ja kaks strigoid seisid ning põrnitsesid teineteist. Ma teadsin, et strigoide jõud ja võimsus olid osaliselt seotud vanusega. Nathan oli ilmselgelt esimesena pööratud. Ma ei teadnud kui palju varem, kuid neid jälgides oli mul tunne, et Dimitri võib olla tugevam või vähemalt tuleb sellest ülimalt tasavägine võitlus. Oleksin võinud vanduda, et nägin Nathani punastes silmades hirmuvälgatust, kuid ta pöördus kiiresti ja ma ei saanud korralikult vaadata.
„See ei ole veel läbi,“ nähvas ta, suundudes ukse poole. „Ma räägin Galinaga.“
Ta lahkus ja keegi ei liigutanud ega rääkinud mõnda aega. Siis vaatas Dimitri inimsoost naise poole ja ütles midagi vene keeles. Naine oli seisnud hirmust kangena.
Ta kummardas ja asetas kandiku ettevaatlikult lauale diivani kõrval. Ta tõstis hõbedase kaane, tuues nähtavale taldriku peperoonipitsaga, millel lösutas suur juustukuhi. Igal teisel juhul oleks asjaolu, et mulle tuuakse strigoi kodus pitsat, olnud naeruväärne ja naljakas. Praegu aga, kui Dimitri oli ähvardanud mind strigoiks pöörata ja Nathan tahtis mind ära kasutada, et Lissani jõuda, ei olnud miski naljakas. Isegi Rose Hathawayl olid piirid, kui naljatamiseks läheb. Pitsa kõrval oli suur šokolaadikook, paks suhkruvaap peal. Just selline, mida ma armastan, nagu Dimitri hästi teadis.
„Lõunasöök,“ ütles ta. „Ei ole mürgitatud.“
Kõik, mis oli kandikul, nägi ahvatlev välja, aga ma raputasin pead. „Ma ei hakka sööma.“
Ta kergitas kulmu. „Kas sa tahad midagi muud?“
„Ma ei taha midagi, sest ma ei kavatse mitte midagi süüa. Kui sina mind ei tapa, siis ma teen seda ise.“ Mulle torkas pähe, et relvade puudumine sviidis võis arvatavasti olla nii minu kui ka nende kaitseks.
„End surnuks näljutades?“ Tema silmist paistis sünge lõbusus. „Ma olen su ammu enne seda äratanud.“
„Miks sa seda siis kohe praegu ei tee?“
„Sellepärast, et ma pigem ootan, kuni sa ise seda tahad.“ Jessas, ta kõlas täpselt nagu Abe, ainult et põlvekedra purustamine näis sellega võrreldes üsna leebe ähvardusena.
„Sa pead kaua ootama,“ ütlesin.
Dimitri puhkes selle peale valjusti naerma. Dampiirina oli ta harva naernud ja see oli mind alati erutanud. Nüüd puudus naerust see sügav soojus, mis oli ümber minu mähkunud. See oli külm ja ähvardav. „Eks me näe.“
Ma ei jõudnud vastama hakatagi, kui ta juba seisis mu ees. Ta käsi liikus välgukiirusel mu kaela taha, tõmbas mu enda vastu, ja siis ta kergitas mu näo ning surus huuled mu suule. Need olid külmad nagu kogu ta keha… ja ometi oli selles ka midagi sooja. Üks hääl mu sees karjus, et see on haige ja õudne… aga suudeldes kadus maailm mu ümbert ja ma oleksin võinud teeselda, et me olime koos metsaonnis.
Ta tõmbus sama kiiresti tagasi, kui oli lähenenud, jättes mind pärani silmi õhku ahmima. Ta viipas hooletult naise poole, otsekui poleks midagi juhtunud. „See on Inna.“ Naine tõstis oma nime kuuldes pea ja ma nägin, et ta oli minuvanune. „Tema töötab ka Galina juures ja heidab sulle aeg-ajalt pilgu peale. Kui sa vajad midagi, siis ütle talle. Ta ei oska eriti palju inglise keelt, aga küll ta aru saab.“ Ta ütles naisele veel midagi ja naine järgnes talle alandlikult ukseni.
„Kuhu sa lähed?“ küsisin.
„Mul on tegemist. Pealegi on sul vaja mõtlemisaega.“
„Pole siin millegi üle mõelda.“ Sundisin oma sõnadesse nii palju trotsi, kui sain.
Ilmselt ei kõlanud see eriti raevukalt, sest ta saatis mulle pilkava naeratuse ja siis lahkus koos Innaga, jättes mind üksi sellesse luksuslikku vanglasse.
Kaks
INIMESENA, KES OLI LUGENUD DENISSILE MORAALI järelemõtlematute kihude allasurumise kohta, ei andnud ma väga head eeskuju. Kui olin sviiti üksi jäänud, püüdsin jätkuvalt leida midagi, mille abil välja pääseda – rõhk sõnal „püüdsin“.
Nathan oli käitunud, nagu oleks vangi pidamine haruldane, ent ringi vaadates võisin öelda, et see koht oli ehitatud inimeste vangistamiseks. Uks ja aken olid purunematud, kui palju ma poleks neid ka tagunud või asjadega loopinud. Seekord ma ei hakanud tooliga vaeva nägema ja kasutasin väikest lauda elutoast, lootes, et selle raskusest on kasu. Ei olnud. Kui sellest ei saanud asja, püüdsin toksida juhuslikke numbreid ukse koodlukule. Samuti kasutu.
