ei lasknud ennast kaua paluda: meestel oli kõht tühi ja kitselihalõhn kandus nendeni – merehuntide keskel pole tseremoonitsemine eriti kombeks.
Tunni aja pärast tulid mehed tagasi. Edmond oli end suutnud vaid kümmekond sammu edasi lohistada ja nõjatus nüüd seljaga vastu sammaldunud kaljuseina.
Aga paistis, et Dantèsi valud polnud sugugi vähenenud, vaid hoopis ägedamaks läinud. Vana kipper, kes pidi veel samal hommikupoolikul teele asuma, et oma last maha panna Piemonte ja Prantsusmaa piiril, kuskil Nice’i ja Fréjus’ vahel, käis talle peale, et ta katsuks ennast püsti ajada. Dantès pingutas meeleheitlikult, et peremehe soovile vastu tulla, aga iga katse peale vajus ta oiates ja näost kahvatades uuesti tagasi.
“Tal on selgroog katki,” sõnas peremees vaikselt. “Aga ta on tubli poiss, maha teda jätta ei saa; katsume ta tendrile viia.”
Aga Dantès kuulutas, et ta eelistab parem surra seal, kus ta on, kui et kannatada hirmsaid valusid, mida iga väiksemgi liigutamine talle teeb.
“Ah, saagu mis saab!” ütles peremees. “Aga seda juba ei juhtu, et me teiesuguse tubli mehe ilma abita siia jätame. Me sõidame alles õhtul.”
Madrused olid peremehe otsuse peale õige imestunud, kuigi keegi õiendama ei hakanud, otse vastupidi. Kipper oli kõva käega mees ja see oli esimene kord, kus nähti, et ta ühest ettevõttest loobub või selle täideviimise edasi lükkab.
Dantès aga ei tahtnud, et tema pärast murtakse laeval maksvat korda.
“Ei,” ütles ta peremehele,” ma olen ise süüdi, et olen niisugune kobakäpp, ja see on mulle paras, et pean sellepärast kannatama. Jätke mulle natuke kuivikuid, püss, kuule ja püssirohtu, et saaksin kitsi lasta või ennast kaitsta, ja lisaks kirka, et võiksin endale hüti teha, kui teil peaks liiga kaua minema, enne kui saate mulle järele tulla.”
“Sa sured ju nälga,” ütles peremees.
“Parem juba surm,” ütles Edmond, “kui kannatada ennekuulmatuid valusid, mida iga liigutus mulle teeb.”
Peremees vaatas abajas kiikuva tendri poole – seal juba askeldati, ja niipea kui ta välimus korda saab, läheb ta kohe merele.
Mis sa arvad, Maltalane, mida me tegema peame?” küsis peremees. “Sind me niiviisi maha jätta ei saa ja meie siia jääda ka ei saa?”
“Minge, minge,” hüüdis Dantès.
“Me oleme vähemalt nädal aega ära,” sõnas peremees, “lisaks tuleb meil teelt kõrvale põigata, et sinu järele tulla.”
“Kuulake,” ütles Dantès, “kui te paari lähema päeva jooksul kohtate mõnda kalalaeva või muud alust, mis siia kanti tuleb, soovitage sellel mulle järele tulla, ma maksan kakskümmend viis piastrit tagasisõidu eest Livornosse. Kui te kedagi ei leia, tulge ise.”
Peremees vangutas pead.
“Kuulge, kapten Baldi, asja on võimalik joonde ajada.” sõnas Jacopo. “Teie minge, mina jään haige juurde ja hoolitsen ta eest.”
“Sa loobud oma tasust,” ütles Edmond, “ja jääd minu juurde?”
“Jah,” vastas Jacopo, “ja ma ei kahetse.”
“Sa oled tubli poiss, Jacopo,” ütles Edmond. “jumal tasub sulle sinu headuse eest. Aga ma ei vaja kellegi abi, aitäh. Paar päeva puhkust ja ma olen jälle jalul, pealegi loodan ma leida siit kaljudelt häid rohtusid, mis aitavad põrutuse vastu.”
Kummaline muie libises Dantèsi huulile. Ta surus südamlikult Jacopo kätt, aga tema otsus jääda siia ja jääda üksi oli vankumatu.
Salakaubavedajad jätsid Edmond’ile, mida ta palus, ja lahkusid, vaatasid aga minnes ühtepuhku tagasi ja lehvitasid iga kord südamlikult hüvastijätuks, millele Edmond vastas vaid käeviipega, just nagu ei saaks ta keha liigutada.
Kui nad olid silmist kadunud, pomises ta naerdes:
“Tõepoolest imelik, et seda sorti inimeste seas võid leida ustavust ja sõprust.”
