see on tema?”
„Ärge olge vihane.”
„Ma ei olegi. Mehed ongi sellised. Oleksid võinud hargivahele virutada, aga ma ei jõudnud seda õpetada.”
„Ema!”
Lahjat ajab juba naerma. Sedasi hakkab kergem.
„See on parim abinõu!” jätkab Maria.
„Ja mis on teiseks parim?”
„Et teed mehele voodi lauta.”
Marial oli rõõm näha Lahjat üle pika aja naermas.
„Aga kas see Aku mitte ei joo?”
„Mitte väga palju. Aga teda lihtsalt pole enam kusagil. Keegi pole temast kuulnud ning ükski hing ei tea, kuhu ta läks.”
„Küll me toime tuleme, isegi kui ta kusagilt välja ei ilmu. Oleme ju kahekesti hakkama saanud.”
„Aga ta ju lubas.”
Kõrvalkambrist kostavad sammud ja müürsepa hääl.
„Kas ämmaemand on siin?”
Maria laseb käed Lahja ümbert lahti ja tõuseb voodilt. Ta nopib kleidilt ebeme ja avab ukse. Müürsepp hoiab kambris mütsi peos.
„Hakkab valmis saama.”
„Ma tulen.”
Maria pöörab veel uksel ringi ja patsutab Lahja pihta.
„Räägime varsti edasi.”
Välisseina tagant on kosta, kuidas nael puusse vajudes heliseb.
Kambris astub müürsepp sammu tagasi ja hindab oma tööd.
„Eks magamistoa jaoks oleks piisanud ka kiviahjust. Aga ega see halb pole.”
„See on uhke.”
„Sedasi pleki sisse polegi varem pidanud laduma. Kust ämmaemand sellise asja peale tuli?”
„Oulust tellisin.”
Müürsepp astub sammukese lähemale ja kopsab vastu ahju metallist kesta.
„Eks see on muidugi hea, et pole näha, kui praod hakkavad sisse tulema.”
Maria laseb mehel veel pisut edasi ja tagasi sammuda, enne kui ta piinadest vabastab.
„Meister, sul unus vist üks asi veranda lauale maha.”
Müürsepa näole valgub naeratus. Ta noogutab Mariale.
„Ega sa aknaklaasi korstnasse ei müürinud?” küsib Maria.
„Ei, ämmaemandale ma sellist asja küll ei tee.”
Müürsepp surub mütsi pähe, haarab haamri kätte ja heidab enda ümber pilgu, ega midagi maha ei jäänud.
Maria saadab ta võõrastetoa kaudu välja. Mees pöörab veel ukse peal ringi.
„Saatke jälle sõna, kui on vaja seda pliiti laduda. Või kui on veel midagi vaja.”
„Nüüd on vist küllalt saanud.”
Müürsepp krahmab laualt pudeli ja peidab selle oma tööriistakasti.
„Nii ütles ämmaemand viimati kah. See siin on ju pikk nagu põdrasaan.”
Mees kergitab mütsi ja avab ukse.
„Jäi siis meelde, et põletada tuleb midagi täitsa väikest.”
Uks vajub kinni ja Maria jälgib mehe minekut. Veranda aknaruutude jaoks võiks hankida värvilised klaasid. Köstriproua tegi sageli sellistest juttu, aga ei hankinud neid kunagi.
Maria ei tihka jätta piilumata uutesse kambritesse. Ühe toa tapeet teeb talle rõõmu, kuid teises võinuks olla tumedamadki värvid, sest tuba on päikese poole ja sestap valgusküllane. Akende peale võiks soetada lilli ning muidugi peaks ostma voodi ja kummuti.
„Kas kolite siia sisse, ema?”
Lahja on tulnud võõrastetuppa. Maria on rahul, et ta on esimest korda pärast kolme päeva oma kambrist välja saanud.
„Uksest liiga kaugel. Siia pole kuulda, kui kutsuma tullakse.”
Lahja võtab võõrastetoa tugitoolil istet. Maria vaatab, kuidas ta silitab tooli käetuge.