Lõpuks kukkusin kurnatuna nahkdiivanile ja üritasin oma võimalusi hinnata. Selleks ei kulunud palju aega. Olin vangis strigoisid täis majas. Olgu peale, ma ei teadnud seda kindlalt, aga teadsin, et siin oli neid vähemalt kolm, mida minu jaoks oli liiga palju. Dimitri oli kasutanud selle maja kohta sõna mõis ja minu meelest ei olnud see just lohutav. Mõisad olid suured. Tõsiasi, et mina olin neljandal korrusel, oli selle tõestuseks. Suur koht tähendab seda, et siin on palju ruumi paljudele vampiiridele.
Ainuke lohutus oli see, et strigoid ei suuda koostööd teha. Leida suurt rühma strigoisid koos tegutsemas oli iseenesest haruldane. Olin seda paaril korral näinud – rünnak akadeemiale oli üks nendest. Nad olid tulnud sinna sellepärast, et kooli kaitseringid olid nõrgenenud ja strigoidele oli see olnud piisavalt suur ajend ühinemiseks. Isegi kui nad püüdsidki koostööd teha, jäid nende ühendused lühiajaliseks. Hõõrumine, mida märkasin Dimitri ja Nathani vahel, oli selle tunnistuseks.
Dimitri.
Sulgesin silmad. Dimitri oli põhjus, miks ma siin olen. Olin tulnud teda vabastama tema praegusest ebasurnud olekust ja olin läbi kukkunud, täpselt nagu ta ütles. Nüüd paistab, et võin temaga ühineda. Ja-jah, tubli töö, Rose. Värisesin, püüdes end kujutada ühena neist. Punased rõngad ümber pupillide. Päevitunud nahk kahvatu. Ma ei suutnud seda silme ette manada ja arvasin, et ma ei pea seda tegelikult ise nägema, kui see juhtub. Strigoidel ei ole peegelpilti. Soengu tegemine on siis tõeline nuhtlus.
Kõigest kõige hirmutavam muutus toimub seesmiselt, kaotan sideme oma hingega. Nii Dimitri kui Nathan olid ennist olnud julmad ja vaenulikud. Isegi kui mind poleks olnud, et kaklust alustada, ei oleks neil tõenäoliselt kulunud kaua aega, et leida mingi muu põhjus, miks karvupidi kokku minna. Ma olin võitlushimuline, aga alati tõukas mind tagant kirg teisi kaitsta. Strigoid võitlesid sellepärast, et nad nautisid verevalamist. Ma ei tahtnud selliseks muutuda, otsida verd ja vägivalda, sest ma naudin seda.
Ma ei tahtnud seda ka Dimitrist uskuda, kuid tema tegevus oli märgistanud ta juba strigoina. Ma teadsin veel, mida ta pidi kogu aeg sööma, kui tahtis ellu jääda. Strigoid ei suuda ilma vereta eksisteerida nagu moroidki, kuid tema muundumisest oli rohkem kui kuu aega möödas. Polnud küsimustki – ta oli toitunud, ja strigoid peaaegu alati tapsid oma ohvri, et süüa. Ma ei suutnud seda Dimitrist mõelda… mitte sellest inimesest, keda olin tundnud.
Avasin silmad. Mõte toitumisest meenutas mulle lõunaeinet. Pitsa ja šokolaadikook. Kaks kõige paremat toitu tervel maamunal. Pitsa oli minu põgenemiskatsete ajal ammu ära jahtunud, aga, vaadates taldrikut, tundusid mõlemad nii maitsvad. Kui otsustada väljast paistva valguse järgi, ei olnud veel kahtkümmet nelja tundi möödas sellest, kui Dimitri mu tabas, kuigi aeg oli juba enam-vähem sealmaal. Seda oli päris palju, et söömata olla ja ma tahtsin nii hirmsasti pitsat, olgu ta siis külm või mitte. Tegelikult ma ei tahtnud end surnuks näljutada.
Loomulikult ei tahtnud ma ka strigoiks saada, kuid olukord hakkas kiiresti minu kujutlusest lahku minema. Nälgimine võtab kaua aega ja kahtlustasin, et Dimitril oli õigus: ta pöörab mu enne strigoiks, kui mul on võimalik tõsiselt nälgima hakata. Ma pean leidma mingi muu mooduse, kuidas surra – jumal taevas, seda ma nüüd küll ei taha –, ja otsustasin vahepeal jõudu koguda, et õhkõrna võimaluse tekkides oleksin võimeline põgenema.
Otsus tehtud, kugistasin toidu kolme minutiga alla. Mul polnud aimugi, kelle strigoid olid palganud sööki tegema – pagan, strigoid ei saanud ju moroide kombel tavalist toitu süüa, aga see maitses imehästi. Irooniliselt märkasin, et mulle oli toodud toit, mille söömiseks polnud nuge-kahvleid vaja. Nad tõepoolest olid mõelnud kõigele, et ma ei saaks midagi relvana kasutada. Mul oli viimane