ette lugeda Thukydidest, Xenophoni, Plutarchost, Titus-Liviust, Tacitust, Stradat, Jordanist, Dantet, Montaigne’i, Shakesepeare’i, Spinozat, Macchiavellit ja Bossuet’d. Mainisin teile vaid kõige tähtsamaid.”
“Te oskate siis palju keeli?”
“Ma räägin viit elavat keelt: saksa, prantsuse, itaalia, inglise ja hispaania keelt. Vanakreeka keel aitab tänapäeva kreeka keelt mõista. Seda ma räägin halvasti, aga ma just õpin seda.”
“Õpite?” imestas Dantès.
“Jah, ma tegin endale sõnastiku nendest sõnadest, mida tean, ma korraldasin, kombineerisin, paigutasin neid igapidi, et mul piisaks neist oma mõtete avaldamiseks. Ma tunnen ligikaudu tuhat sõna, sellest mulle hädapärast jätkub, kuigi sõnastikkudes on neid vist saja tuhande ringis, kui ma ei eksi. Ilukõneks nendest muidugi ei piisa, aga ma saan ennast suurepäraselt arusaadavaks teha ja minule sellest aitab.”
Dantèsi imetlus aina kasvas ja selle veidra mehe võimed näisid talle lausa üleloomulikud; ta tahtis mõnda nõrka kohta leida ja küsis:
“Aga kui teile sulgi pole antud, millega te siis kirjutasite selle mahuka traktaadi?”
“Ma tegin endale ise oivalised suled, mida eelistataks tavalistele, kui nende materjal oleks tuntud. Ma tegin neid suurte merlangide peakõhrest, mida meile teinekord paastupäevadel antakse. Sellepärast ootangi alati suure rõõmuga kolmapäeva, reedet ja laupäeva, sest siis loodan ma oma sulevarusid täiendada. Pean tunnistama, et ajalooalased tööd on minu kõige meeldivam tegevus. Kui ma lähen minevikku, unustan ma oleviku, kui ma kõnnin vabana ja sõltumatuna ajaloos, ei tule mulle enam meelde, et olen vang.”
“Aga tint?” küsis Dantès. “Millest te endale tinti tegite?”
“Kunagi oli minu kongis kamin,” ütles Faria. “Ilmselt müüriti see kinni juba mõnda aega enne minu tulekut, aga seal on palju aastaid tuld tehtud ja ta on seest nagu pigiga tapetseeritud. Olen seda pigi lahustanud veinis, mida mulle igal pühapäeval antakse, ja olen sellest saanud väga head tinti. Eriliste märkuste puhul, mis peavad silma hakkama, torkan ma endale sõrme ja kirjutan verega.”
“Millal ma kõike seda näha võin?” küsis Dantès.
“Millal soovite,” vastas Faria.
“Oo! Nüüd kohe!” hüüdis noormees.
“Tulge siis minuga kaasa,” ütles abee.
Ta ronis maa-alusesse käiku ja kadus. Dantès läks talle järele.
XVII
ABEE KONG
Kummargil, aga siiski küllalt hõlpsasti minnes jõudis Dantès maa-aluse käigu teise otsa, kust pääses abee kongi. Lõpuks käik ahenes ja inimene sai sealt roomates hädavaevu läbi pugeda. Abee kongi põrand oli kiviplaatidega kaetud. Kongi kõige pimedamas nurgas oli plaat üles tõstetud ja sealt oli abee alustanud oma ränkrasket tööd, mis oli nüüd Dantèsi silme all lõppenud.
Vaevalt sisse saanud ja ennast püsti ajanud, asus noormees suure huviga kongi uurima. Esimesel pilgul ei hakanud talle midagi erilist silma.
“Kell on alles veerand üks,” ütles abee, “meil on veel paar tundi aega.”
Dantès vaatas ringi, otsides kella, mille pealt abee nii täpset aega vaatas.
“Näete seda päikesekiirt, mis aknast sisse tuleb,” ütles abee, “ja vaadake neid kriipse, mis ma seinale olen teinud. Tänu neile joontele, mille juures on arvesse võetud nii maakera pöörlemist kui liikumisellipsit ümber päikese, tean ma täpsemalt aega kui kella järgi, sest kell võib rikki minna, aga päike ja maakera ei tee seda kunagi.”
