oli siiamaani kuulda.”
„Miks nad nii vihased on?”
„Eks inimene peab mõnikord auru välja laskma.”
Maria ei uskunud seda isegi. See polnud mingi tavaline sõnelus. Nüüd oli eesmärk ainult solvata ja kahju teha. Lüüa sõnadega nii sügavaid haavu, et need kunagi kinni ei kasvaks. Abikaasad polnud mõnda aega üksteisega rääkinud, sidet peeti vaid paberitükkidega, mida suletud uste alt läbi libistati. Nüüd oli vaikus otsa lõppenud. Piisas ükskõik millest, et vallanduks kisatorm, ning mitte kellegi juuresolek ei suutnud seda ohjeldada.
„Võta sealt karbist need kaardid ja tule siia. Mängime.”
Johannes võttis mängukaardid välja ja tõstis laua Maria voodi kõrvale. Mari tõusis ja toetas ennast patjadele mugavalt istuma. Ta haaras kaardipaki ja otsis välja risti seitsme. Ta asetas selle lauale, segas ülejäänud kaardid ära ja jagas need kolme kuhja. Ühe ulatas ta Johannesele, teise jättis endale ja kolmanda lauale, pildid allpool. Johannes tõi endale tooli ja istus tema vastu. Ülalt köögist kostsid vihased sammud.
„Kas mängime pandiga või ilma?”
„Ilma.”
„Alusta.”
Maria asetas seitsme kõrvale ruutu seitsme.
„Suured ruudud, ütles klaasissepp.”
Johannes seadis oma kaarte järjekorda ja leidis seitsmete rivi jaoks ärtu seitsme. Maria lajatas risti seitsme kohale risti kuue. „Kadunuke oli ristiusku.”
Johannesele kippus naer peale. Ta asetas ärtu kohale kuue.
„Mul on ärtu potis, hüüdis kokapoiss!”
Maria naeris kõva häälega.
„Kas võtad mul juba sõnu suust, jah? Kas ma pean nüüd täitsa tummahambaks hakkama?”
„Need jääksid mulle ka vähema kordamisega meelde!”
„Kumma kord?”
„Sinu.”
Marial polnud sobivat kaarti ja ta võttis ühe ümberpööratud kuhjast. Johannes asetas ärtu seitsme alla ärtu kaheksa.
„Süda sulab üles,” alustas ta ja Maria tuli temaga kohe kaasa, „kui näljasurm silme ees.”
Trepikojast kostis karjumist ja köögiuks läks lahti.
„Sa oled haige inimene, mõistad?”
Vihased sammud jooksid alla ja Lahja hääl põrkas trepikoja seintelt tagasi.
„Sind peaks hullumajja kinni panema. Oulu omasse.”
Johannes tõmbus tibatillukeseks. Ta õlad kerkisid kõrvadeni ja ta vaatas lauda. Sammud jäid keset treppi seisma. Lahja jätkas ülevalt.
„Mida sinusugusega peale hakata?”
Köögiuks tõmmati pauguga kinni. Tükk aega polnud trepikojast midagi kuulda. Seejärel läksid sammud alla välja. Nad ei liikunud enam nii vihaselt kui enne, pigem kõndides, võib-olla isegi aeglasemalt. Välisuks avanes ja sulgus.
„Mine vaata, kuhu su isa läks.”
Saanud selge käsu, mis sundis mõtted tegutsemisele, hakkas Johannesel kergem. Ta pani kaardid käest ja läks esikusse. Äsjane meeleolu oli kadunud. Maria püüdis aknast midagi näha, kuid kedagi ei paistnud. Eeskoda varjas lauda vaatevälja eest.
Üleval läks uks jälle lahti ja sammud tulid trepist alla. Maria uksele kõlas koputus. Lahja avas ukse.
„Kas Johannes tuli siia?”
„Mis sinul sellest?”
„Ta on hakanud putku pistma, kord siia, kord sinna.”
Maria vaatas oma tütart, kes varjas heatujulisusega ärritust.