„Aga kui teeme sellest sinu toa?” paneb ta ette. „Ja sellest teisest lapsekambri.”
Lahja kuulab Maria juttu.
„Sinna voodi titale ja sinna kummut riiete jaoks.”
Lahja tõuseb toolilt ja tuleb uksele vaatama. Ta hakkab vaikselt tuld võtma.
„Või peaks hoopis teisipidi?” räägib Maria edasi. „Et sina tee poole ja laps hoovi poole.”
„Siin saaks rahus olla küll.”
„Äkki jääb köök neist kambritest liiga kaugele?”
„Aga te saaksite seal otsas rahus olla, ema. Kui näiteks olete terve öö sünnitust vastu võtnud, siis saate magada, ilma et tita üles ärataks.”
Maria jälgib rahulolevalt Lahja kasvavat tegutsemisindu. Tüdruk sisustab mõtteis tubasid ja näeb üle pika aja rahulolev välja. Ta otsib juba seinaäärtest sobivat kohta voodile ja kambri suurele kapile, kõnnib tubade vahet ning joonistab õhku mööblitükke. Paar sõna tema jutust läheb Maria kõrvust mööda.
„Mida sa ütlesid?”
„Et peab muretsema laiema voodi.”
„Mille jaoks?”
„Meil pole ühtki voodit, kuhu kahekesi ära mahuks.”
„Kahekesi? Tita magab ju siin teises kambris.”
„Jah, aga siin elame mina ja Aku.”
Mariale meenub, kuidas Lahja käsivarred olid lõikustänupüha aegu sinikaid täis ja nägu habemest marraskil.
„Jah. Kui ta kusagilt välja ilmub.”
„Peab ilmuma. Ma ei oska sedasi nagu teie. Ma ei võta seda kõike üksi ette.”
„No eks siis peab see mees välja tulema. Äkki läks tööd otsima?”
„Kui see nii oleks! Äkki võiks järele küsida? Kas võiksid?”
„Eks ma võin ju katsuda. Küsida ikka võib.”
„Aga äkki saaks siia vahele ukseaugu teha? Et ei peaks võõrastetoa kaudu käima.”
„Seda ikka saab.”
Lahja läheb vaatab oma kambrist, kas ühest vooditekist piisab kahele. Maria asutab ennast uue köögi ehitajaid vaatama, aga talle meenub ahju kuivatav tuli. Ta toob köögi puukastist mõne peenema oksa ja pliidiservalt tikutopsi. Võõrastetoas jääb Maria seisma ja võtab linaseid riideid täis kapist, kokkuvolditud suvekardinate vahelt kolm avamata kirja. Ta kougib põlletaskust tänase päeva posti, valib sealt veel ühe kimbu jaoks välja ja torkab ülejäänud tagasi taskusse.
Kambris laob Maria oksad koldesse püsti. Kirjad käkerdab ta mütsakaks ja lükkab puude taha. Ta avab topsi, nopib sealt ühe tiku ja kraapsab selle põlema. Ta surub tiku kirjaümbrike vahele ja ootab, kuni tuli postmarke noolib. United States of America. Siin majas jagub soojust küll.
shemeikantie, 1913
Altpoolt lugedes neljas aste vetrub iga kord, kui selle peale astuda. Maria on juba pikka aega mõelnud lasta hoovist ärklituppa viivat välistreppi parandada, aga pehkinud koht tuleb meelde ainult sealt käies. Ta on õppinud juba trepiastmest üle astuma, kuid selle pika kleidiga see ei õnnestu. Maria võtab karbi ühte kätte, haarab teisega käsipuust ja astub ettevaatlikult trepile. Ta liigub puiselt. Lahja nõudmisel nööris ta täna endale korseti selga, aga vastukaaluks tellis ta pitsi ja mitu meetrit kallist sinist kunstsiidi ning laskis neist endale õmmelda tuhmi läikega kleidi. Lahja pööritas selle peale silmi, sest kuuldavasti oli kirikusse asja ainult mustas. Marial oli sellest ükskõik.
„Sel