punetav hari.
Dantès käskis rooli vasakule võtta, et Pianosa jääks neist paremale; ta oli välja arvutanud, et see manööver lühendaks teed kahe või kolme sõlme võrra.
Kella viie paiku pärastlõunal oli saar juba tervenisti näha. Võis eristada vähimaidki üksikasju selgele õhule iseloomulikus valguses, mida tekitab loojangusse kalduv õhtupäike oma kiirtega.
Edmond vaatas üksisilmi kaljupanku, millel üksteise järel vaheldusid kõik õhtuvärvid, erkroosast kuni sügavsiniseni; aegajalt tõusis talle pähe kuum palang: laup läks punaseks, punane udu hõljus silme ees.
Iial pole ükski mängur, kes on kogu oma varanduse ühele täringuheitele pannud, tundnud säärast ahistust nagu Edmond oma lootuste tipul.
Saabus õhtu; kella kümne paiku jõuti randa. “Giovane Amelia” oli esimesena kohtumispaika tulnud.
Kuigi Dantès ennast tavaliselt hiilgavalt valitses, ei suutnud ta end sel korral vaos hoida: ta hüppas esimesena kaldale, ja kui ta oleks söandanud, oleks ta nagu Brutus maad suudelnud.
Oli päris pime, aga kell üksteist kerkis kuu merest, hõbetades iga lainevirvet, ja mida kõrgemale ta kerkis, seda säravamaks läks tema helendavate kiirte valguskaskaadide mäng selle teise Pelioni kaljupankadel.
“Giovane Amelia” meeskond tundis saart hästi: nad olid siin sageli peatunud. Dantès oli seda näinud igal oma kaugsõidul itta, aga ta polnud sinna kordagi jalga tõstnud.
Ta päris Jacopolt:
“Kus me öö veedame?”
“Tendri pardal loomulikult,” vastas meremees.
“Kas meil koobastes ei oleks parem?” küsis ta.
“Mis koobastes?”
“Saarel olevates koobastes.”
“Ma ei tea siin mingeid koopaid,” sõnas Jacopo.
Külm higi kerkis Dantèsi laubale.
“Kas Monte-Cristol ei ole koopaid?” küsis ta.
“Ei.”
Dantès oli hetke segaduses; siis aga mõtles, et koopad võisid olla mingi loodusõnnetuse tagajärjel sisse varisenud või oli koguni kardinal Spada nad suurest ettevaatusest kinni matnud.
Küsimus oli järelikult selles, et kadunud koopasuu üles leida. Öösel oli seda mõttetu otsida. Dantès lükkas uurimise järgmisele päevale. Pealegi anti merelt, umbes poole ljöö kauguselt märku ja “Giovane Amelia” vastas sama märguandega, mis näitas, et oli aeg tegutsema hakata.
Ilmselt rahunenud signaalist, mis pidi näitama, et mingit ohtu ei ole, ligines hilinenud laev, hääletu ja valge nagu viirastus, ning heitis peagi ankrusse umbes kahesaja meetri kaugusel kaldast.
Kohe algas lossimine ja lastimine.
Tööd tehes mõtles Dantès kogu aeg, millise rõõmukisaga võtaksid mehed vastu tema üheainsa lause, kui ta ütleks valjusti välja mõtte, mis lakkamatult ta kõrvus ja südames vaikselt kumises. Aga selle asemel et avaldada vapustav saladus, kartis ta, et on juba niigi ülearu öelnud ja oma edasi-tagasi käimise, korduvate pärimiste, üksikasjaliste märkuste ja pideva mõttesolekuga kahtlust äratanud. Õnneks, vähemasti praeguses olukorras, kus piinarikka mineviku tõttu ta näoilmest iial ei kadunud nukrus, olid need aeg-ajalt pilvede vahelt sähvatavad rõõmuvälgatused tõesti välkkiired.
Keegi ei kahtlustanud midagi, ja kui Dantès järgmisel hommikul võttis püssi, tina ja püssirohtu ning ütles, et kavatseb lasta ühe kaljudel ringikargleva metskitse, ei osatud sellest Dantèsi retkest muud arvata, kui et teda tiivustab jahikirg või üksindusejanu. Ainult Jacopo käis peale ja tahtis kaasa minna. Dantès ei tihanud ära öelda, kartes, et tema selline tõrksus võiks kahtlust äratada. Aga vaevalt jõudis ta veerand ljööd astuda, kui tal õnnestus märki tabada ja kits tappa; ta saatis Jacopo sellega kaaslaste juurde, et nad kitse küpsema paneksid ja siis, kui see valmis peaks olema, talle püssiga märku annaksid, et ta tuleks oma osa sööma; natuke kuivatatud puuvilja ja pudel Montepulciano veini pidid õhtusööki täiendama.
Dantès jätkas teed, vaadates aeg-ajalt tagasi. Jõudes ühe panga servale, nägi ta tuhat jalga allpool kaaslasi, kelle juurde Jacopo oli jõudnud ja kes juba hoolega tegid ettevalmistusi õhtusöögiks, mida osav Edmond oli põhiroaga suuresti rikastanud.
