„Pole midagi, teeme kummarduse oma maale, tema, emake maa, kaitseb meid…”
„Ääretult ilus.” Sõit sellele „imemaale” ei olnud mitte üksnes surmaohtlik, vaid ka… muinasjutuliselt ilus. Brežnevi mälestustes on kirjeldatud üht tema sellist sõitu torpeedokaatril: „Sakslased aga tulistasid lakkamatult, kui me hakkasime kohale jõudma. Neil olid järsu lennujoonega suurtükid ja seetõttu oli tähtis hoiduda võimalikult kalda lähedale. Taas lõhkesid mürsud, meile täiesti lähedal. Kui ei teaks, et sihitakse just sind, oleks ääretult ilus pilt.” Teises kohas on öeldud, et merevesi, mida valgustasid helgiheitjad ja mitmevärvilised leekkuulid, „sädeles kõigis vikerkaarevärvides”. Vee kohal põlesid eredad „laternad” – nii nimetati naljatamisi valgustusrakette.
„Leonid Iljitš,” meenutas polkovnik S. Pahhomov, „naljatas nende ülesõitude ajal sageli. Ronis laeva kaptenisillale ja pöördus sealt tekil norutajate või muretsejate poole, ütles: „Polundra! Laeva paremas poordis…” Tegi siis väikese pausi ja jätkas: „Ilutulestik, tulevärk.”
Tee sinna oli avatud ainult julgetele, „väikesele maale” võis pääseda ainult eluga riskides. „Sellest, kes sattus Novorossiiski lähistel asunud platsdarmile,” kirjutas 1958. aastal ajakirjanik Sergei Borzenko, „sai kangelane. Argpüks suri sellel põlenud maatükil südamerabandusse või läks hulluks või lasti ta tribunali otsusega maha. Seal ei olnud meetritki pinda, kuhu ei oleks kukkunud pomm, miin või mürsk.” „Et lugeja saaks hinnata olukorda,” loeme Brežnevi mälestustest, „ütlen vaid, et igaüks, kes dessandi päevil ületas lahe ja jõudis „väikesele maale”, sai ordeni”. Teisi sõnu oli „väikesele maale” jõudmine iseenesest juba põhjus kuuluda mingisse auväärsesse „ordusse”.
Astumine sellesse „rüütliordusse” oli mõeldav vabatahtlikuna ja seepärast eriti austusväärne. Seda rõhutatakse ka Brežnevi mälestustes. Enne esimese dessandi väljasaatmist rivistas komandör salga üles. „Ütles veel kord, et operatsioon kujuneb ülimalt eluohtlikuks, ja hoiatas: kes arvab, et ta ei talu katsumust, võib loobuda dessandis osalemisest. Ta ei andnud käsklust, et need mehed astuksid näiteks kolm sammu ette. Nende tundeid säästes ütles ta:
„Täpselt kümne minuti pärast palun uuesti rivistuda. Nendel, kes ei ole endas kindlad, rivisse mitte tulla…”
Kui salk oli taas rivistunud, nägime, et puudub ainult kaks meest.”
Ka hiljem oli ülesõit „väikesele maale” väga ohtlik ettevõtmine. Seda nimetati Surmateeks. „Ma mäletan,” meenutas endine „väikesel maal” käinu Fjodor Monastõrski, „kuidas eakas polkovnik vandus maale tulles ja ütles: „Noh, kas teate, siin tuleb anda orden ainuüksi selle eest, et inimene elusana siia jõudis.””
Riskantse teekonna „väikesele maale” tegi Brežnev läbi rohkem kui kord. 1958. aastal avaldatud S. Borzenko raamatus on öeldud: „Armee poliitosakonna ülem polkovnik Leonid Iljitš Brežnev sõitis ,,väikesele maale” nelikümmend korda.” Lisame, et kogu lahing kestis ligikaudu seitse kuud, 225 päeva.
„Meie seiner oli sõitnud miini otsa.” „Väikesele maale” viiva meretee külvasid sakslased tihedalt miine täis, neid visati alla lennukitelt. Miinid olid „magusad”: langevarjude külge kinnitati nad suhkruga. Vees sulas suhkur üles, märjaks saanud langevari läks põhja ja miin jäi oma aega ootama. Ühel sõidul „väikesele maale” jäi Brežnev ellu õnnekombel. 17. aprillil 1943 sõitis alus „Ritsa”, millel ta asus, miini otsa ja läks põhja. Lööklaine paiskas polkovniku üle parda…
Georgi Sokolovi raamatus „Väike maa” räägivad tegelased omavahel.
