees, pea meeles,” on sellel kirjas, „et vaenlane paiskas iga „väikese maa” võitleja kohta 1250 kilogrammi surmakülvavat metalli…”
Surmaorus külastas Brežnev ka teist mälestusmärki – kaevu. 1943. aasta „Pravdas” võib selle kaevu kohta lugeda: „Sealt võeti kunagi vett viinapuude kastmiseks. Kaev oli sakslaste tule all. Selle ümber plahvatasid miinid ja lõhkesid mürsud. Reeglina võeti sealt vett öösiti.”
Pärast sõda pandi kaevu juurde kiri: „See kaev oli 1943. aastal üks joogivee allikaid „väikesel maal”. „Väikese maa” võitlejad hüüdsid seda Surmaoru elu allikaks. See koht oli hästi nähtav igalt poolt ja võitlejad hankisid vett oma eluga riskides, andes seda eelkõige haavatutele.” J. Matvejev, kes jälgis hoolega oma peategelase käitumist, kirjutas hiljem: „Mulle meenus episood ühest telereportaažist. Tookord saabus Brežnev „väikesele maale” ning tuli koos teda saatvate isikutega kaevu juurde. Vaatas tähelepanelikult kaevu ja ütles:
„Ma mäletan, siin andis sõja ajal üks neiu mulle ämbrist vett juua.”
Keegi saatjatest juhtis juhi tähelepanu: „Siin see neiu on, Leonid Iljitš!”
Brežnev vaatas hallipäist naist ja pööras pilgu filmikaameralt järsult ära… Kuid siiski võis tema silmis märgata pisaraid…”
„Sööstsin kuulipilduja juurde.” Brežnev oli seda meelt, et alluvate lugupidamine tuleb ära teenida mitte ainult sõnade, vaid ka sõjaliste oskustega. Kui Leonid Brežnev asus juhtima 18. dessantarmee poliitosakonda, pöördus ta alluvate poole: „Muidugi, me oleme poliittöötajad ja meie põhiliseks relvaks on sõna. Kuid praegu käib sõda ja igaüks on kohustatud hästi valdama lahingurelvi. Annan teile kuu aega ettevalmistamiseks ja võtke arvesse: korduseksamit ei tule.”
Kui jõudis kätte kontrollimise tähtaeg, tegi selle esimesena läbi Brežnev ise. Kõik tema viis lasku tabasid märklaual kümmet ja üheksat. Siis võttis ta kätte tankitõrjepüssi ja tabas ka sellest sihtmärki täpselt. Näidanud alluvatele oma osavust, võis Brežnev nüüd hinnata nende oskusi allahindlust tegemata…
Leonid Brežnevi enda sõnul tuli tal kord asendada tapetud kuulipildurit ja anda tuld ründavate sakslaste pihta. See juhtus Žitomiri lähistel Stavištše küla juures umbes kell üks öösel vastu 12. detsembrit 1943. Me teame, et selline polkovnik Brežnevi ebatavaline tegu ei ole ülemäära vastuolus kogu tema iseloomuga. Brežnevi mälestustes kirjeldatakse seda sündmust nii:
„Sõja kestel olin ma mitu korda näinud vaenlast nii lähedalt, kuid see öölahing on eriti mällu sööbinud. Rakettide valguses jooksid hitlerlased hüpetega ühe maastikukühmu tagant teise taha. Nad aina lähenesid meile, neid hoidis veel tagasi peamiselt meie kuulipilduja. Hitlerlaste uue hüppe ajal hakkas see taas tulistama ja siis äkitselt vaikis. Nüüd andis tuld ainult hõre võitlejate ahelik. Sakslased ei heitnud enam maha: end hüüetega julgustades ja lakkamatult tulistades jooksid nad püsti kaeviku poole. Meie kuulipilduja aga vaikis. Üks sõdur tiris tapetud kuulipildurit kuulipildujast eemale. Hetkegi kaotamata sööstsin kuulipilduja juurde.
Kogu maailm ahenes nüüd minu jaoks kitsaks maaribaks, mida mööda jooksid fašistid. Ei mäleta, kui kaua kõik kestis. Ainult üks mõte vallutas mind täielikult: pealetung seisma panna! Näib, et ma ei kuulnud lahingumüra, ei kuulnud käsklusi, mis samas kõrval anti. Märkasin vaid mingil hetkel, et langevad ka need vaenlased, keda ma ei olnud sihtinud: tuld andsid meile appi jõudnud võitlejad. Mäletan,