kuidas „nõukogudevastane” neid levitas. Selgus, et ühe anekdoodi rääkis ta piima järel järjekorras seistes ja teise skandaali ajal leivapoes, kus müüdi kuivanud leiba.”
„Teda pole millegi eest arreteerida,” ütles Brežnev. „Võidelda ei tule nendega, kes anekdoote räägivad, vaid nendega, kes tarnivad kuivanud leiba ja põhjustavad piimajärjekorra…”
Samalaadne juhtum on ära toodud Brežnevi mälestustes. Sõjajärgsetel aastatel juhtus ehitusel avarii: kokku kukkus suur tornkraana. See avarii ähvardas kogu ehituse seisma panna… Õnneks ei tapnud ega vigastanud kraana kedagi. Aga kui sündmuskohale saabus Brežnev, olid seal juba kohal juurdlusorganite esindajad. Kraanajuht seisis, näost kaame. „Inimohvreid ei ole?” tundis Brežnev huvi. „Ei,” vastati talle. „Kukkus õigesse kohta. Isegi kui oleks tehtud eriarvestus, ka siis poleks osatud teda meie ruumikitsikuses paremini ära mahutada.”
„Aga juba ma kuulsin hüsteerikat,” loeme mälestustes. ,,„Kahjurlus! Kraanajuht kohtu alla! Töödejuhataja kohtu alla!”” Kuid Brežnev nõudis kategooriliselt tooni muutmist ja võttis töölised, kes olid olnud ettevaatamatud, oma kaitse alla.
„Ei jäänud aega ei armastamiseks ega une täis magamiseks.” Kuni 1950. aastate keskpaigani säilis Nõukogude asutustes veel endine, Stalini-aegne töörežiim. Nagu teada, oli Stalin „öökull” ja eelistas töötada hilise ajani, sageli üle kesköö. Telefonikõne Kremlist võis tulla mis tahes ajal ja mis tahes asutusse. Kui vajalikku inimest kohal ei olnud, võis see tuua talle kaasa suuri ebameeldivusi. Seepärast olid koos Staliniga üleval tuhanded inimesed kogu maal, nad istusid öötundideni oma ametikabinettides. V. Govorkovi tuntud plakatil „Meist igaühe pärast muretseb Stalin Kremlis” (1940) kirjutab juht midagi, istudes oma kabinetis laualambi valgel, aknast paistab, et on hiline öötund. Pimedusest joonistub välja ainult Spasski väravatorn, mille tipus särab rubiintäht.
„Tööpäev oli lausa kurnav,” on meenutanud neid aegu diplomaat Nikolai Lunkov. „Tööd alustasime kell 11 hommikul ja lõpetasime töö kell 4–4.30 järgmisel hommikul. Ja nii iga päev ilma puhkepäevadeta. Ja kõik sellepärast, et Stalin töötas tegelikult öösiti ja magas päeval. Ja kuna tema oma režiimi ei muutnud, siis kohandasid ülejäänud enda oma tema järgi: „Aga äkki helistab?” „Ei jäänud aega ei armastamiseks ega une täis magamiseks,” täheldas Leonid Brežnev ükskord oma põlvkonna inimeste kohta. Tema 1950. aastate alguse mälestustes on öeldud: „Töötasime nii-öelda nõrkemiseni. Harva kui kustusid tuled Keskkomitees ja Ministrite Nõukogus enne kahtteistkümmend. Koduski tuli ette, et vähkred pool ööd küljelt küljele – mõtted ühest kui teisest ei andnud rahu.”
Muidugi, seda öösiti ülevalolemist võib seletada Stalini isiklike harjumustega. Kuid sellega on võimatu seletada rahva suhtumist sellesse. Rahva suhtumine sarnanes nähtavasti suhtumisega vaimulike öistesse jumalateenistustesse: ajal, kui kõik lihtinimesed magavad, hoiavad ja kaitsevad neid mungad oma kesköiste palvetega.
Aastatel 1954–1955 Stalinit enam elavate kirjas ei olnud, kuid töö rütm jäi kõikjal endiseks. Nii oli ka Kasahstanis, kus Brežnev sel ajal töötas. Üks Brežnevi kaastöölisi Mihhail Žihharev on meenutanud: „Koju lähed töölt mõnikord alles hommikul, kui on juba valge. Perenaised on juba üleval ja liiguvad linnas ringi, aga sina heidad puhkama, tunni või paari pärast lähed jälle Keskkomiteesse… Mitte alati ei olnud selline töörežiim õigustatud. Kuid see oli just selline ja selle vastu eksida ei tohtinud.” Öösel üleval olles võisid Keskkomitee töötajad end kosutada vaid tee ja saiakestega, mida sai Keskkomitee puhvetist tellida.