Dantès polnud sellest seletusest midagi aru saanud; tema oli alati arvanud, nähes, kuidas päike tõusis mägede tagant ja loojus Vahemerre, et liikus päike ja mitte maakera. Talle näis ilmvõimatu, et maa, millel ta elas, allus kahekordsele liikumisele, mida tema ei märganud; oma jutukaaslase igas sõnas nägi ta teadmiste imepärast saladuslikkust, kuhu tungimine oli niisama põnev kui teemandi- ja kullakaevandustesse, mida ta oli näinud oma reisidel Gujarati ja Golkondasse, kui oli alles poisike olnud.
“Mul on kange tahtmine näha teie aardeid,” ütles ta abeele.
Abee läks kamina juurde ja peitliga, mis tal ikka veel käes oli, kangutas lahti kunagise leekivi, mille all oli üsna sügav õõnsus; selles õõnsuses olidki kõik need asjad, millest ta oli Dantèsile rääkinud.
“Mida te kõigepealt näha tahate?” küsis abee Dantèsilt.
“Näidake mulle oma suurt tööd Itaalia kuningriigi kohta.”
Abee võttis väärtuslikust kapist kolm või neli riiderulli, mis olid kokku keeratud nagu papüüruslehed: need olid linased riideribad, umbes neli tolli laiad ja kaheksateist tolli pikad. Nummerdatud ribad olid täis kirjutatud; Dantès suutis neid lugeda, sest nad olid kirjutatud abee emakeeles, see tähendab, itaalia keeles, mida Dantès kui provanslane suurepäraselt mõistis.
“Näete,” ütles abee, “kõik on siin, umbes nädal aega tagasi kirjutasin ma sõna “lõpp” kuuekümne kaheksanda riba alla. Minu kaks särki ja kõik mu taskurätikud kulusid selleks ära. Kui ma kunagi peaksin vabaks saama ja kui Itaalias peaks leiduma mõni trükkal, kes julgeb mind avaldada, on minu kuulsus kindlustatud.”
“Jaa, seda ma näen,” ütles Dantès. “Aga palun, näidake mulle nüüd sulgi, millega see töö on kirjutatud.”
“Siin nad on,” ütles abee Faria.
Ja ta näitas noormehele väikest, kuue tolli pikkust ja umbes pintslivarrejämedust pulka, mille otsa oli nööriga kinnitatud kalakõhr – see oli veel koos tindiga, millest abee oli Dantèsile rääkinud. Kõhr oli otsast nokakujuliseks teritatud ja sellel oli keskel lõhe nagu harilikul sulel.
Dantès uuris sulge ja vaatas otsivalt ringi tööriista järele, millega sulge nii täpselt lõigatud oli.
“Ah otsite nuga või?” küsis Faria. “See on mu meistritöö. Tegin selle nagu pussigi vanast raudküünlajalast.”
See oli terav kui habemenuga. Pussil aga oli see eelis, et teda sai kasutada nii noana kui pistodana.
Dantès uuris kõiki neid asju niisama tähelepanelikult, kui oli vahetevahel Marseille harulduste poes uurinud metsinimeste tööriistu, mida kaptenid oma kaugetelt Lõunamere-reisidelt kaasa olid toonud.
“Seda, kuidas ma tinti teen, te juba teate,” ütles Faria. “Teen seda vastavalt vajadusele.”
“Mind paneb üks asi imestama,” ütles Dantès, “et te kõige sellega nende päevade jooksul toime olete tulnud.”
“Mui olid ka ööd,” sõnas Faria.
“Ööd! Kas te olete siis nagu kass, et näete pimedas?”
“Ei. Aga jumal on andnud inimesele mõistuse toeks tema viletsatele meeleelunditele. Ma muretsesin endale valguse.”
“Mismoodi?”
“Lihast, mis mulle tuuakse, võtan ära rasva, sulatan selle üles ja saan sellest omamoodi paksu õli. Vaadake, see on mu küünal.”
Ja abee näitas Dantèsile umbes säärast laternat, millega illumineeritakse pühade puhul tänavaid.
“Aga tuli?”
“Siin on kaks ränikivi ja põlenud riideriba.”
“Aga tikud?”
“Ma teesklesin nahahaigust ja palusin väävlit, ja seda antigi mulle.”
Dantès pani asjad käest lauale ja ta pea vajus norgu, ta oli masendatud abee vaimujõust ja visadusest.
“See pole veel kõik,” ütles Faria. “Oma varandust ei tohi kunagi ainult ühes peidupaigas hoida. Paneme selle kinni.”
Nad lükkasid leekivi tagasi; abee puistas sinna natuke tolmu peale, hõõrus veel jalaga laiali, et kivi liigutamisest