kahekümne sülla kaugusele.
“Braavo!” hüüdis peremees.
“Braavo!” kordasid madrused.
Kõik vaatasid vaimustusega meest, kelle pilk oli taas erk ja keha tugev, mida poleks temast üldsegi oodata osanud.
“Näete,” ütles Dantès, lahkudes roolipinni juurest, “et ma võin teile kasulik olla, vähemalt selle sõidu ajal. Kui te Livornos ei taha mind enda juurde jätta, siis lasete mu seal maale; esimesest kuupalgast maksan ma teile tagasi söögi ja riiete eest, mida mulle laenate.”
“Olgu,” ütles peremees, “me võime kokkuleppele jõuda, kui te mõistlik olete.”
“Mees on mees,” ütles Dantès, “mida te teistele maksate, seda maksate ka mulle ja ongi kõik.”
“See pole õiglane,” ütles meremees, kes oli Dantèsi veest välja tõmmanud, “teie oskate rohkem kui meie.”
“Kuhu kurat sa oma nina topid? Kas see on sinu asi, Jacopo?” käratas peremees. “Igaüks võib ennast tööle palgata niisuguse raha eest, nagu tahab.”
“Seda muidugi,” ütles Jacopo, “ma lihtsalt ütlesin, mida ma arvan.”
“Laena parem sellele tublile poisile, ta on jumalapaljas, mingid püksid ja kuub, kui sul tagavaraks peaks olema.”
“Ei,” ütles Jacopo, “kuube ei ole, aga särk ja püksid on.”
“Muud pole vajagi,” ütles Dantès. “Aitüma, sõber.”
Jacopo libistas end laevaluugist alla ja tuli varsti tagasi kahe rõivatükiga ning Dantès ajas need endale kirjeldamatu rõõmuga selga.
“On teil veel midagi tarvis?” küsis peremees.
“Tükk leiba ja lonks seda mõnusat rummi, mida ma juba rüüpasin; ma ei ole tükk aega midagi hinge alla saanud.”
Tõepoolest, sellest oli ligi nelikümmend tundi möödas.
Dantèsile toodi tükk leiba ja Jacopo ulatas talle plasku.
“Rool vasakule!” hüüdis kapten, pöördudes roolimehe poole.
Plaskut suu juurde tõstes vaatas ka Dantès sinnapoole ja plasku jäi poolele teele.
“Tohoh! Mis seal Ifi kindluses lahti on?” imestas peremees.
Väike valge pilvetups, mis oli Dantèsi tähelepanu endale tõmmanud, kerkis Ifi lossi lõuna bastioni sakmete kohale.
Sekund hiljem hajus kauge plahvatuse kaja tendri kohal.
Madrused tõstsid pead ja vaatasid üksteisele otsa.
“Mida see peab tähendama?” küsis peremees.
“Mõni vang on täna öösel põgenenud,” ütles Dantès, “ja nüüd lasti häiresuurtükist pauku!”
Peremees vaatas vilksti noormehe poole, kes neid sõnu öeldes plasku suu juurde tõstis, aga ta nägi noormeest nautivat plaskus olevat vedelikku niisuguse südamerahu ja mõnuga, et kui peremehel mingi kahtlusevirve peast läbi sähvaski, siis kadus see kohe.
“Kuradi kange rumm,” ütles Dantès, pühkides särgikäisega laubalt voolavat higi.
“Aga kui see peakski tema olema, seda parem,” pomises peremees Dantèsi jälgides. “Olen saanud kõva mehe.”
Tuues ettekäändeks väsimuse, palus Dantès luba rooli taha istuma jääda. Roolimees rõõmustas, et pääseb oma tööst, ja vaatas küsivalt peremehe poole, kes noogutas, andes sellega märku, et ta võib rooli uuele kaaslasele loovutada.
Dantès sai nüüd istuda, silmad Marseille poole.
“Mis kuupäev meil täna on?” küsis Dantès Jacopolt, kes oli tulnud tema kõrvale, kui Ifi loss silmist kadus.
“28. veebruar,” vastas Jacopo.
“Ja mis aasta?” päris Dantès edasi.
“Kuidas, mis aasta? Te küsite, mis aasta?”
“Jah,” sõnas noormees, “ma küsin, mis aasta?”
“Te olete unustanud, mis aasta praegu on?”
“Mis parata! Mui oli täna öösel nii jube hirm nahas,” ütles Dantès, “et oleksin äärepealt hulluks läinud. Mu pea on ikka veel päris segi, nii et ma küsin teilt tõesti, mis aasta meil praegu on?”
