ja siis jälle tagasi sirgeks.
“Kas te lubate, et ainult äärmise häda korral tapate tunnimehe?”
“Jah, ma vannun seda.”
“Siis me võime oma plaani ellu viia,” ütles abee.
“Palju meil selleks aega kulub?”
“Vähemalt aasta.”
“Kas me võime tööle hakata?”
“Otsekohe.”
“No näete nüüd, me oleme kaotanud terve aasta,” hüüdis Dantès.
“Kas te leiate, et me oleme selle kaotanud?” küsis abee.
“Oo, vabandust, vabandust!” hüüdis Dantès punastades.
“Pst!” ütles abee. “Inimene on siiski ainult inimene ja teie olete üks paremaid, keda ma olen tundnud. Vaadake, minu plaan on siin.”
Abee näitas Dantèsile joonistatud plaani: plaanil oli näha tema kong, Dantèsi kong ja neid ühendav käik; käigu keskelt läks kõrvalkäik, nagu neid kaevanduses tehakse. Selle käigu kaudu said vangid galerii alla, kus tunnimees edasi-tagasi sammus; kui nad kord sinna välja jõuavad, teevad nad sügava süvendi ja kangutavad selle kohal galeriipõrandast ühe plaadi lahti; plaat vajub kindlaks määratud hetkel sõduri jalge alt ära ja sõdur kukub süvendisse: Dantès sööstab sel hetkel, mil sõdur on kukkumisest niivõrd jahmunud, et ei suuda ennast kaitsta, tema juurde, seob ta kinni, topib talle nartsu suhu, ja siis ronivad mõlemad, abee Faria ja Dantès, ühest galeriiaknast välja, laskuvad nöörredeliga välismüürilt alla ja põgenevad.
Dantès plaksutas käsi, ta silmad särasid rõõmust: plaan oli nii lihtne, et see pidi õnnestuma.
Veel samal päeval asusid kaevurid tööle seda suurema innuga, et töö järgnes pikale puhkusele ja oli tõenäoliselt jätkuks kummagi mõtetele ja salasoovile.
Nad tegid töös vaheaja ainult siis, kui kumbki pidi minema oma kongi, et valvuri ringkäigu ajal kohal olla. Pealegi olid nad harjunud valvuri vaevukuuldavate sammude järgi kindlaks tegema aega, millal ta alla tuli, ja kordagi ei tabatud kumbagi neist ootamatult. Uuest käigust väljavõetud mulla, mis oleks eelmise käigu tõkestanud, olid nad äärmiselt ettevaatlikult Dantèsi või Faria kongi aknast järk-järgult välja visanud: nad pihustasid mulla hoolega ja öötuul kandis selle kaugele, ilma et ühtegi jälge oleks jäänud.
Rohkem kui aasta kulus töö peale, mida tehti peitli, noa ja puukangiga: selle aasta jooksul, kordagi tööd katkestamata, jätkas Faria Dantèsi õpetamist, kõneles temaga kord ühes, kord teises keeles, rääkis talle rahvaste ajaloost ja suurmeestest, kes aeg-ajalt jätavad endast särava jälje, mida nimetatakse kuulsuseks. Abee oli härrasmees, kuulus kõrgseltskonda ja tema käitumisviisist, milles oli nukrat majesteetlikkuse oskas Dantès talle looduse poolt antud omandamisvõimega haarata seda elegantset viisakust, mis tal endal puudus, ja aristokraatlikke maneere, mida tavaliselt omandatakse vaid kokkupuutes kõrgklassidega või väljapaistvate inimeste seltskonnas.
Viieteistkümne kuu pärast oli kõrvalkäik valmis; süvend galerii alla oli tehtud; oli kuulda edasi-tagasi sammuva tunnimehe samme, ja kaks töömeest, kes olid sunnitud ootama pimedat kuupaisteta ööd, et põgenemine oleks kindlam, kartsid vaid ühte: järsku vajub põrand iseenesest sõduri jalge alt enneaegu ära. Et seda ohtu vältida, panid nad plaadile toeks väikese tala, mille olid vundamendi seest leidnud. Dantès seadis seda parajasti paika, kui ta äkki kuulis, et tema kongi jäänud abee Faria, kes konksu teritas, millega kavatsesid nöörredelit kinnitada, hüüab teda ahastava häälega. Dantès ruttas tagasi oma kongi ja nägi abeed seismas keset tuba, laup higine ja käed tõmbunud krampi.
“Mu jumal!” hüüdis Dantès. “Mis on? Mis teil ometi on?”
“Ruttu, ruttu,” ütles abee, “kuulake mind.”
Dantès vaatas Faria kaamet nägu, siniseid rõngaid silmade ümber, veretuid huuli ja juukseid, mis olid turri tõusnud. Kohkumusest pillas ta peitli käest.
“Mis on ometi juhtunud?” hüüdis Dantès.
