päeval, kui Brežnev jättis hüvasti oma perega, ründasid linna Saksa lennukid. Viktoria Brežneva on meenutanud: „Pommitati hullu moodi! Meie maja lähedal oli sild üle Dnepri – just seda pommitati! Kõik mis mööda läksid, tulid meie pihta! Ljonja tuli hüvasti jätma ja siis läks ägedaks pommitamiseks lahti! Kohutav! Ta ütles: „Teil siin on hullem kui rindel!” Suudles lapsi, jättis minuga hüvasti ja sõitis ära! Sõitis ära neljaks aastaks! Tal ei olnud sõjalist haridust, seepärast omistati talle polkovniku auaste, muidu oleks ta kohe kindraliks saanud.” Brežnevi mälestustest loeme: „Niisiis koju ma ei pääsenud, omakseid sain näha alles palju hiljem, juba pärast sõda…”
Alates 14. juulist 1941 kuni sõja lõpuni oli Brežnev rindel, ta oli poliittöötaja tegevarmees. Ta võttis osa lahingutest Kaukaasias ning Ukraina, Poola, Tšehhoslovakkia, Rumeenia ja Ungari vabastamisest Saksa vägedest. Ta läks sõtta polgukomissarina ja lõpetas sõja kindralmajorina.
Brežnev ja Vassili Tjorkin. Üks Brežnevi armastatumaid kirjandusteoseid oli Tvardovski poeem „Vassili Tjorkin”. Ta teadis terveid poeemi peatükke peast ja deklameeris neid mõnikord. On teada, et seda poeemi rindel armastati. Sõjaaastatel säilitasid punaarmeelased poeemi tekstiga ajalehekülgi, kuigi kõik muu läks kitsejalgade keeramiseks.
Poeem avab paljutki sellest, kuidas sõjast osavõtjad sõda tajusid, seepärast peatume sellel pikemalt. Me ei tee mingit avastust, kui ütleme, et Tjorkin tajus sõda läbinisti karnevalilikult. See ongi tema kõige kirkam iseloomujoon. „Suur naljamees” ütleb tema kohta autor. Tjorkinil on imetabane võime muuta sõja argipäevad karnevaliks, ohtudest jagusaamise pidupäevaks. Näiteks tema kuulus arutlus, et mis asi on „sabantui”:
„Sabantui?… Vist püha mingi?
Mis ta nüüd võiks olla, mait?”
„Sabantuid on mitut liiki,
kui ei tea, siis ole vait.
Esmakordselt pommitavad –
küll sa kõhuli siis lamad,
ellu jäid – loe konte-luid…
See on väike sabantui.
Tõmba hinge põõsa taga,
hästi söö ja suitsu tee –
aga miinipildujaga
sabantui on hullem veel.
See sind põhjalikult tallab,
maale suud siis annad,
kuid
meeles pea, et see on alles
keskmist liiki sabantui.”4
Sellele järgneb „kõige suurema sabantui” kirjeldus, selleks on tankirünnak… Tjorkin muudab teda ümbritsevad sõja ja surma kujutised naljakateks hirmutisteks, kujudeks, mis on omased pidupäevale ja karnevalile. Näiteks tema käitumine pärast mürsu kukkumist. Mürsk ei lõhkenud, sõdurid jäid terveks, kuid juhtunu sisendab neisse ikkagi tõelist hirmu. Siis teeb Tjorkin suurepärase karnevaližesti:
Ise seisab lehtri veeres
poiste nähes hakkamas.
Selle mürsu poole keeras,
väikest häda õiendas…
Pärast sellist žesti muutub surmatoov relv otsekohe karnevalilikuks hirmutiseks. Tõsiselt seda karta enam ei saa, selle üle võib vaid naerda.
Samasuguse karnevaliliku ümbersünni teevad läbi ka sõja ülevad kujundid. Näiteks sõjaaja plakatite karm „ema-Venemaa” muutub Tjorkini suus „hellaeite-Venemaaks”.
Aga kaotada ei saa me
hella-eite,
Venemaad.
Poeemis on kodumaa „eit” ja surm on samuti „eit”, „mutt”. Ta veenab Tjorkinit hellalt, lubab vabastada ta külmast, hirmust ja väsimusest. Kaks vastandlikku kujundit liituvad ootamatult üheks emakeseks-maaks, mis nii hävitab kui ka taaselustab.
Sõja karnevalilik tajumine ei ole kellegi tuju või kapriis, see on vajalik selleks, et ellu jääda. Tvardovski kirjutab sellest nii:
Terveid päevi – tuleb ette –
söömata võib elada,
aga sõjas, raskel retkel
elada ka ainsat hetke
lihtsa naljata ei saa.
