.

varjesse, piim anti hospitalile, mis asus endise veinisovhoosi keldris.

      Ent asi polnud mitte ainult piimas. Lehm pakkus suurt rõõmu inimestele, eriti neile, kes olid sõtta tulnud maalt. Pärast iga suurtükitule- või pommirünnakut tõttasid võitlejad vaatama, kas loom on jäänud terveks, patsutasid ja silitasid teda.”

      Mis võib olla kohatum, naljakam kui see süütu ja kaitsetu olend keset julma lahinguvälja? Kuid tema viibimine seal ei ole juhuslik. Ja kui vaenlase sõdurid on punaarmeelaste kujutluses karnevali saatanad, siis on lehm nende meelest… karnevali ingel, rahuliku elu saadik. Sellesama mõtte, väljendatuna üsnagi selgelt, leiame ka Brežnevi mälestustes: „Seda kõike pole lihtne seletada, kuid ülimalt rahuliku olendi ilmumine äärmiselt pinevas olukorras aitas inimestel säilitada hingelist tasakaalu. Ta tuletas meelde, et kõik rõõmud tulevad inimese juurde tagasi, elu jätkub, vaja on vaid suuta seda elu kaitsta.”

      Lehm ei olnud ainuke koduloom ,,väikesel maal”. Ajaleht „Pravda” kirjutas 1943. aastal: „Pole teada, mis ime läbi oli ühes allüksuses alles kits, teises koer ja kolmandas kana.” Oli ka „Jeesuse ratsavägi” – nii nimetati humoorikalt eesleid, kes vedasid lahingumoona. Metsloomi ja linde ei olnud „väikesele maale” sama hästi kui jäänud. „Mutidki ei pääsenud eluga,” täheldas F. Monastõrski, „me nägime nende laipu purustatud urgude juures plahvatuslehtrites.”

      „Püstitasid suurepärase väikese sauna.” Tuleme veel kord tagasi sauna kujundi juurde „Vassili Tjorkinis”. Saun ei ole lihtsalt mõnu, puhkus ja nauding. Sauna võiks ette kujutada katsumusena, „jõu pidupäevana”. Inimene läheb sauna alasti, see tähendab relvadeta, kaitsetuna, nõrgana. Ja sellisena peab ta katsumuse läbi tegema. Tema vaenlane on nähtamatu, kuid ta on ikka seesama kõikjal olev karnevali saatan.

      Eks sa katsu, katsu, katsu,

      kes küll, kes küll siia jääks –

      ei saa vanakurat vastu

      sõdurile leili käes.

      Olgu peale sitke vana,

      aga harjund pole ta

      sellist kuumust kannatama

      või ka pakast taluma.

      Saun ja lahing on suguluses: ei ole juhus, et väljendid „korraldada saun”, „leili tegema”, „säru tegema” tähendavad sageli „lahingut”. Tvardovski on sauna kirjeldanud lausa sõjaväelaste sõnadega: „võtta kõrgendikke” jms.

      Inimene laulab, oigab,

      palub:

      „Säru, säru tee!”

      Oigab, kuid ei taha hoida:

      „Veel! Veel! Veel! Veel!”

      Ei saa leili palju jaksad –

      see on sõdurile nii,

      nagu poleks saanud sakslast

      pitsitada lõpuni.

      Aja teda nii, et varsti

      lükkad merre selle lasti,

      kui on mõni maa peal – see

      elusana pihuks tee.

      Sauna kuumaveekatlad muutuvad ümberpiiramise „katlaks”, voolav vesi mereks ja saun ise kasvab üle karnevalilikuks kosmiliseks „saunaks”. See on vaenlase jaoks põrgu ja paradiisliku naudingu paik. Seal jahvatatakse vaenlane peeneks, maailm sünnib uuesti ja ka „sõdur uuena end tundis”. „Väikesel maal” lahingutest osa võtnud Maria Pedenko on meenutanud sauna nagu midagi uskumatut: „Mind ootab saun, see on ju unenägu, unistus, ulme! Saun soojas toas, pealegi veel kuuma veega! See kõik oleks nagu unenäo jätkumine. Kuid see oli ilmsi.”

      Kas ei ole iseloomulik, et „väikesel maal” tunda saadud elukondlikest rõõmudest nimetatakse ka Brežnevi mälestustes nimelt sauna? See lugu on ebatavaline. „Väikesel maal” viibivate sõjameeste seas oli üsna palju eri kohtadest pärit rahvasaadikuid – 15 inimest. Nad tulid kokku istungile. Tundub, et mida võivad rahvasaadikud arutada, kui sõna on suurtükkidel? Kuid nad leidsid, mida arutada. „Esimesena otsustasid nad sauna ehitamise küsimuse. Ja ehitasidki! Nagu öeldakse, tööst vabal ajal püstitasid suurepärase väikese sauna. Ka mind kutsuti kord sinna. Leiliruum oli küll pisike, kuid leili pidas hästi.”

