Kuid see oli tapetud kuulipilduri veri.
Kindral Brežnev viib rünnakule. See juhtus siis, kui Brežnev kandis juba kindralipaguneid (õiguse selleks sai ta 2. novembril 1944). Lahingud käisid Slanské kõrgendikul Košice linna lähistel. Sakslased panid vihaselt vastu, korraldasid vasturünnakuid, saatsid lahingusse tanke. Olukord oli meeleheitlik.
Brežnevi ametlikus eluloos on öeldud: „Meie väe olukord oli raske. Siis läks armee poliitosakonna ülem tulejoonele ja viis sõdurid rünnakule.” Viia võitlejad enda järel rünnakule ei ole kindrali jaoks just sagedane, tavaline tegu. Kuid kordame: Brežnev oli kogu elu aldis riskima. „Selle inimese põhilised iseloomujooned,” kirjutas tema ihukaitsja Vladimir Medvedev, „olid, imelik küll, uljus, südikus, vaprus… Tema meeletu uljaspea iseloom säilis koguni raugaeas.”
Meie peategelase lugu oleks võinud neil päevil, 1945. aasta jaanuaris, hõlpsasti katkeda. Pärast võitu oli nii palju haavatuid, et ei jätkunud sidemeid haavade sidumiseks. Kohalikud elanikud tõid hospitalidesse voodilinu, laudlinu, käterätikuid. Brežnev kirjutas oma ülemustele: „Külades… tulid tänavatele kõik sinna jäänud elanikud, tõid sõdurite kostitamiseks välja kõikvõimalikke toiduaineid, ilmutasid erakordset külalislahkust.”
„Ettekande ajal lõhkes… sakslaste mürsk.” Sõja-aastatel läks surm Brežnevist mitu korda lähedalt mööda. „Ta oli õnneseen,” ütles Ljubov Brežneva, „iludus, väga võluv, tal vedas hämmastaval kombel karjääriga, vedas sõjas, kus said surma paljud tema sõbrad. See oli hiljem, kui taheti jätta muljet, et ta olevat olnud kuskil tagalas. Kuid ta oli eesliinil!.. Ta tegi läbi kogu sõja, pääsedes, nagu ta ise ütles, „kerge ehmatusega”. Teati rääkida, et ükskord, kui nad sõitsid koos kaaslasega oma staabiautos, sai Saksa lendur neile jälile ja hakkas autot julmalt tulistama. Mõlemad sööstsid autost välja ja varjusid jämeda tamme alla. Leonidi seltsimees jõudis joosta tammeni ja surus end vastu tüve. Leonid aga komistas joostes ja kukkus maha, eesmärgini vaid mõni meeter. Ta kukkus kõhuli, käed ees ja sõrmed laiali. Kuulipildujavalang hakkis tühemikke sõrmede vahel, riivamata ühtki sõrme! Järsku muutis lendur ootamatult kurssi ja lendas ära.” Õnn hoidis Brežnevit: ta ei saanud kordagi raskelt haavata. Kuid kergelt haavata ta ilmselt sai. „Suure Isamaasõja ajal,” kirjutas Viktor Grišin, „sai Leonid Iljitš haavata lõualuusse.” 1942. aastal jäädvustas fotograaf Leonid Brežnevi istumas hospitalis voodil. Haiglariiete külge oli kinnitatud ilmselt tuliuus Punalipu lahinguorden…
Brežnev sattus sageli ohtlikku olukorda. „Ükskord tapeti tema kõrval laskur,” on täheldanud ajaloolane R. Medvedev. Mõningaid selliseid ohtlikke „seiklusi” leiame Brežnevi mälestustest.
Kord juhtis ta üht koosolekut. „Ettekande ajal lõhkes kuskil minu taga, mitte kuigi kaugel sakslaste mürsk. Me kuulsime, kuidas see lendas. Tavaline asi, ma jätkasin ettekannet, kuid umbes minuti-kahe pärast lõhkes teine mürsk, nüüd juba meist eespool. Keegi ei liikunud paigast, ehkki koos olid vilunud sõjamehed, kes teadsid, et suurtükivägi on võtnud meid „kahvlisse”. Kolmas mürsk on meie oma, nagu rindel öeldi. Siis ma andsingi käsu:
„Püsti! Vasakule nõkku kolmsada meetrit joostes marss!”
…Kolmas mürsk lõhkes tõepoolest väljakul, kus me enne seda olime olnud.”
Ühel teisel korral läksid Brežnev ja mõni tema seltsimees rumeenlaste tühjaks jäänud blindaaži. „Kuid blindaažis oli kuulda mingit kriginat, nagu miski tiksuks kogu aeg. Ütlesin:
„See on vist kellamehhanism. Küllap nad on pommi alla pannud. Laseme õige siit jalga.”
Ronisimegi välja…” Kuid ka siin varitses neid surm: õhus vilistasid sakslaste pommid, mürisesid plahvatused. „Kogu randa katsid luited.” Üks Brežnevi seltsimeestest hukkus. „Hõikasin seltsimeest… Vaikib. Astume juurde – surnud. Ei ainsatki kriimustust, mitte midagi. Lööklaine oli ta tapnud.”