Siis roomas Dantès ettevaatlikult kaljupangale, mis oli varjanud vaadet merele, ja sealt nägi ta, kuidas tendril lõpetati purjede seadmine, hiivati ankur, alus kiikus lainetel graatsiliselt nagu kajakas enne lendutõusu ja asus teele.
Tunni aja pärast oli laev silmist kadunud või vähemasti sellest paigast, kus oli haige, oli võimatu teda näha.
Siis hüppas Dantès püsti, nõtkelt ja kergelt nagu üks neist asustamata kaljudel mürdi- ja pistaatsiapõõsaste vahel ringikarglevatest kitsetalledest, haaras püssi ühte kätte, kirka teise ja ruttas kaljupanga juurde, kus lõppesid sälgud, mida ta oli tähele pannud.
“Ja nüüd,” hüüdis ta, meenutades lugu araabia kalamehest, kellest abee Faria talle oli jutustanud. “nüüd, avane, avane, Seesam!”
III
PIMESTAV SÄRA
Päike oli juba ligi kolmandiku oma teest käinud ja isegi kaljud, millele langesid tema soojad ja elustavad maikiired, näisid olevat tundlikud ta soojuse vastu; tuhanded nähtamatud tirdid siristasid kanarbikus lakkamatult ja monotoonselt; mürtide ja oliivipuude lehed sahisesid ja tegid peaaegu metalset häält; iga Edmond’i samm kuumenenud graniidil ajas pakku sisalikud, kes sädelesid nagu smaragdid; taamal, laugjal künkanõlval, karglesid metskitsed, kes siia teinekord jahimehi ligi meelitavad, ühesõnaga, saar oli asustatud, elas, hingas, ja ometigi tundis Edmond ennast ihuüksi jumala palge ees.
Teda valdas mingi kummaline, hirmulähedane tunne: seda tekitas umbusk heleda päevavalguse vastu, mis sunnib meid isegi kõrbes arvama, et uurivad silmad jälgivad meid.
Tunne oli nii tugev, et sel hetkel, kui Edmond pidi tegutsema asuma, ta seisatas, pani kirka kõrvale, haaras püssi, ronis veel viimast korda saare kõige kõrgemale kaljupangale ja püüdis oma pilguga haarata kõike, mis tema ümber oli.
Aga peame tunnistama, et Dantèsi pilku ei köitnud ei maaliline Korsika, mille majad siia kätte paistsid, ega selle taga paiknev peaaegu tundmatu Sardiinia ega ka mitte Elba saar oma suurejooneliste mälestustega ega ka silmapiiril peaaegu märkamatu joon, milles meremehe kogenud silm tundis ära võrratu Genova ja kaubalinna Livorno. Ei, teda huvitas koiduajal lahkunud brigantiin ja nüüdsama teele asunud tender.
Esimene oli just kadumas Bonifacio väina, teine, mis liikus piki Korsika rannikut, kavatses ümber saare sõita.
See vaatepilt rahutas Edmond’i.
Siis langes ta pilk lähemale ümbrusele. Ta nägi, et seisis saare kõige kõrgemal koonusel, mis oli nagu habras kuju määratul pjedestaalil; tema all polnud ühtegi inimest, tema ümber ühtegi laeva: vaid sinine meri, mis vastu saare jalamit peksis ja iga löögiga sinna hõbedasi vahupritsmeid tikkis.
Siis tuli ta kiirel, ent ettevaatlikul sammul alla. Praegusel hetkel kartis ta kõige rohkem samasugust õnnetust, mida oli nii osavalt ja õnnestunult simuleerinud.
Nagu me juba ütlesime, läks Dantès kaljudesse raiutud sälkusid mööda vastassuunas; ta oli märganud, et sälkude rida viis väikesesse abajasse, mis oli võõraste pilkude eest varjatud nagu antiikmaailma nümfi supluspaik. Abajasuue oli küllalt lai ja keskkoht küllalt sügav, et mõni väike speronara-taoline alus sinna sisse pääseks ja seal nähtamatult varjul olla saaks. Järgides siis induktiivselt oma mõttelõnga, seda mõttelõnga, mida mööda ta abee Fariat oli näinud nii osavalt oma mõistust juhtivat tõenäosuste labürindis, arvas Edmond, et küllap kardinal Spada, olles huvitatud sellest, et teda ei nähtaks, oli suundunud abajasse, oli sinna peitnud oma väikese laeva, oli siis sälke tähisena kasutades kuni märgitud ala lõpuni läinud ja sinna oma varanduse matnud.
See oletus oli toonud Dantèsi ümara kaljurahnu juurde.
Ainult üks küsimus tegi Edmond’ile muret ja paiskas segi kõik tema arusaamad dünaamikast. Kuidas oli võimalik olnud suurt jõudu rakendamata kergitada seda kaljurahnu, mis võis kaaluda oma viis või kuus tuhat naela, omamoodi alusele, millel ta lebas?
Äkki turgatas talle