l) tulevikus kirjutatavad, üldse võimalikud – teosed: romaanid, aforismid, anekdoodid, luuletused, esseed, kriitilised artiklid ja kõik muu. Niiviisi saadud “absoluutne raamatukogu” aga ei asendaks kellelegi olemasolevaid paari kuni paarituhandet teost, mis teda huvitavad ja mille järgi tal on, kui on, vajadus. Ülaltoodu näitabki, et kirjanduse määratlemisel ja analüüsimisel tuleb keskenduda heale kirjandusele; kui suudame luua head kirjandust, suudame halba ammugi, kasvõi head varieerides ja plagieerides. Halval kirjandusel pole alumist piiri, ta läheb sujuvalt üle tühjaks keeleelementide reastamiseks.
Selline mõttekäik pöördub loomusunnil teisipidi ja küsime: kui halba kirjandust iseloomustab kitsenduste puudumine, kas pole siis hea kirjandus just see, mis järgib palju rohkemaid erinevaid kitsendusi, reegleid? Kas ei olegi teos seda parem, mida rohkemaid reegleid ta järgib, mida nõudlikum on ta “vorm”? See hüpotees aga on silmnähtavalt vale: võib esitada selliseid kitsendusi, mida järgides saab kirjutada vaid mõne teose, üheainsa teose või üldse mitte ühtegi. Kasutatavatest keelelistest kitsendustest on luules näiteks olulised kitsendused silpide arvu, rõhkude arvu, ridade lõpp- või algushäälikute järgi jms. Sisulistest kitsendustest on hea näide haiku suhtes kehtiv nõue: 17-silbilises luuletuses peab olema vihje aastaajale (otse nimetamine keelatud). Kui nüüd haikult nõuda näiteks kolmekordset riimi, seda, et kõik sõnad algaksid sama tähega, et kõigis sõnades puuduks teatud täht, et luuletusel oleks vähemalt kaks selgesti erinevat mõtet, on kahtlane, kas eesti keeles saab kirjutada rohkem kui paar niisugust “super-haikut”. On selge, et väljendusvõimaluste valikut liialt kitsendavate reeglite järgimine ei aita kirjutada paremaid teoseid, vaid juba vastupidi: siin kohtame taas igavat kombinatoorikat, mida tootis masin kitsenduste puududes; vahe on ainult selles, et väga tugevate kitsenduste korral saab moodustada vaid üksikuid “luuletusi”, mille seas ei ole ühtegi head; kitsenduste puududes saame massiliselt halbu luuletusi, mille hulgast on häid, kuigi need seal ei puudu, praktiliselt võimatu eraldada5.
Niisiis ei tähenda igasugused kitsendused, et neid järgides saaksime hea kirjanduse. Kas aga ei ole mõeldav just selliste kindlate kitsenduste avastamine, mis lubaksid kirjutada häid ja ainult häid teoseid? Peab ütlema, et selliseid kitsendusi, reegleid kirjanduse tegemiseks, “luuletamise saladust” vms on otsitud aastatuhandeid, kuid seni edutult. On nähtavasti loomulik, et kirjanduse, eriti luule, väärtust on mõnel ajal ja mõnel pool tõesti kaldutud mõõtma ainuüksi selle järgi, kui hästi see vastab mingitele rangetele ja silmatorkavalt keerulistele kaanonitele. Nii oli keldi bardide, nii oli meistersingerite juures, nii oli mõnel perioodil Indias, araabia maades ja mujal, kus luuletamisest sai visa õppimist nõudev, ülima reglementeerituse ja nõudlikkuseni arendatud kunstkäsitöö. Tagasivaade nende ajastute ja koolkondade saavutustele lubab aja ja kauguse perspektiivist teha õiglase otsuse: usk kaanonite imejõusse on ikka olnud illusioon, kuigi väga mõistetav ja meelitavgi oma lihtsuses.
Tõeline luule on alati eksisteerinud omaette, sõltumata ettekirjutustest, vahel nende kiustegi. Liigne rafineeritus ja veidruseni arendatud kitsendused on mõnikord viinud luule hääbumisele pikemaks ajaks. Kas see otsus ei ole liiga subjektiivne, tänasest maitsest sõltuv? Julgeme arvata, et ei. Kuigi kirjanduslugu kitsamas mõttes ei anna kindlat tuge meie praegusele maitsele, sellele isegi vastu räägib, muutub pilt, kui hinnangu tausta võtta “kunstluulele” lisaks ka rahvaluule. Nüüd saab selgeks, et inimesed on üldiselt vajanud “spontaanset luulet”, mitte kunstkäsitööd. Luule ülereglementeerimine on suhteliselt uus, põgus ja üsna sageli kultuuri tardumusele viitav nähtus. Spontaanne, vaba luule on sild, mis meid seob rahvaluulega üle semiidi prohvetite … Shakespeare’i… Walt Whitmani.
Kas ei ole asi lihtsalt selles, et reegleid ja kriteeriume on seni otsitud valest kohast, sealt, kus reeglipära kõige selgemini silma paistis: värsi- ning kompositsioonitehnikast ja leksikast? Kas ei eksisteeri siiski tunnuseid ja seaduspärasusi, mis töötavad varjatult, läbi alateadvuse, nii et me neid ei ole märganud, osanud otsidagi, kuid mis eristavad head, olulist kirjandust halvast, võltskirjandusest? See, et sellised seaduspärasused ei ole silmnähtavad, on selge ülalpool meenutatu valgel; nii ei saa nende rakendamine ega leidmine olla teadlik, vaid peab olema alateadlik: vastasel korral oleks nad ammu avastatud ja heade teoste kirjutamine ammu automatiseeritud. “Alateadvuse” appitoomine kultuurinähtuste seletamisel ei ole muidugi päris aus tegu; siiski on selle uue tundmatu rakendamine olnud viljakas ja õpetlik, mistõttu lubame endalegi siingi opereerimist psüühiliste nähtustega, mida me ise vahetult ei koge6.