“1829. aasta,” vastas Jacopo.
Täpselt neliteist aastat oli Dantès vangis olnud.
Ta oli läinud üheksateistkümneaastaselt Ifi lossi ja tuli sealt välja kolmekümne kolme aastasena.
Ahastav muie kõverdas ta huuli; ta küsis mõttes endalt, mis võis olla saanud Mercédèsist selle aja jooksul, kus ta oli teda, Dantèsi, surnuks pidanud.
Siis lõi ta silmis lõkkele vihkamisleek, mõeldes kolmele mehele, kellele võlgnes pika ja julma vangipõlve.
Ja ta tõotas uuesti, nagu oli seda vanglas juba kord teinud, et maksab halastamatult kätte Danglars’ile, Fernand’ile ja Villefort’ile.
See tõotus polnud enam tühipaljas ähvardus, sest praegusel tunnil poleks ka kõige väledam Vahemere purjelaev kätte saanud väikest tendrit, mis täispurjes Livorno poole lendas.
II
I
SALAKAUBAVEDAJAD
Dantès polnud veel tervet päevagi laeval olnud, kui talle oli juba selge, kellega tal tegemist. Kuigi “Giovane Amelia” – nii oli Genova tendri nimi – auväärt peremees polnud abee Faria koolis käinud, oskas ta enam-vähem kõiki keeli, mida räägiti Vahemere nime kandva suure järve kallastel; alates araabia keelest ja lõpetades provanssaali keelega. Nõnda tuli ta toime ilma tõlkideta – alati tüütud ja teinekord ka ebadiskreetsed inimesed – , kui tal oli vaja suhelda laevadega, mida kohtas avamerel, või väikeste pargastega, mis talle ranna ääres vastu juhtusid, või siis inimestega, kellel polnud ei nime, ei isamaad, pealtnäha ka mingit ametit, seda sorti rahvaga, keda võib alatasa kohata sadamakaide lähedal uitamas ja kes elavad salapärastest, varjatud sissetulekutest, mille kohta tuleb uskuda, et saatus ise neid jagab, sest mingit silmanähtavat leivateenimisallikat neil ei ole. Oli üsna kerge taibata, et Dantès oli salakaubavedajate laeval.
Sellepärast oligi peremees Dantèsi kuidagi kõheldes laevale võtnud: kõik ranna tollimehed tundsid “Giovane Amelia” kiprit ülihästi, ja kuna need härrased ja kipper püüdsid üksteist igasuguste nõksudega vahetpidamata üle kavaldada, oli peremees algul mõelnud, et Dantès oli lihtsalt mõne kõrgema maksuametniku saadik ja üritab selle kavala võttega nende mõningatesse ametisaladustesse tungida. Aga hiilgav viis, kuidas Dantès oli lühema laevatee valikuga toime tulnud, oli teda lõplikult veennud. Ja kui ta siis oli näinud kerget suitsupilve otsekui kiivritutti Ifi lossi kohal hõljumas ja kauge suurtükipaugu kaja kuulnud, oli talle hetkeks sähvatanud pähe, et ta oli laevale võtnud mehe, kelle saabumist ja lahkumist otsekui kuningate puhul suurtükipaukudega austatakse; peab küll tunnistama, et ta oleks märksa rohkem muretsenud, kui Dantès oleks tolliametnik olnud; aga uustulnuka täielikku rahu nähes haihtus see teinegi oletus niisamuti nagu esimene.
Nõnda oli siis Edmond’il see eelis, et tema teadis, kes ta peremees on, aga peremees ei teadnud, kes tema on. Kust kandist vana meremees ja ta kaaslased ka ei rünnanud, Dantès pani vastu ja ei tunnistanud midagi: ta pajatas pikalt-laialt Napalist ja Maltast, mida ta tundis niisama hästi kui Marseille’d, ja kordas oma esialgset juttu nii täpselt, et see tegi au tema mälule. Ja nõnda laskiski genovalane, ehkki oli kaval mees, ennast lollitada Dantèsil, kellele tulid kasuks tagasihoidlikkus, meremehe kogemused ja eriti osav teesklemisvõime.
Aga võib olla ka, et genovalane oli nende vaimuinimeste moodi, kes ei tea iial midagi peale selle, mida peavad teadma, ja kes usuvad vaid seda, mida on kasulik uskuda.
Niisugused olid suhted laeval, kui jõuti