Suitsuta ei tule välja
pommitusest teiseni –
täpselt samuti on nalja
sõjas vaja alati…
Ei ole juhus, et niisuguseid sõdurpoisse, nagu on Tjorkin, „eal kes meelt ei heida – igas roodus, rühmas neid alati võib leida”.
Karnevalimaailmas ei muutu mitte ainult suhtumine surma ja ohtudesse, vaid muutub ka suhtumine olmesse. Poeem on tulvil tõelist hümni kõige lihtsamatele, igapäevastele asjadele: küllaldasele unele, väliköögi paksule supile ja pudrule, kuumale teele, peki peal praetud munaroale, viinapitsile, mahorkapusarale, tulisele ahjule, kirsasaabastele, karusnahast mütsile, kalevist sinelile ja jalanartsudele… Algab poeem aga hümniga kõige lihtsamale kõikvõimalikest rõõmudest – külmale veele – ja lõpeb ühe sõduri suurima naudingu – sauna – kirjeldamisega. Et sõjas ellu jääda, peab inimene õppima tundma rõõmu kõigist neist lihtsatest asjadest, tajuma neid kui pidupäeva.
„Geograafilises mõttes ei ole „väikest maad” olemas.” Brežnevi jaoks oli sõja tähtsaimaks, kõige ohtlikumaks kohaks „väike maa”. 1970. aastatel küsiti talt: „Te tegite läbi kogu sõja. Kus oli kõige raskem?” „„Väikesel maal”,” vastas Leonid Brežnev.
Mis maa see siis oli? „Väike maa” on olematu, peaaegu et müütiline koht. „Geograafilises mõttes ei ole „väikest maad” olemas,” on otse öeldud Brežnevi samanimelises raamatus. Ühes sõjaaegses laulus nimetatakse seda „väikeseks imemaaks”. Reaalselt oli see tükike maad Novorossiiski lähistel, selle pindala oli ligikaudu 24 ruutkilomeetrit, sõjaliselt oli see aga väga tähtis koht. Rahuajal oli see tuntud kui Mõshako neem, mida teati sealsete veinide ja viinamarjaistanduste järgi. „Meil oli kitsas rannariba – pikk, lage ja tasane,” on öeldud Brežnevi mälestustes, „sakslastel aga olid puha kõrgendikud ja mets.” Mõnes kohas asusid vaenlase kaevikud 15–20 meetri kaugusel. „Kui hakati mingit allüksust paigutama,” kirjutas 1943. aastal ajaleht „Pravda”, „laiutasid inimesed arusaamatuses käsi: kuidas siin sõdida saab? Keegi ütles: ,,Mida te siis tahate? See ei ole teile „suur maa”, see on „väike maa”. Selge?””
Sellest ajast peale hakati taas kättevõidetud maad nimetama „väikeseks maaks”.”
„Väikesel maal” elati kaevikutes ja blindaažides. Sellel maa-alusel maailmal oli oma topograafia. Seal olid isegi kindlate nimetustega tänavad: Gospitalnaja, Sapjornaja, Pehhotnaja, Matrosskaja. Aga mis tänavad need olid! „Nendel ei olnud ainsatki maja,” on öeldud Brežnevi mälestustes. Seega peitus juba üksi sõnas „tänav” huumor. Eriti iseloomulik oli Gospitalnaja tänav. Asi on selles, et mingit hospitali, ka maa-alust mitte, sellel tänaval, kummaline küll, polnud ollagi. Olematu hospital kujuteldaval tänaval! Mis mõte oli siis tänava nimetusel? Brežnevi raamatust loeme lihtsalt seda, et Gospitalnaja tänav oli „kühmudega kaetud, läbinisti tulistatav paik, kust mehed tihti hospitali sattusid”. See on ere näide karnevalilikust topograafiast, mis alati purustab tavalise ruumi piirid, keerab need pahupidi. Tänav viib hospitali, kuigi mingit hospitali sellel tänaval ei ole!
Üheks kõige ohtlikumaks kohaks peeti Kuuri – nii hüüti koduse huumoriga kivist dzotti. Sõjaväe ajaleht kirjutas: „See nimetus – Kuur – võib tunduda imelik. Aga kui kogenud, tule all olnud sõjamehelt küsida, kuidas sinna minna, vastab ta uhkelt: „Ka mina olen Kuurist!..”
Sakslaste eesliinini