oli teistsugune kui ülejäänud, kohtles Mariat kui võrdset. Ta ei vahetanud jututeemat selle järgi, kas teda kuulas mees või naine, ta ei pidanud teisi rumalamaks või nõrgemaks. Aga ta on juba ammu surnud. Maria on hakanud käima tema haual istumas ja jutustamas oma elust ja tegemistest, Lahja elust ning oma esimesest lapselapsest. Apteekri õdedega ei rääkinud ta siiani, vaid hoidis kaugele eemale, kui nägi emba-kumba oma venna sepisrauast risti juurde lilli toomas.
Maria katsub käega kambri ahju. See tundub soe, ülaltpoolt lausa kuum. Ta tänab mõttes Onnit, kes on märganud tema äraolekut ja käinud tuld tegemas. Lahja see pole, seda ta teab. Annastki räägib Onni nagu oma lapsest, ja talle oleks sellest piisanud, aga Lahja tahab veel lapsi. Maria võtab akna ääres toolil istet ja katsub sõrmega, kas lehvikpalmi muld on veel märg. Ta nihutab potti kindluse mõttes külmast aknaklaasist eemale, kuigi taim on veel nii väike, et on ükskõik, kas ta sureb või mitte. Enne kardina ettetõmbamist piilub ta aknast välja. Tähed säravad eredalt üha käredamas pakaseöös.
Ta paneb selga öösärgi ja laseb lahti krunni keeratud patsi. Aga kui seal magaks apteeker? Iniseks läbi une ja virguks korraks, kui teine ta kõrvale ukerdaks. Varem oli Maria vastu ööd apteekrile mõelnud ja püüdnud katsuda ennast samal moel, nagu oli katsunud mees. Ta oli pigistanud silmad kinni, surunud pea patja ja tõmmanud keha vibuna pingule. Ta oli silitanud sõrmedega oma huuli, katsunud põski, rindu ja reisi. Aga apteeker ei tulnud enam ta juurde, ja ta oli lamanud üksinda voodis, pimedus akna taga kumamas.
Mariale meenub kõige tähtsam, ta tõuseb veel kord üles ja läheb võõrastetoa kaudu verandale. Kobamisi leiab ta lüliti ja vajutab seda. Maja teepoolsel nurgal süttib klaaskupli all õuetuli, esimene vallas. Ta oli lasknud selle panna kohe, kui küla peatee äärde liin veeti. Seal särab see nelja tee ristini välja, märguandena kõigile kõnnumaalt põdrarakendiga tulijaile, suusatades saabuvatele abikutsujatele ja oma veritsevate naiste pärast kartvatele meestele.
Ämmaemand on kodus.
laukunkantajantie, 1944
Käesolevaga hakkab kehtima kohustuslik evakuatsioon.
Naised teadsid, mis asja Heikkilä Vilho ajas. Maria oli teepoolsetest akendest näinud teda juba kaugelt pikkade sammudega mööda külavaheteed tulemas ja kõikide parempoolsete majade ees peatumas. Keegi teine oli saanud ülesande käia läbi kõik vasakpoolsed. Maria oli läinud õue Vilhot ootama. Varsti liitus temaga Lahja. Ta oli jälginud Maria pilgu suunda, ja jäänud ootama möödapääsmatut teadaannet. Anna oli aknast välja piilunud ja nähes kaht ilmetu moega ootajat, oli temagi otsustanud nendega liituda. „Mis seal on, emme?” oli ta Lahjalt pinninud, kuid keegi ei vaevunud talle vastama. Eks tüdruk teadis seda isegi.
Seetõttu tuleb kõikidel tsiviilisikutel kirikuküla piirkonnast lahkuda. Evakueerimisele määratud elanikel tuleb ilmuda vallamajja, kust vastavad ametnikud nad edasi suunavad.
Igaüks oli märganud, kuidas kahurikõmin valjemaks läks ja kuidas idast toodi rohkem mehi, kui sinna viidi. Kuidas tagasitulijad ei saabunud nii, nagu nad läksid, mööda peateed marssides, vaid presentkatustega veoautodes valu käes karjudes. Need, kellel polnud enam kiiret, tulid laudade vahele pakitult hobuküüdiga ja reisisid edasi haudadesse üle kogu Soome. Nii et kui Heikkilä poiss tuli, teadsid kõik asjast enne, kui ta midagi öelda jõudis. Ta ütles selle siiski välja, luges valjusti paberi pealt maha, et midagi ära ei unuks. Teda ennast rindele ei lastud, sest röntgen oli näidanud kopsudes tõbe meenutavat tumedamat kohta. Kuigi ta pidevalt ootas, et mõni teda argpüksiks kutsuks, ei öelnud keegi midagi. Kui tõbi, siis tõbi, mis sa seal ikka teed. Asi valmistas kõige rohkem meelehärmi mehele endale.