„Sõdurid jutustasid mulle,” ütles üks neist, „et seinerit, millega Brežnev siia tuli, tabas mürsk, lööklaine paiskas polkovniku merre. Meremehed sukeldusid ja päästsid ta ära. Ta oli teadvusetu…”
„Tublid meremehed!” kiitis raamatu teine tegelane. (Märkigem, et see jutt ei ole päris täpne, mitte mürsk ei plahvatanud, vaid miin.) Leonid Brežnevi ametlikus eluloos, mis on avaldatud 1976. aastal, on selle juhtumi kohta öeldud, et „meremehed päästsid ta”. Brežnevi „Mälestustes” näeb see lugu pisut teistmoodi välja:
„Ma isegi ei taibanud kohe, mis oli juhtunud. Eespool kärgatas, tõusis tulesammas, jäi mulje, et laev on tükkideks kistud. Nii see tegelikult oligi: meie seiner oli sõitnud miini otsa. Me seisime lootsiga kõrvuti, plahvatus paiskas meid koos üles.
Valu ma ei tundnud. Hukkumisele ei mõelnud, see on täpselt nii… Vahel kirjutatakse, et inimene meenutab sealjuures omakseid, et kogu tema elu möödub tal mõttes silme eest ja et ta jõuab enda kohta midagi tähtsat mõista. Võimalik, et see nii ongi, kuid minul vilksatas sel hetkel vaid üks mõte: ainult mitte tekile tagasi kukkuda.
Õnneks kukkusin vette seinerist üsna kaugel. Ujusin pinnale ja nägin, et ta juba upub. Osa mehi oli plahvatus eemale paisanud, teised hüppasid vette ise. Ma olin juba poisikesepõlvest peale hea ujuja, olles ikkagi Dnepri ääres kasvanud, ja hoidsin nüüd ennast kindlalt vee peal.”
Üle parda sattunute juurde tuli kaks mootorpaati. Ümberringi lõhkesid sakslaste mürsud. Brežnev ja loots aitasid „paadist kinni hoides sellesse ronida nendel, kes… vaevu veepinnal püsisid”.
„Ja selles mürinas kuulsin ma vihast käratust:
„Kas sa oled kurdiks jäänud? Anna käsi!”
Käsi õieli, karjus minu peale, nagu hiljem selgus, teise järgu vanem Zimoda. Ta ei näinud vees paguneid, ja see polnudki niisugusel hetkel tähtis… Võtnud kinni paadiäärest, tõmbasin end üles ja tugevad käed võtsid mu vastu.
Alles nüüd tundsin külmavärinaid: aprill ei ole isegi Mustas meres suplemiseks kõige sobivam aeg.”
Mis siis ikka, kõik jutustused langevad ühte ühes: surm läks polkovnik Brežnevist mööda juuksekarva kauguselt, kuid tal vedas, nagu seda temaga sageli juhtus. Muuseas, seineri hukkumise päev 17. aprill ei olnud juhuslik. Sel päeval alustasid sakslased oma otsustavat pealetungi, millele nad andsid merejumala nime Neptunus. „Nimi ise kõneles nende plaanidest heita meid merre,” loeme Brežnevi mälestustest. „Me teadsime seda luureandmeist.” Õnneks läks Brežnevil korda vältida „kohtumist Neptunusega.”
Leonid Brežnev suri 1982. aastal ja näis, et see lugu oleks võinud oma arenemise lõpetada. Kuid see elas juba oma seaduste, müüdi seaduste järgi. 1990. aastatel ilmus ajalehes „Argumentõ i Faktõ” ikka sellesama juhtumi järgmine esitus, mis pärinevat Brežnevi raamatust: „Ma olin kaatri pardal. Kaater sõitis miini otsa. Ma kukkusin vette, kuid orienteerusin kiiresti. Sukeldusin, võtsin kahest madrusest kinni, vedasin nad paadi juurde ja andsin vanemale üle… Sukeldusin veel ühe järele. Vanem hüüdis, et ma roniksin paati. Ta ei saanud näha minu polkovnikupaguneid ega võinud teada, et ma kasvasin üles Dnepri kaldal ja tundsin end nagu kala vees…” Hinnakem väärikalt legendi kogu ilu: uppuja osutub ootamatult haavamatuks merevägilaseks, kes ise sukeldub ja päästab uppuvaid madruseid, pealegi veel kaks madrust korraga. Kes teab, kui see legend oleks elanud suulise jutustusena mitte kolmkümmend, vaid kolmsada aastat, oleks see ehk oma kirkuse ja iluga löönud üle kõik Sadko seiklused. Sadkol ei olnud ju juhust saada hiljem kogu Venemaa valitsejaks…
Kui otsida ajaliselt lähemaid kirjanduslikke eeskujusid, siis tuleb vist jälle meelde Vassili Tjorkin, kes ujub jääkülmas vees:
Üleminek! Üleminek!
Kaks on kallast, öö on pime.
Kore lumi, kaldas jää…
Kellel kuulsus kroonib nime,
kellel’ tume vesi jääb,
ühtki jälge kus ei näe.
Neid värsse hiljem korrates pidi Leonid Brežnevile meenuma see tema 17. aprilli öö. Tema jaoks oli see mälestus ja koguni kuulsus, kuid tema saatuseks oleks võinud olla ka tume vesi.
Lonks „madruse piima”. Niisiis, läbimärg polkovnik Brežnev