      Ei ole raske ette kujutada, milliseks pidupäevaks oli „väikesel maal” võimalus käia leilisaunas! Pesta rindemustus kehalt maha on alati meeldiv. Kuid võtta leili vaenlase nina all, vaenlase värskete pommi- ja mürsulehtrite kõrval, on täiesti eriline mõnu. Võib öelda, et Brežnev tegi tasa tahtmatu supluse soolases jäises vees, mille vaenlane talle korraldas. Sauna sümboolset tähtsust tunnetas tol ajal mitte üksnes Tvardovski; rindemehe silmis oli lihtne saun võidu karnevalilik kehastus. „Saun on sõduri jaoks esmajärguline” on öeldud mälestustes.

      Nagu teada, sai saunast hiljem Nõukogude juhtkonna üks meelisajaviiteid. Saun pakkus neile kammitsematut, sundimatut, vaba olemist. Seal said nad lävida avameelsemalt ja vabamalt kui töökohal. Kuigi need uhked saunad olid kõigest väikesed sädemed tollest universumi saunast, mis omal ajal „leilitas” kogu maailma…

      „Võeti ette isegi maleturniir.” Sõjaväe ajaleht „Znamja Rodinõ” kirjutas 1943. aasta juunis „väikese maa” kohta: „Siin oskavad inimesed võidelda, nad oskavad ja armastavad ka puhata. Siin võib sattuda kuulma bajaani, nägema uljaid tantsijaid… Siin võid näha kohalikest poolvääriskividest ebatavalist piipu. See on osava lihvijast võitleja tehtud. Siin graveeritakse väga hästi, nikerdatakse puitu. Igaüks tahab „väikeselt maalt” midagi mälestuseks.” Armeeansambel andis „väikesel maal” üle 100 kontserdi.

      Brežnevi mälestustes on seoses „väikese maaga” meenutatud veel üht ajaviidet – malet. „Ei, pika aja jooksul kujunes siin välja elu, milles oli kõike tavalisele elule omast… Võeti ette isegi maleturniir,” loeme mälestustest.

      Tavaoludes peetakse lauamänge elu mingiks vähetähtsaks, mittekohustuslikuks osaks. Siin on kõik „naljaviluks” – nii elu kui ka surm. Kuid sõjas riskeerib malelaua taga istuv inimene täpselt samuti nagu „tõelises” elus. Mängu ja elu vaheline piir hajub. Malelaual võitlevad puust treitud nupud, maa peal ja taevas suurtükid ja lennukid. „Kogu elu on vaid mäng,” see triviaalne kinnitus kõlab äkki hoopis uutmoodi.

      Tõenäoliselt võttis Leonid Brežnev ka ise sellest maleturniirist osa. Juba 1935. aastal pildistas keegi tuttavatest noort Brežnevit malet mängimas: fotol on ta teinud käigu, tema vastane on süvenenud mõttesse. Ka pärast sõda oli Brežnev kirglik maletaja. On säilinud foto 1965. aastast, millel Brežnev arutab innukalt malepartiid, ta osutab sõrmega mingitele nuppudele laual. „Leonid Iljitši nõrkuseks oli male,” kirjutas endine KGB kindral Mihhail Dokutšajev. „Ta mängis hästi ja hasartselt. Mängis nii kaua, kuni võitis. Tavaliselt mängis ta puhkuse ajal, alustati kell 22.00 ja lõpetati kaugelt pärast südaööd, mõnikord lausa hommikul.”

      „Mida tähendab polundra?” „Väikesel maal” anti välja ka omatehtud ajalehte. Vaevalt küll on imestamist väärt, et see oli… humoristlik ja satiiriline ajaleht. Sellele osutas ka ajalehe nimetus „Polundra”. Ajalehes olid tšastuškad, naljakad värvilised joonistused. Näiteks niisugune: Hitler tantsib meremeeste teravatel tääkidel.

      „Ägedalt tantsib!” naersid lugejad.

      Teine joonistus: fašistid seisavad rivis, pead norus.

      „Miks teil nii hapu väljanägemine on?” küsib Goebbels.

      „Madrused kostitavad meid kogu aeg „sidrunitega”.”

      Ajaleht naeris välja vaenlast, kuid aasis ka punaarmeelasi. „Mäletan praegugi selgesti joonistust ja selle allkirja: „Kas oled pabinas, Vasja?”” loeme Brežnevi mälestustest. Ühel šaržil kujutati kokka, kes oli täägivõitluses jagu saanud viiest vaenlasest. Vapral kokal oli seljas koka valge kittel, vöö vahele oli pistetud suur kulp. Allkiri kõlas:

      Fritsu