Maria oli mõelnud asjaoludele juba paar nädalat enne seda, kui need üldiste oletuste teemaks tulid. Ta oli käinud augusti lõpus piiri ääres veel kord last ilmale aitamas, ning kuulnud ja näinud kõike seda, mida talitsetud häälega Creutz raadios sõnagagi ei maininud. Ega maininud ka Maria, kuna väliveltveebel nimelt vannutas teda asjast mitte rääkima. Tema jutu järgi oli läbimurre vaid päevade küsimus, sest stukad olid juba venelaste patareid laiali pommitanud, ning kui mehed vaid pisut hinge tõmbavad, jõutakse päevapaariga Valge mere äärde. Marial polnud vaja muud, kui heita pilk maja hoovi sätitud elavatele ja surnutele, et oma järeldused teha. Ta püüdis veeblile silma vaadata, aga polnud kindel, kas mees ka ise oma juttu uskus.
Lõplik ümberpaiknemiskoht on Peräseinäjoki Vaasa maakonnas.
Kõik manasid silme ette Soome kaardi. Peräseinäjoki? See pidi tähendama vähemalt kuutsada, kui mitte seitsetsada kilomeetrit. Maria sulges silmad. Ta oli oodanud pikka rännakut, aga nõnda üüratuks teekonnaks polnud temagi osanud ennast valmis panna. Eelmisel korral rännati vaid Oulaisesse, juba seegi oli pea võimatu ettevõtmine keset kõige külmemat talve. Lehmade udarad jäätusid pakases, lapsed külmetasid kärudes ja nii mõnestki vanainimesest põgenes elu enneaegselt. Ja nüüd on neil ees kaks korda pikem rännak.
Evakuatsiooniks tuleb hakata koheselt ette valmistama. Täielik evakueerumine algab viivitamatult.
See teadaanne lõi naistesse nagu välk.
„Misasja sa sonid!” karjus Lahja.
Vilho katkestas ametliku ettelugemise.
„Juhtnöörid on sellised,” vastas ta kuidagi teise, omaenda häälega. See kõlas ebakindlamalt. „Tuleb kohe minema hakata, et mitte ette jääda.”
„Millega ma sinna sõidame? Kas meile saadeti autod järele?”
Vastust teadsid kõik ning Vilhogi ei jaksanud seda välja öelda. Kolme nädala eest viidi isegi hobune rindele, kolmapäeval tuli kaitseliidu komandör Maria jalgratast küsima. Õnneks oli Anna just murakale sõitnud ning sundvõõrandamine jäeti seks korraks sinnapaika. Kui komandör teist korda tuli, näitas Maria talle hangitud lubatähte, mille kohaselt oli ämmaemandal õigus oma jalgrattale.
„Muidugi võid selle jalgratta ära viia, aga siis paned ise endale kenasti valjad pähe, kui järgmine kord sünnitusele kutsutakse.”
Igal isikul peab taskus olema pappkaart, kuhu on kantud tema perekonna- ja eesnimi, sünniaeg, amet, koduvald ja küla ning lähima sugulase nimi ja aadress.
Pärast katkestamist luges Vilho teadaande lõpuni ja võttis siis Marialt paberile allkirja. Minnes pööras ta ümber ja tahtis tõsta käe mütsi juurde nagu sõdur, aga muutis siis meelt ja läks järgmisse majja. Nii kaua, kui Vilho hoovi peal seisis, olid naised kõigepealt kuulanud ja noogutanud, siis vastuväiteid esitanud ning lõpuks endasse raevu kogunud, aga kui mees lahkus, valgus ähvardus neist välja nagu vesi. Kõik tundsid ennast jõuetult. Töö oli liiga suur ja nõudlik, et pihta hakata. Lahja istus välistrepile ja Anna vajus tema jalgade juurde. Maria vaatas neid ja võttis hoovipingil istet. Jalad tuikasid. Kõik mõtisklesid ühest ja samast. Kuidas toime tulla? Asju oli terve majatäis, küüti ei mingisugust. Kaks täiskasvanut ja kolm last, neist Johannes alles neljane, lisaks lehmad ja põrsas ja kanad laudas.
Alla kümneaastastele lastele tuleb õmmelda särgirinnale andmeid sisaldav riidelapp või märkida need kaelas rippuvale nimesildile.
Akna kaudu kostis toast puruneva klaasi hääl ning kõiki naisi läbistas võbin. Anna jooksis vaatama, kas Helena oli nagu eilegi eksinud ja lambi maha ajanud. Pärast seda, kui ta viidi Lahja ja Onni juurest Johannesega samasse kambrisse, oli tubade järjekord tema peas sassi läinud. Onni oli püüdnud öelda, et pimedat tüdrukut pole vaja asjata ühest kohast teise paigutada, aga Lahja jäi endale kindlaks. Sellises eas polevat kombeks enam jagada oma vanematega sama tuba, olgu pime või mitte.
Klirin läitis Lahjas ja Annas toimekuse. Lahja läks lauta ja hakkas pakkimist kavandama. Anna jooksis sisse ja välja, et küsida, kas valmistada õele ja vennale riidelapp ning kas võiks jõuludeks kasvatatud põrsa ikkagi kaasa võtta. Ema ja tütar hüüdsid teineteisele nõuandeid ja juhtnööre. Mariale paistis, justkui oleks mõlema hoog kogu aeg kasvanud.
„Kui saaks kirstu käsikäru peale,” hüüdis Lahja karjaköögist ja ehmatas punakaspruuni laudakassi õue, „siis sinna mahuks.”
„Äkki