Kas kirjandust luuakse (varjatud) reeglite järgi, kas on olemas mingid kohustuslikud rajad, mida looja kujutlus peab jälgima, ideaal või üldskeem, millega teos peab sobima? Kui jah, siis võib edasi küsida, kas neid üldskeeme on üksainus või mitu; kas, kuidas ja mille mõjul nad muutuvad; kas neil üldskeemidel on sarnasust teistel vaimutegevuse aladel (kunst, muusika, teaduslik looming, religioon, sport) esinevate skeemidega. Võibolla on lihtsalt tegemist ühe ja sama nähtuse erinevate avaldusviisidega: tavalises keeles kirjandusena, uutes sümbolites filosoofia ja teadusena, helides muusikana, kehaliigutustes tantsu ja spordina jne. Siin jäävad need küsimused paraku vaid peateema intrigeerivateks arenduseks, millest tuleb naasta esialgse küsimuse juurde: kas eksisteerib mingit alateadvuslikku skeemi, mille järgi me kirjandust loome ja hindame?
Oletame, et säärast skeemi ei ole. Siis peaks kirjanduse loomine ja hindamine olema juhuslik protsess, millel ei ole loogilist järjekindlust ja arengu järjekestvust rohkem kui massi- ja autosugestioon seda sünnitavad: traditsiooni kustudes võiks sellisel juhul tekkida hoopis teistsugune kirjandus, see võiks aga ka üldse tekkimata jääda: inimloomusele omane vajadus kirjanduse järele tähendaks paratamatult ka vajadust millegi määratu, mingi kindla struktuuriga kirjanduse järele. Meil pole kahjuks võimalik teha eksperimenti: kasvatada inimesi üles kirjanduseta, jälgides, kas nad ise midagi selletaolist välja mõtlevad, ja kuidas võtavad nad vastu meie kirjandust. Maakeral ei ole nähtavasti ka ühtegi kirjanduslikust traditsioonist eemale jäänud rahvast; niisiis saame lõpliku vastuse oma küsimusele vahest ainult kohtumisel mingi teise tsivilisatsiooniga. Kui see on meile küllalt sarnane, ei tunne aga kirjandust, on viimane ilmselt juhuslik nähtus. Maine tõendusmaterjal aga kallutab siiski valdavalt uskuma, et kirjandusel on inimeste jaoks täita nende ümbruse ja kultuuri mõjul teataval määral varieeruv, kuid põhiliselt seesama funktsioon. Kirjandus on terviklik nähtus.
Mis on siis kirjanduse funktsioon ja sellest olenev, võiks öelda, et sellega tegelikult identne, põhiskeem? Püüame sellele vastata täies teadmises kõigi olemasolevate vastuste kõlbmatusest ja probleemi keerukusest ning laialivalguvusest, mis lubab siin esitada vaid mõned ideed, mis pole päriselt kirjutaja omad, ei ole aga ka otse kusagilt laenatud.
Iga vajadus tähendab puudust millestki. Mille puudumist siis peab korvama kirjandus? Triviaalne vastus oleks: on olemas (spetsiifiline) vajadus kirjanduse järele. Nõustumine sellise vastusega tähendaks nõustumist inimese vaimu tükeldamisega iseseisvateks osadeks nagu: kirjanduslik, kunstiline, muusikaline, tantsuline… Sama loogikaga jätkates võiksime ju väita, et meie ajus on eri piirkonnad proosa, luule, … eepose, science fiction’i ja anekdootide jaoks. On ilmne, et selline teadvuse lõhkumine ei vii mingile selgusele. Selgust tuleb otsida üldisemal plaanil.
Inimene tegutseb ärkvel olles rangelt loogilises maailmas, mida valitsevad eranditeta seadused, maailmas, mis on inimesele teataval määral antagonistlik. Inimene on kujutlev, unistav loom, ta näeb oma sihte kaugelt ette ja kujutleb nende saavutamist, tõmmates oma olevikupunktist sirgjoone otse eesmärgile, soovitud objektile. Reaalsus aga ei tunnista sirgeid teid, reaalsus on kujutleva olendi jaoks liiga jäik: peame oma kujutlusi pidevalt korrigeerima, arvestama kõrvalisi asju, ootama, kannatama. Nii on elutegevus inimesele pingutus. Oluline on veel, et see pingutus on ühekülgne: igapäevases tegevuses kasutab inimene järjekindlalt vaid osa oma teadvusest: mälust, fantaasiast, loogilise mõtlemise võimest. Kui ei oleks võimalusi ka ülejäänut aeg-ajalt kasutada, degenereeruks arvatavasti suur osa meie võimetest ja olukorras, kus läheb vaja totaalset vaimset ja füüsilist pingutust – need olukorrad ei pruugi olla sagedad, kuid see-eest on mängus elu või surm –, oleksime abitud.
Üks kirjanduse funktsioon võikski olla teadvuse ja tema