Oli ka niisugune juhus, mil Leonid Brežnev oleks äärepealt hukkunud omaenda lennuväe tule all. Kuulnud, et eespool ründavad meie lennukid Saksa väeosi, hüüdis Brežnev viivitamata:
„Poisid, nüüd hakatakse meid pommitama, pikali!”
„Nähtavasti oli tal juba omandatud tunne, mis inimestel tekib tule all,” seletatakse Brežnevi mälestustes seda „imelist” ettenägemisvõimet.
„Hüppasime välja, heitsime tee äärde maha, kuid ikkagi oleksime äärepealt oma lennukite käest sugeda saanud.”
Kõige järgi otsustades hämmastas ka Brežnevit ennast, et tal niimoodi vedas. Hiljem on ta öelnud: „Ma ju sõdisin, aga olen elus.” „Tegin kogu sõja läbi, jäin ellu…” Ühes kõnes ütles ta: „Vahel ei taha koguni uskuda, et see kõik on olnud, et seda oli võimalik üle elada.”
„Ta ei näinud vees paguneid…” Punaarmee elu ei kulgenud sõja-aastatel ilma ümberriietumiseta, kusjuures mitte ülekantud, vaid sõna otseses tähenduses. Murranguliste lahingute ajal, 1943. aasta alguses, hakkasid mundreid ehtima kuldsed pagunid, punased lampassid ja muud ammu kadunud aegade tunnusmärgid. Admiral Ivan Issakov jutustas: „Mäletan, kuidas põhjalikult arutati adjutantide akselbantide ja epolettide sisseseadmist; mäletan, kuidas kinnises autos viidi Kremlisse kuus meest, kel oli seljas epolettidega sõjaväemunder, ja kuus meest, kellel oli seljas mereväe epolettidega vormikuub… Ja see ei olnud sõja lõpus, vaid sõda oli täies hoos.” Nende aastate „Pravda” kirendab mitmesuguste pagunite, ordenite, medalite, ordenilintide, liistude ja liistakute üksikasjalikest kirjeldustest.
Vabastatud Nõukogude linnade elanikud olid hämmelduses: „Missugune armee linnad ära andis? Punaarmee. Ja missugune vabastab? Samuti Punaarmee. Pole nagu seda nägu.” Juba sõnad „kuldsed pagunid” ja „ohvitser” ei tähendanud omal ajal midagi muud kui „valgekaartlast”. Väljend „seltsimees ohvitser” riivas alguses kõrva (täpselt samuti, nagu oleks öeldud „seltsimees tsaar”). See üldine hämmeldus kajastus muuseas ka „Vassili Tjorkinis”, kus taat küsib peategelaselt:
„…Peaks nüüd leidma,
kuidas õigem on maneer:
kas ma ütlen härra leitnant,
või siis seltsimees ohvitser?..”
„Seltsimehed” jäid esialgu veel pooleks sajandiks „seltsimeesteks”, nagu see oli olnud revolutsioonipäevist peale. Kuid nende õlgadel olid nüüd pagunid ja rinnas vürstide, krahvide ja teiste tsaariaja väepealikute harjumatute nimedega autasud: Suvorovi, Kutuzovi, Nahhimovi, Ušakovi, suurvürst Aleksandr Nevski orden.
Mõistagi tuli „vana režiimi aegne” munder selga panna ka meie peategelasel. Tema endine sõjaväeline auaste – brigaadikomissar – saadeti „ajaloo prügikasti” koos metallist rombiga, mida Brežnev kandis lõkmetel. Nüüdsest oli ta polkovnik. Tõsi, Brežnevi mälestustest nähtub, et otsustaval hetkel ei päästnud tema elu mitte tärnid pagunitel. Ta veest välja tõmmanud madrus neid ei märganudki: „Ta ei näinud vees paguneid, ja see polnudki niisugusel hetkel tähtis.”
Brežnev sai ka ühe ajaloolistest ordenitest – Bogdan Hmelnitski ordeni. See autasu anti Ukraina vabastamisest osavõtnutele (ordeni kirjad olid ukraina keeles). Kokku sai selle ordeni ligikaudu seitse tuhat inimest.
„Tööks palju, plikade jaoks vähe.” Paljud polkovnik Brežnevi kaasteenijad on meenutanud, et ta suhtus alluvatesse üsna leebelt, heatahtlikult. Ja õpetas ka neid samas vaimus. Nii on üks tema teenistuskaaslane Mihhail Lukin meenutanud üht 1942. aasta nõupidamist: „Leonid Iljitš ütles, et peab olema sõjaväelaslikult nõudlik, kuid ei tohi käituda sõduritega jämedalt. Meie sõjaväes on suurepärased inimesed, lõpetas ta, ja me võidame tingimata.”
Näitleja J. Matvejev jutustas oma kolleegi Agejevi räägitud jutu:
„Ma teenisin Kaheksateistkümnendas armees Leonid Iljitši juhtimise all. Ükskord tulin koos sõbraga poliitosakonna ülema Brežnevi juurde ettepanekuga käia ära Sotšis. Ta küsis: „Milleks?” Meie muidugi, et sedasi