„On sul vaja ta peale nii kõvasti karjuda?”
Lahja suunurgad tõmbusid pingule.
„See pole teie asi.”
„Me kõik oleme ühes ja samas majas.”
Lahja ei vastanud. Ta vaatas aknast välja, pühkides seejärel akna alumiselt servalt sõrmeotsaga tolmu.
„Siin on üha mustem. Te peaksite tüdruku palkama. Mul pole mahti siin koristada.”
„Mulle kõlbab nii küll.”
„Kuhu see poiss nüüd jooksis?”
„Sulle oleks paras, kui sa üksi jääksid.”
Lahja pööras ümber ning enam polnud ta näol naeratust.
„Mis siis sellest? Teie olete ka alati üksi olnud.”
„Aga mina tahtsin seda. Sina mitte.”
„Mis ajast teile minu tahtmised korda lähevad?”
Uksele kõlas kiire koputus. Johannes tuli sisse. Tal paistis hing rinnus kinni olevat. Poiss vaatas kõigepealt kõheldes oma ema, siis vanaema ja võttis lõpuks rääkimiseks julguse kokku.
„Naabrid ütlesid, et isa helistas nende juurest endale takso ja läks tee äärde ootama.”
Maria toetas käe lauale ja kergitas ennast püsti. Ta kõndis vaarudes teise tuppa, et vaadata aknast külavaheteele. Johannes järgnes talle. Ta sosistas vaikselt Mariale.
„Räägivad, et isal on püss.”
„Mis püss? Meil pole mingit püssi.”
„On küll meil püss olnud,” väitis Johannes vastu.
Lahja tuli uksele. Ta nõjatus piidale ja pani käed tähendusrikkalt rinnal risti.
„Kui sa pead silmas neid, mis olid pööningul saepurus, siis need sai juba tükk aega tagasi ära viidud. Ja see pole üldse laste asi.”
„Mitte need, selline väike.”
Aknast oli näha, kuidas mööda külateed saabus üüriauto. See jäi maja nurgal seisma. Lahja tuli teiste kõrvale vaatama. Samal ajal ilmus kusagilt maja ja lauda vahelt poolküürakil Onni. Ta kandis vasaku käega midagi mantli sees, kuid toast oli raske näha, mis see oli. Maria hakkas ukse poole minema.
„Me peame nüüd kuhugi helistama.”
„Mitte kuhugi me ei helista.”
„Ma olen harjunud inimesi elus hoidma, mitte neid tapma.”
„Ei tapa ta seal midagi. Kes üldse teab, mis tal kaasas on? Äkki hoopis viinapudel. Äkki joob ennast korralikult täis nagu tõeline mees.”
Johannes vaatas naisi kohkunult. Ta hääles kõlas jälle hirm.
„Kuhu isa läheb?”
Lahja vaatas halvustavalt poissi.
„Kuhu või? Kindlasti suvilat ehitama. Seal ta ju kogu aeg käib. Hea, et veel sinna ööbima ei jää.”
„Sa oled nii julmaks muutunud,” ütles Maria. „Kes sind selliseks õpetas?”
„Kes ikka.”
Lahja nõjatus aknapiidale.
„Andke andeks, et ma pole samasugune nagu teie.”
„Ära olegi. Ära tee samu vigu.”
„Te teate küll, ema, mis mu elust puudu on.”
„Sel juhul on ainult see puudu. Et ometi rohkem puudu poleks. Et ometi ei peaks täiesti üksi olema.”
Lahja läks ukse juurde, Mariast mööda ja ülemisele korrusele. Tema sammud kopsisid trepil läbilõikavalt. Ta jäi trepimademel seisma.
„Räägitakse, et Lehtovaara Aku on Ameerikas juba kolme autobussi omanik. Kaks last ja sakslannast naine. Igatseb ikka Soome järele.”
Maria ei öelnud midagi. Lahja märkas seda, asetas käed põlvedele ja laskus kummargile.
„Võiks