puhkes nutma. Ta püüdis oma parima äranägemise järgi aidata, küsides ilmsüütult oma arust tähtsat asja. Ema oli tema meelest ebaõiglaselt kähvanud. Nutt ärritas Lahjat.
„Aitab nüüd töinamisest. Praegu on niigi palju muud teha kui titte lohutada.” Lahja kiirustas tuppa.
Anna püüdis nuttu alla neelata ja edasi tegutseda. Tema alumine huul värises ja ta pühkis silmanurgast nutuvett. Ta püüdis mõelda millelegi muule.
„Memm, kas vähemalt fotoalbumid võib kaasa võtta?” küsis Anna pingil istuvalt Marialt. „Need kaaluvad küll, aga ma ise tassin.” Maria ei vastanud, vaid jälgis laudakassi, kes oli ukse kõrval istet võtnud. Too vaatas rahulikult, kuidas naised ajaga võitlesid.
„Miiru. Miiru-Miiru-Miiru,” kutsus Maria kassi enda juurde ja hetke järele mõelnud, tuli kass hoovi keskele istuma. Ta keeras saba ümber käppade, pööras pea sügispäikese poole ja sulges silmad. Anna jooksis tuppa.
Lahja viskas aknast kaks sumadani õue. Need pöörlesid paar korda murul ja kukkusid kolksatades pingi juurde. Hetk hiljem lendasid aknast välja linad ja padjapüürid.
„Kas võtame su suletekid ja padjad kaasa, ema? Äkki tuleb jälle külm talv?” küsis Lahja akna peal Marialt.
Anna tassis õue rasked sametiste kaantega pildialbumid, võttis ühe sumadanidest ja kuhjas albumid sinna sisse. Lahja tuli välja ja märkas albumeid. Ta krahmas need enda kätte ja heitis kaarega kase alla.
„Sellist kraami ei hakka me Vaasasse vedama.” Annale kippus jälle nutt peale.
„Memm lubas võtta,” kiunus ta. Toast kostis nuttu, Johannes oli keset lõunauinakut naiste karjumise peale üles ärganud. Kellelgi polnud aega minna last vaatama.
Maria jälgis õuel toimuvat ja tundis ennast kõrvalisena. Lahjal oli tugev tahe, kui elekter keset fotode tegemist ära läks, võis ta vihase peaga koguni elektrijaama helistada ja sealsete inseneridega pragada, aga sellist asja ta ei osanud. Kõigest loobuda. Kaaluda, kuidas elu tühjale kohale jälle üles ehitada. Maria mõtles, kas oleks kergem lahkuda, kui majas oleks mees, kes ei oleks rindel nagu Onni. Kui oleks äi või isa või abikaasa, kellele võiks anda käsu jääda tugevaks, et ise ilma suurema kärata vahetevahel nõrgem olla. Et saaks ainult pingutada ja loota, et keegi hoiaks ja toetaks. Kass kõndis laisalt üle muru ja jäi Maria jalgade juures seisma. Ta tõstis kassi sülle ja sügas selle kõrvatagust. Või oleks mehe näol üks vingerdaja juures? Selline, kes küsiks ja kahtleks ja kelle meelest võiks ämmaemanda koti maha jätta, samas kui saag ja haamer tuleks kaasa pakkida. Keegi ei oska tarvilikke asju kasutute hulgast sedasi välja sõeluda kui naisterahvas.
Anna oli jooksnud puu alla ja oma kallid albumid tagasi toonud. Ta püüdis neid uuesti reisikohvritesse pakkida. Paar pilti oli lahti tulnud.
„Mina olen see, kes otsustab, mida sa kaasa võtad,” karjus Lahja. Paistis, nagu hakkas ta kohe lööma. Verandalt kostsid hääled. Helena oli tulnud ütlema, et väikevend ärkas. Tüdruk kõndis seinaääri mööda, parem käsi välja sirutatud ja vasak põiki keha ees kõveras. Ta laskus välistrepilt külg ees alla. Hoidis käsipuust ja otsis jalaga järgmist astet.
Maria silitas veel korra kassi süles, krahmas tal siis kaelast ja tõusis. Miiru püüdis maha hüpata, aga Maria ei lasknud teda lahti. Ta haaras kassi tagumistest jalgadest, pööras maja poole ja virutas kassi jõuga vastu veranda seina. Aknaklaasid klirisesid, loom ei jõudnud häältki teha. Maria lasi kassist lahti ja see potsatas lõtvunult maha. Löök oli olnud sedavõrd mõjuv, et loom heitis kohe hinge. Õu oli nüüd täiesti hääletu. Keegi ei öelnud midagi, isegi Helena mitte. Temagi aimas teiste vaikimisest, et midagi oli juhtunud. Uudishimulik kärbes lendas kassi lahtijäänud silma uurima.
„Nüüd hakkame pakkima,” ütles Maria ja läks tuppa.
Kuueks õhtul oli kõik valmis. Kogu nende elu oli sorteeritud ja ära hinnatud. Mõnigi ese rändas ühest hunnikust teise ja tagasi, kraami väärtuse määras lisaks hinnale ja mälestusele ka selle kaal. Rännakule võeti kaasa kõik see, mis tundus pisutki oluline ja mida siiski sai ise tassida. Lastel olid kaelas sildid, lõõtskaamera ja klaasist negatiivid toetati sulepatjadele, hõbekandik ja kohvilusikad peideti riide sisse, laastudest pesukorvi sügavustesse. Liiga palju asju jäi kaasa võtmata. Vihane Lahja jättis maha ka kaamera statiivi.