Edmond jälgis neid veidi aega kõigest üle oleva inimese leebe ja nukra naeratusega.
“Kahe tunni pärast,” sõnas ta, “lähevad need mehed, kes on nüüd viiekümne piastri võrra rikkamad, jälle kaalule panema oma elu, et teenida veel viiskümmend piastrit. Ja siis, kui neil on need sada piastrit käes, pillavad nad selle vara mõnes linnas sultani suurejoonelisuse ja naabobi enesekindlusega. Täna paneb lootus mind põlastama nende varandust, mis näib mulle nii õudselt armetu; võib-olla homme paneb mind pettumus vaatama seda armetut varandust kui ülimat õnne… Oo ei,” hüüdis Dantès. “seda ei juhtu; tark ja eksimatu abee Faria ei saanud selles ainukeses küsimuses märgist mööda lasta. Parem juba surra kui jätkata seda viletsat ja alaväärtuslikku elu.”
Nõnda siis oli Dantèsil, kes kolm kuud tagasi ihkas vaid vabadust, nüüd vabadusest vähe ja ta ihkas rikkust. See polnud Dantèsi vaid jumala süü, kes on seadnud piirid inimese vägevusele, ent soovid on andnud talle piiramatud. Vahepeal oli Dantès kahte kaljuseina vahelt minevat rada mööda, mille oli õõnestanud mägioja ja kuhu arvatavasti ükski inimjalg iial polnud astunud, liginenud paigale, kus tema arvates pidid olema koopad. Jälgides kaldajoont ja vaadates hoolega ringi, arvas ta märkavat siin-seal kaljudel inimkäega tehtud sälke.
Aeg, mis igale esemele tõmbab peale samblamantli, nii nagu ta iga hingelise sündmuse katab unustusemantliga. näis olevat respekteerinud neid korrapäraselt tehtud märke, mis ilmselt pidid kuhugi juhtima; aeg-ajalt märgid siiski kadusid suurte täies õies mürdipuhmaste või parasiitlike samblike varju. Siis tuli Edmond’il oksad kõrvale lükata või sammal ära kraapida, et üles leida märgid, mis talle selles labürindis teed juhatasid. Märgid olid Dantèsi lootusi kõvasti tõstnud. Miks ei võinud need olla teinud kardinal, et need õnnetuse puhul, mida ta nii täielikult ei olnud osanud ette näha, oleksid teejuhiks ta vennapojale? Üksildane paik oli täiesti sobiv mehele, kes tahtis oma varandust peita. Aga kas reetlikud märgid polnud püüdnud teistegi pilke peale nende, kellele nad olid määratud, ja kas sünge imesaar oli oma hiilgavat saladust ustavalt hoidnud?
Ent umbes kuuskümmend sammu sadamakohast eemal märkas Edmond, keda künklik maastik kaaslaste pilkude eest ikka veel varjas, et sälgud lõppesid, kuigi ei viinud ühegi koopani. Suur ümar kivimürakas kalju peal oli ainus siht, kuhupoole nad paistsid juhatavat. Edmond mõtles, et eesmärgi asemel, kuhu ta arvas olevat jõudnud, oli ta võib-olla hoopis selle alguses: niisiis keeras ta otsa ringi ja läks tuldud teed tagasi.
Sedaaegu valmistasid Dantèsi kaaslased sööki, käisid allikal vett toomas, tõid laevast leiba ja puuvilja ning panid kitse küpsema. Just sel hetkel, kui nad kitse omameisterdatud praevardast välja tõmbasid, märkasid nad Edmond’i, kes julgelt nagu mägikits kaljult kaljule hüppas; nad tulistasid. et talle püssipauguga märku anda. Jahimees keeras otsemaid ümber ja hakkas kiiruga nende poole tulema. Kõigi pilgud jälgisid teda sellel omamoodi lennul ja takseerisid tema hulljulget osavust, ning otsekui nende kartusi õigustades vääratas Edmond’i jalg; kõik nagid, kuidas ta kaljuserval vankus, karjatas ja kadus.
Mehed pistsid ühekorraga jooksu, sest Edmond’i üleolekule vaatamata armastasid teda kõik. Jacopo jõudis esimesena kohale.
Edmond oli üleni verine ja peaaegu teadvusetu; ta pidi olema veerenud oma kaksteist kuni viisteist jalga ülevalt alla. Talle kallati paar tilka rummi suhu ja vahend, mis oli talle kunagi nii tõhusalt mõjunud, mõjus nõndasamuti kui toona.
Edmond lõi silmad lahti ja kurtis, et põlv on hirmus valus, pea on raske ja nimmekohas täitsa talumatu valuhood. Mehed tahtsid teda randa kanda, aga kui nad teda puudutasid ja kuigi Jacopo kogu operatsiooni juhtis, kuulutas Dantès oiates, et tema seda kandmist küll välja ei kannata.
Kõik