rippus vaikselt taevas, saba taga nagu pikk lehvik. Kõikjal üle Euroopa, Iirimaast kuni Venemaani, Šotimaa saartest kuni Kreeka kaljuse rannikuni vaatasid inimesed õudusega üles suure sabatähe poole ja mõtlesid, mida see tähendab.
Halley komeedi taevasseilmumine 1066. aasta jaanuaris on kõigis tolle aja kroonikates kirja pandud. Üldlevinud arvamuse põhjal pidi see olema halb enne ja kuulutama mõnda õnnetust, mis peagi inimkonna kaela langeb. Inglismaal, mida ohustati mitmest küljest, oli inimestel eriti põhjust hirmu tunda.
Poiss, kelle helepruunides juustes oli valge salk, silmitses suurt komeeti võlutult. Tema nimi oli Alfred; selle oli ta saanud suure kuninga järgi. Ta oli neliteist aastat vana ning just äsja võtnud vastu otsuse, mis ajas raevu tema isa ja täitis ema meele kurbusega. Nüüd tundis ta, et ema müksib teda.
„Sa ei peaks minema. See täht on märk, Alfred. Jää koju.”
Poiss turtsatas ning tema sinised silmad pilkusid. „Kas sa tõepoolest arvad, ema, et kõigeväeline Jumal saatis selle tähe mind hoiatama? Kas sa arvad, et ta tahab, et kogu maailm vaataks üles ja ütleks: „Ah, see on Jumala hoiatus noorele Alfredile, et ta Londonisse ei läheks.”?”
„Kunagi ei või teada.”
Poeg suudles ema. Too oli sooja südamega lihtne naine ja poiss armastas teda. Kuid oma otsuses oli ta kindel. „Te tulete isaga suurepäraselt toime. Tal on juba üks poeg, kes teda sepikojas aitab. Mul ei ole siin ümbruskonnas midagi teha.”
Halley komeedi kalk helk valgustas meeldivat vaatepilti. Siin, kakskümmend miili Londonist läänes, lookles Thames läbi lopsakate aasade ja põldude, mis nüüd kumasid härmatunult tähevalgel. Paar miili ülesjõge asus Windsori küla, mis oli kuninga maavaldus; läheduses kerkis jõe ääres vahitornina üksik küngas, ainus silmatorkav iseärasus sellel rahulikul maastikul. See meeldiv ümbrus oli olnud perekonna kodukoht kuningas Alfredi valitsemise ajast saadik, kui nad põgenesid siia põhja pool Londonit asuvatest metsadest, et pääseda röövivate viikingite käest. Nad polnud seda otsust kunagi kahetsenud, sest maa oli siin viljakas ja elu hea.
Veel üks asi tegi nende elu meeldivaks. Poisi isa tuletas talle pidevalt meelde: „Me võime kuninga enda juurde minna, kui tahame õigust saada. Ära unusta, Alfred, et me oleme vabad.”
See oli oluline. Nüüdseks oli anglosakside maaelu korraldatud laias laastus samamoodi, nagu see oli mujal Loode-Eurpopas. Maa oli jagatud krahvkondadeks, kõigil neil oli oma kohtunik, kes kogus kuningale makse ja mõistis kohut. Krahvkonnad olid jaotatud maakondadeks ja igas maakonnas oli mitu mõisat. Need olid taanide ehk väiksemate maaomanike käes, kes mõistsid oma talupoegade üle ise kohut nagu mandril asuvate rüütlimõisate isandad.
Aga talurahva osas oli anglosakside Inglismaal üks eripära. Kui mujal Euroopas olid talupojad kas pärisorjad või vabad, siis Inglismaal oli see palju keerulisem. Seal oli mitmesuguses ühiskondlikus seisundis talupoegi. Mõned olid orjad, lihtsalt nagu vallasvara. Teised olid maa külge kinnistatud ja isandale allutatud pärisorjad. Mõned olid vabad ja maksid ainult renti. Mõned olid pooleldi vabad ja maksid renti või vabad, aga kohustatud mingeid töid tegema, ning vahepeal oli veel palju muid kategooriaid. Need seisused polnud muidugi kinnistatud. Pärisori võis saada vabaks või vaba mees, kes oli liiga vaene, et maksta renti ja makse, võis langeda orjusesse. See kaleidoskoopiline muster tekitas sageli segadust, nagu õukonna ürikutest näha.
Mis puutub aga noore Alfredi perekonna ühiskondlikku seisundisse, siis see oli täiesti selge. Välja arvatud lühike ja ammu unustatud periood, kui nende esivanem Offa oli kaupmees Cerdicu ori, olid nad kogu aeg vabad olnud. Tõsi, nad olid ainult tagasihoidlikud vabadikud; nende maalapp oli pisike. „Aga me maksame raharenti hõbepennides,” võis Alfredi isa uhkusega väita. „Me ei tööta isanda heaks nagu pärisorjad.”
Nagu iga vaba mees sellel maal, kandis ka noor Alfred vööl oma hinnatud seisundi sümbolit – toredat uut pistoda.
