kuulake hästi, tuletage kõik meelde: kas te mäletate, missuguste sõnadega oli kirjutatud kaebus?”
“Oo jaa! Ma lugesin seda kolm korda, ja iga sõna on mulle täpselt meelde jäänud.”
“Korrake seda mulle.”
Dantès mõtles natuke.
“Ta oli nii, sõna-sõnalt,” ütles ta siis.
“Üks trooni ja usu sõber teatab härra kuninglikule prokurörile, et keegi Edmond Dantèsi nimeline mees, kaubalaeva “Pharaoni” tüürimees, jõudis täna hommikul kohale Izmirist. Laev tegi vahepeatuse Napolis ja Portoferraios, kuhu see mees viis Murat’lt kirja usurpaatorile ja kus ta sai usurpaatorilt kirja viimiseks bonapartistide komiteele Pariisi.
Tõendid tema kuriteo kohta leitakse, kui ta arreteeritakse, see kiri on kas tema käes, tema isa juures või tema kajutis “Pharaoni” pardal.”
Abee kehitas õlgu.
“Kõik on päevselge,” ütles ta, “te pidite olema küll väga naiivne ja heasüdamlik, et te kohe kõike ei taibanud.”
“Arvate?” hüüatas Dantès. “Milline alatus!”
“Milline oli Danglars’i tavaline käekiri?”
“Ilus kaldkiri.”
“Milline oli anonüümkirja käekiri?”
“Vasakule kaldu.”
Abee naeratas.
“Moonutatud, eks ole?”
“Liiga kindel, et olla moonutatud.”
“Oodake,” ütles ta.
Abee võttis sule, õigemini eseme, mida ta selleks nimetas, kastis tindi sisse ja kirjutas vasema käega selleks ettevalmistatud riidetükile kaebuse paar esimest rida.
Dantès astus sammu tagasi ja vaatas peaaegu kohkumusega abeed.
“Oo, see on üllatav!” hüüdis ta. “Kuidas see käekiri sarnaneb kaebuse omaga.”
“Ilmselt oli kaebus kirjutatud vasema käega. Ma olen ühte asja tähele pannud,” ütles abee.
“Mida?”
“Et kõik parema käega kirjutatud käekirjad on erinevad ja kõik vasema käega kirjutatud on sarnased.”
“Te olete siis kõike näinud, kõike tähele pannud?”
“Lähme edasi.”
“Jajah, muidugi.”
“Asume teise küsimuse juurde.”
“Ma kuulan.”
“Kas keegi oli huvitatud sellest, et teie ei abielluks Mercédèsiga?”
“Jah. Üks noormees, kes teda armastas.”
“Tema nimi?”
“Fernand.”
“See on hispaania nimi.”
“Ta on katalaan.”
“Kas te arvate, et tema oli võimeline seda kirja kirjutama?”
“Ei. Tema oleks mulle lihtsalt noaga virutanud.”
“Jaa, see on hispaanlaste moodi: tapmine küll, aga mitte alatus.”
“Pealegi ei teadnud ta neid üksikasju, millest oli kaebuses juttu.”
“Te ei rääkinud neist kellelegi?”
“Mitte kellelegi.”
“Isegi mitte oma armsamale?”
“Isegi mitte oma pruudile.”
“Siis on see Danglars.”
“Jah! Nüüd olen ma selles kindel.”
“Oodake… kas Danglars tundis Fernand’i?”
“Ei… jah… Nüüd mulle tuleb meelde…”
“Mis?”
“Kaks päeva enne abiellumist nägin neid koos laua taga papi Pamphile’i lehtlas. Danglars oli sõbralik ja rõõmus, Fernand oli kahvatu ja ärritatud.”
“Olid nad kahekesi?”
“Ei, neil oli veel kolmas kaaslane, mina tundsin toda meest hästi, tema nad ilmselt tuttavaks tegigi, see oli üks rätsep, ta nimi oli Caderousse. Aga tema oli juba purjus, oodake… oodake… Kuidas see mulle enne meelde ei tulnud? Laual, mille taga nad jõid, oli tindipott, paber ja suled.” Dantès tõstis käe laubale. “Oo alatud lurjused!”
“Kas te tahate veel midagi teada saada?”
“Jaa, sest teie oskate sügavale tungida, teie näete kõike nii selgesti; ma tahan teada, miks mind ainult üks kord üle kuulati, miks mind ei viidud kohtunike ette ja miks mind süüdi mõisteti ilma kohtuotsuseta?”
“Oo! See on märksa keerulisem,” ütles abee. “Õigusemõistmise käigud on tumedad ja salapärased, neisse on raske tungida. Mis me siin praegu teie kahe sõbra kohta kindlaks tegime, see oli lapsemäng. Selles teises küsimuses on mul vaja täpsemaid andmeid.”
“Küsige, sest teile on minu elu tõepoolest palju selgem kui mulle endale.”
“Kes kuulas teid üle? Kas kuninglik prokurör, abiprokurör või kohtu-uurija?”
“Abiprokurör.”
“Noor või vana?”
“Noor, kahekümne kuue või seitsme aastane.”
“Ahaa! Äraostetav veel ei ole, aga auahne juba on,” ütles abee. “Kuidas ta teisse suhtus?”
“Pigem leebelt kui rangelt.”
“Kas te rääkisite talle kõik ära?”
“Kõik.”
“Kas tema suhtumine selle ülekuulamise käigus muutus?”
“Ühe hetke jooksul, kui ta võttis kätte mind kompromiteeriva kirja. Ta näis minu õnnetusest masendatud.”
“Teie õnnetusest?”
“Jah.”
“Olete te kindel, et just teie õnnetus teda masendas?”
“Vähemasti ilmutas ta minu suhtes suurt poolehoidu.”
“Mismoodi?”
“Ta põletas ära ainsa asitõendi, mis võis mind kompromiteerida.”
“Millise? Kaebuse?”
“Ei, kirja.”
“Olete selles kindel?”
“See toimus minu silma all.”
“See pole õige asi; see mees võis olla palju hullem kaabakas, kui teie arvata oskate.”
“Ausõna, te ajate mulle hirmujudinad peale! Kas siis maailmas polegi kedagi peale krokodillide ja tiigrite?”
“Jah, ainult et kahejalgsed krokodillid ja tiigrid on märksa ohtlikumad kui need teised.”
“Arutame edasi.”
“Meelsasti, te ütlesite, et ta põletas kirja ära?”
“Jah, nende sõnadega: “Te näete, see on ainus asitõend teie vastu ja ma hävitan selle.””
“See käitumine on liiga õilis, et olla loomulik.”
“Arvate?”
“Olen selles kindel. Kellele oli see kiri saadetud?”
“Härra Noirtier’le, Coq-Heroni tänav nr. 13, Pariis.”
“Kas te võite arvata, kas abiprokurör võis olla huvitatud selle kirja hävitamisest?”
“Võimalik, sest ta laskis mul paar korda vanduda, minu huvides, nagu ta ütles, et ma sellest kirjast kellelegi