Tõsi, Keskkomitee esimene sekretär Panteleimon Ponomarenko lubas endale mõningast vabadust: ta sõitis töölt ära juba kell üksteist õhtul. See privileeg, mille ta endale võttis, põhjustas tema alluvate vaikiva pahameele. Brežnev, kes oli teine sekretär, oma ülemuse eeskuju ei järginud ning nägi dokumentide kohal koos kõigiga vaeva öösel kella kahe-kolmeni. Tema selline käitumine oli, otse vastupidi, alluvatele sümpaatne. „Kui Ponomarenko oli alluvatega käitudes range,” märkis M. Žihharev, „siis Brežnev oli lihtsam ja liberaalsem juht.”
Alles 1956. aastal toimus riigis „une revolutsioon”: otsustati loobuda öisest ülevalolekust. Nüüd oli inimestel raske uskuda, et alles hiljuti olid nad istunud tööl kella kaheni öösel. Ja unetust ülistavate plakatite asemel ilmus „Krokodili” kaanel karikatuur. See naeris välja „öiste istungite armastajaid”. Joonistus kujutas kukkesid, kes vaatavad pahaselt koidikuni üleval olevaid ülemusi: „Me oleme end juba kähedaks karjunud, aga nemad ajavad ikka veel juttu!..”
„Ööbisin põllul mulluses heinakuhjas.” Pole imestada, et kuni 1956. aastani oli Leonid Brežnev rõõmus iga võimaluse üle end välja magada. Ükskord ööbis Zaporožje oblastikomitee juht, nagu võime tema mälestustest lugeda, „põllul mulluses heinakuhjas”. Hommikul rapsis ta riided heinapepredest puhtaks ja läks kohaliku ülemuse juurde ning imestas: tema vestluskaaslane oli kuidagi rusutud.
„„Ütle otse välja, mis lahti on.”
„Minuga on kõik korras… Kas te hommikul raadiot kuulasite?”
„Ei, aga mis seal oli?”
„Teate, „Pravda” juhtkirjas nahutati meid „Zaporožstali” taastamise aeglase tempo pärast. Sõnastus oli väga teravatooniline.”
Vaikisime.
„Nii…” ütlesin. „Tähendab, helistab Stalin. Tuleb sõitma hakata.”
Öösel helistas mulle tõepoolest J. Stalin.” Telefonist kostsid Brežnevi aadressil rasked etteheited. „See, mida me olime suutnud saavutada, mida alles hiljuti peeti eduks, oli äkki muutunud peaaegu et kaotuseks.” Pole kuigi raske kujutada ette Brežnevi tundeid selle vestluse ajal. „Kriitika ei ole šokolaad, et seda armastada,” on öeldud tema mälestustes. Seda enam Stalini tehtud kriitika!
Viktoria Brežneva meenutas, et pärast seda jutuajamist käis Brežnev ringi „keskendununa, kuidagi tardununa. Edu korral sulas ta üles, naeratas. Kui toodeti esimene valtsmetallileht, magas ta esimest korda aasta jooksul end välja: heitis magama ja magas hommikuni ilma ühegi telefonikõneta välja nagu imik. Ta isegi naeratas unes.” „Kuid kaua tal naeratada ei lastud. Meil on ju kombeks, et kes koormat veab, sellele laotakse juurde!.. Otsustati viia ta üle Dnipropetrovskisse… Panna tema kaela ka siin laose likvideerimine.”
„Kas minust pole saanud kasahh?” 1970. aastatel levis suulises folklooris lustakas legend ühest Brežnevi kohtumisest Staliniga. 7. novembril 1950 tähistati Suures Teatris pidulikult revolutsiooni aastapäeva. Nagu oli kombeks, tõusid pärast kõnet kõik püsti ja laulsid „Internatsionaali”. Ka Stalin tõusis ja tõstis käe kõrva juurde, kuigi mingit peakatet tal peas ei olnud.
„Meie juht on vanaks jäänud!” lausus Poskrebõšev seda žesti nähes nukralt.
Stalinil oli väga hea kuulmine, ta kuulis seda lauset, kuid vaikis. Pidupäeva kontsert lõppes Moldova tantsukollektiivi tulise esinemisega, mis vaatajatele väga meeldis. Tantsijad saadeti lavalt ära kogu saali tormiliste kiiduavalduste saatel. Stalin väljus valitsuse loožist ja nägi, et talle tuli vastu üks tihedate mustade kulmudega mees. Stalin kiitis teda:
„Sinu moldovlased on tublid!”
Ootamatut kiitust kuuldes mees naeratas. Sel hetkel sekkus Poskrebõšev:
„Seltsimees Stalin, see on Brežnev, Dnipropetrovski oblastikomitee sekretär.”
„Äh, Poskrebõšev, sa oled vanaks jäänud,” ütles Stalin etteheitvalt, „mitte millestki sa aru ei saa!”
Järgmisel päeval määrati Leonid Brežnev Moldova Kommunistliku Partei Keskkomitee esimeseks sekretäriks!
Legendi teise versiooni järgi oli Stalin lihtsalt öelnud: „Kui ilus moldovlane!” Et neid sõnu õigustada, tuli määrata Brežnev Moldova kompartei juhiks. (Muuseas, märgime, et tegelikult asus Brežnev Moldova kompartei etteotsa mitte 1950. aasta novembris, vaid juulis.)
Leonid Brežnev