„Just nüüd, kui sain teile võla tagasi maksta, pidi see kõik juhtuma.”
Omanik peab oma loomadest sead, lambad ja muud väikeloomad ära tapma ja toimetama liha kaitseliidu staapi, kus vastavad ametnikud selle vastu võtavad. Kaasa võetavad kari- loomad tuleb varustada puust nimesiltidega ja toimetada need ettenähtud kogumispunktidesse.
Vahetuskaubana lemmiksea veristamise eest sai Anna valida kaasa mõned fotod. Juhuks, kui ema veel oma meelt muudab ja käsib pildid koju jätta, libistas ta need katkisest taskust mantli voodri vahele. Lõpuks oli kõik valmis. Lahja läks juba ees vallamajja, Johannes käe otsas. Anna järgnes talle, talutades Helenat.
Maria vaatas aknast neliku minekut, katsudes samas vaistlikult, kas lehvikpalmil on vett. Taim oli suve jooksul suureks visanud ning jõi ahnelt iga viimase kui tilga, mis talle valada jõuti. Muld oli jälle kuiv. Piki külavaheteed kõndisid vallamaja poole lahkujate salgad. Mitte kellelgi polnud suuremaid kandameid, ainult see, mis mahtus käsikärudele ja lapsevankritesse. Mõni rääkis, kuidas Karjala kannasel olla lastud ka mööbel kaasa võtta. Keegi tuletas meelde, et siia kanti veel raudtee ei ulatunud, kuigi fritsud seda suure hooga ehitasid. Ja mis tähtsust sel oli, kui keegi sai kiiktooli kaasa võtta? Enda jaoks see loobumist kergemaks ei teinud.
Maria tegi hämaratele tubadele veel ühe tiiru peale, vaadates, ega kuhugi midagi kaasavõtmist väärivat maha jäänud. Iga ese tõi meelde olukordi või sündmusi. Kambris oli lapsepõlvest pärit seinavaip, siis oli ta olnud hoopis teine inimene, kergesti mõjutatav. Võõrastetoa laual heegeldatud laudlina, mille ta ostis harjuskilt samal aastal, kui Venemaa piir kinni pandi. Apteekri kingitud teokarpidega kaunistatud toos. Ämmamooride antud toataimehakatised, lemmaltsad ja mirdid, mis olid juba pikaks veninud. Ja toad ise. Mälestused olid tubade tapeetides ja mööblis, mis oli alguses tagasihoidlikum ning mis tassiti kambritesse ja sealt pööningule, kui parem asemele muretseti. See, mis siia maha jääb. Või see vahesein, mis ehitati, et eraldada võõrastetoast väike ruum, kus Lahja sai fotosid ilmutada. Kaunistustega ahjuuks, mille vastu Helena ennast ükskord ära põletas. Nagu tema ema enne seda, kunagi kaua aega tagasi, kui elamine oli kitsam. Või terve maja, Maria toimetulemise tunnismärk juba ligi viiskümmend aastat. Kuidas külaelanikud olid pärast iga laiendamist uskunud, et Maria oli saanud maja piisavalt suureks, ja iga kord üllatunud, kui ta uuesti pihta hakkas. Lasi ehitada kambri siia ja veranda sinna. Iga kord oldi kindlad, et ämmaemand läheb pankrotti. Lõpuks oli laiendamine vaibunud, aga mitte kunagi polnud Maria mitte kellelegi nimetanud maja hinda.
Elanikud peavad rahulikult ja täpselt järgima ametnike antud eeskirju ja käske.
Mis sellest kõigest nüüd saab? Kas nad tulevad sel korral tagasi? Maria libistas käega üle kahhelahju sileda pinna, haaras tugitooli seljatoelt kaasa sinna jäänud üleliigse salli. Pildialbumid olid diivanilaualt kadunud. Anna kandam oligi raske välja näinud. Maria kõndis viivitades veranda poole. Sellestki oli tulnud uhke, küll pisut toretsev ja suurustlev oma väikeste ruudukujuliste värviliste klaaside ja aknaaluste istmetega, aga sellist oli ta tahtnud ja sellise ka sai.
Maria tõukas välisukse lahti, aga lasi sel tagasi kinni vajuda. Kas ta jõuaks käia veel surnuaias, et juhuks, kui nad tagasi ei tule, kiiresti jumalaga jätta? Ta pöördus tagasi võõrastetuppa, tõstis kummuti kõrvalt põrandalt kannu veega ja kastis veel kord palmi. Seejärel läks ta tagasi verandale, kustutas enne minekut õuetule ja astus õue. Lükkas ukse kinni ja keeras lukus võtit. Ta tõmbas võtme välja, hoidis seda hetke pihus ja mõtles, mida sellega teha. Ta lükkas võtme tagasi lukuauku.
Hakkas pimedaks minema. Teel vallamajja ei vaadanud Maria tagasi. Mis kasu sellest oleks olnud.
kärrytie, 1953
Jalgratta lenkstang oli teistsugune, pisut laiem kui vanal