Vanaisast saadik pidas nende perekond külas sepaametit. Juba seitsmeaastaselt oskas Alfred hobust rautada. Kaheteistkümneselt viibutas ta vasarat peaaegu sama hästi kui vanem vend. „Te ei peagi suured ja tugevad olema,” ütles isa poegadele. „Oskused on tähtsad. Las tööriistad teevad töö teie eest ära.” Ja Alfred õppis kõik hästi selgeks. Asjaolu, et tal olid nagu vanaisalgi nende perekonnale iseloomulikud ujunahkadega sõrmed, ei paistnud talle suurt muret tegevat. Neljateistaastaselt oli ta juba sama tubli nagu vend, kes oli kaks aastat vanem.
„Aga kahele sepale ei ole külas tööd,” väitis poiss. „Olen ringi vaadanud kõigis ümbruskonna külades – Windsoris, Etonis ja isegi Hamptonis. Seal ei ole midagi. Nii et ma kavatsen Londonisse minna,” kuulutas ta uhkelt.
Mida ta Londonist teadis? Tõtt-öelda mitte eriti palju. Igal juhul polnud ta seal kunagi käinud. Kuid juba lapsest saadik, kui ta kuulis perekondlikku pärimust, et Londonisse on kulda maetud, oli sel linnal tema jaoks nõiduslik tähendus. „Kas seal on tõepoolest kulda?” küsis ta alatasa vanematelt.
Sellepärast polnud mingi üllatus, kui isa halvakspanevalt märkis: „Sa vist arvad, et sina leiad selle mahamaetud kulla üles.”
Võib-olla leiangi, mõtles poiss ärritunult. Ja kui ema kohkunult küsis, millal ta kavatseb minna, vastas ta äkki õhinal: „Homme hommikul.”
Võib-olla see kummaline täht andiski talle märku.
1066. aasta lihavõtete lähenedes levis Inglise kuningriigis ärevus. Sakside laevastikku valmistati kiiruga ette merede kaitsmiseks. Kuningas isiklikult vaatas selle järele.
Teateid tuli iga päev. Normandia sohilapsest hertsog William valmistus maale tungima. Tema ümber olid koondunud rüütlid kogu Normandiast ja naaberaladelt. „Ja mis kõige hullem,” teatas Leofric Barnikelile, „räägitakse, et tal on paavsti õnnistus.” Ka teised seiklejad – norralased – ähvardasid. Küsimus oli ainult selles, millal ja kuidas antakse esimene löök.
Ühel varahommikul sel ohtlikul ajal, kui külm öö oli jätnud rööplikele tänavatele härmatise, läks taanlane Barnikel Leofricu majast oma idapoolsel künkal asuva kodu poole.
Ta oli just ületanud väikese oja, mis voolas kahe künka vahel ja mida nüüd kutsuti Walbrookiks, sest ta tuli läbi põhjapoolse linnamüüri, kui teda peatas haletsusväärne vaatepilt.
Tänav kulges piki Rooma-aegset alumist peatänavat. Paremal, Walbrooki idakaldal, oli kunagi seisnud konsuli palee, kuid mälestus selle elegantsest aiast oli juba ammu hääbunud ja sellel kohal seisis germaani kaupmeeste sadamasild. Tänava ääres, kus kunagi sammusid tunnimehed, olid nüüd reas müügiletid ja töökojad, mis kuulusid küünlategijatele. Seda tänavat kutsutigi Candlewick Streetiks. Keiserlikust suursugususest ei olnud seal enam midagi järel, välja arvatud üks veider objekt.
Kuidagimoodi oli vana miilipost, mis oli seisnud palee värava ees, säilinud nagu mingi iidse tammepuu kangekaelne tüvi, mille juured on juba üheksasada aastat seal tänava ääres mullas. Ja kuna linnakodanikud teadsid umbmääraselt, et see kõigile tuttav, kuid salapärane kivipost pärineb linna antiiksest minevikust, nimetasid nad seda lugupidavalt London Stone’iks.
Selle London Stone’i kõrval nägigi Barnikel väikest haletsusväärset kogu.
Sellest oli juba kolm päeva möödas, kui Alfred oli midagi söönud. Ta kössitas Stone’i kõrval, villane määrdunud ürp tihedalt ümber keha mähitud. Nägu oli väga kahvatu. Hetkel olid jalad külmast tuimad. Hiljem, kui ta neid kusagil mõne söepanni juures soojendada saab, hakkavad nad valutama.
Esimesel kuul Londonis oli Alfred tööd otsinud, aga ei olnud midagi leidnud ja tal polnud ka sõpru, kes teda oleksid toetanud. Teisel kuul kerjas ta tänaval toitu. Kolmandal oli ta juba hulkur. Londoni inimesed polnud küll eriti julmad, kuid hulkurid ohustasid nende kogukonda. Poiss mõistis, et peagi annab keegi temast teada. Ta teadis, et siis veetakse ta Hustingsi kohtu ette; ja mis edasi? Seda ta ei teadnud. Seepärast, kuuldes raskete sammude lähenemist, tõmbus ta veelgi rohkem külma kivi varju. Alles siis, kui teda kõnetati, tõstis poiss pilgu ja nägi enda kohal nii suurt meest, millist ta