“Ma olen kadunud!” ütles abee. “Kuulake mind. Hirmus, võib olla, et koguni surmav tõbi on mul kallal; hoog tuleb, ma tunnen seda: üks kord on see mul juba olnud, aasta enne seda, kui mind arreteeriti. Selle haiguse vastu on vaid üks rohi, ma ütlen teile selle: jookske ruttu minu kongi, tõstke voodi jalga, see on seest õõnes, te leiate sealt väikese klaaspudeli, mis on poolest saadik täis punast vedelikku, tooge see siia; või ei, parem mitte, keegi võib mind siin tabada; aidake mul tagasi minna oma kongi, kuni mul veel natuke jõudu on. Mine tea, mis sel ajal võib juhtuda, kuni haigushoog kestab?”
Dantès ei kaotanud pead, kuigi juhtunud õnnetus oli määratu, ta ronis käiku, tiris õnnetut kaaslast enda järel ja viis ta hirmsat vaeva nähes käigu teise otsa, sealt abee kongi ja pani ta seal voodisse.
“Tänan,” ütles abee, värisedes kogu kehast, nagu oleks ta jäisest veest tulnud. “Hoog tuleb, ma langen katalepsiasse; võib-olla ei tee ma ühtegi liigutust, võib-olla ei tule mu suust ühtegi oiet; aga võib juhtuda, et ma ajan suust vahtu, tõmbun kangeks, karjun; katsuge nii teha, et mu karjumist kuulda poleks, see on väga tähtis, muidu võib-olla viiakse mind teise kongi ja me oleme jäädavalt lahutatud. Kui te näete, et ma olen liikumatu, külm ja nii-öelda surnud, alles siis, kuulake hästi, kangutage mu hambad noaga lahti ja tilgutage suhu kaheksa kuni kümme tilka seda vedelikku, võib-olla ma tulen siis teadvusele.”
“Võib-olla?” hüüdis Dantès ahastuses.
“Appi! Appi!” hüüdis abee. “Ma… ma su…”
Atakk oli nii ootamatu ja äge, et õnnetu vang ei suutnud isegi alustatud sõna lõpetada. Üle ta lauba libises vari, kiire ja sünge nagu tormi-iil merel. Kriisi tõttu läksid ta silmad suureks, suu kiskus krampi, punased plekid ilmusid põskedele. Ta vähkres, ajas suust vahtu, karjus, aga tema enda soovitust mööda lämmatas Dantès karjed tekiga. Hoog kestis kaks tundi. Ja siis vajus ta tagasi, elutu nagu kivikamakas, kahvatu ja külm nagu marmor, purustatud nagu jalge alla tallatud pilliroog. Korraks tõmbus keha veel krampi, siis ta kangestus ja läks näost kaameks.
Dantès ootas, kuni näiline surm oli vallutanud abee keha ja jäätanud kõik kuni südameni; siis võttis ta noa, surus tera hammaste vahele, kangutas hirmsa vaevaga Faria krampis lõualuud lahti, tilgutas talle suhu üksteise järel kümme tilka punast vedelikku ja jäi siis ootama.
Möödus terve tund, mille jooksul rauk ei andnud vähimatki elumärki. Dantès kartis juba, et oli liiga kaua oodanud, ja vaatas teda üksisilmi, endal kahe käega peast kinni hoides. Viimaks hakkasid abee palged jumet võtma, ilmetutesse pärani silmadesse tuli tagasi pilk, kerge ohe vallandus suust ja ta liigutas ennast.
“Päästetud! Päästetud!” hüüdis Dantès.
Haige ei suutnud veel rääkida, aga ta sirutas silmanähtava hirmuga käe ukse poole. Dantès kikitas kõrvu ja kuulis valvuri samme: kell hakkas seitse saama, Dantès polnud mahti saanud ajale mõelda.
Noormees hüppas põrandas oleva ava poole, ronis sisse, pani kivi oma pea kohal paika ja kiirustas oma kongi.
Hetk hiljem läks kongi uks lahti ja valvur leidis vangi nagu tavaliselt voodiserval istumas.
Vaevalt oli valvur selja pööranud, vaevalt jõudis ta sammude kaja koridoris haihtuda, kui hirmsasti mures Dantès, kellele söök pähegi ei tulnud, sama teed mööda tagasi ruttas, peaga põrandakivi eest lükkas ja abee kongi astus.
Abee oli teadvusel, aga lebas ikka veel loiult ja jõuetuna voodis.
“Mina mõtlesin, et enam ma teid ei näe,” ütles ta Dantèsile.
“Mispärast?” küsis noormees. “Kas te arvasite, et surete?”
“Ei. Aga teie põgenemiseks on kõik valmis, arvasin, et te põgenete.”
Dantèsil tõusis nördimusest puna palgesse.
“Ilma teieta!” hüüdis