oli kultuuripiiride laienemise vältimatus liiga ilmne, et seda tervitada või hurjutada. See oli aga noorele ja väikesele Eesti uuskultuurile (olgu see näiteks kirjalikku, koolist, kirikust ja linnast läbikäinud kultuuri vanale, põlisele maakultuurile vastandav termin) väga ränk üle elada: nagu lapsele sünd ema soojast, pehmest üsast, kaalutusest siia jahedasse ja karedasse maailma, nagu tõdemus, et maailm on suur ja lai ja isa-ema pole igal pool kaitsmas-hoidmas. Eesti kultuuri ja luule sünnitrauma annab end tunda tänini. Loogika aga nõuab alustatud joonte edasitõmbamist. Kui juba astusime osaliseks rahvusvahelisse kultuuri, tuleb seda silmas pidada igal pool, nii kodus kirjutuslaua taga kui kultuurimajas värsse lugedes. Kuulamas ja hindamas on peale omaste ka kaugemad ja erapooletumad silmad.
Võibolla tunneme seda kahestumisena, tunneme, et ei oska niiviisi suure maailma ees olla ja luua. Siis ühed meist arvavad ja peaaegu kuulutavadki, et peame ikka olema kodusemad, tegelema oma asjadega, kirjutama oma inimestele, olema meie ise, et vahepeal on liialdatud võõraste eeskujude otsimisega, irdutud rahvast ja rahvalikkusest. Teised jälle tunnevad ahistust, sest omakultuur näib sulguvat külakultuurimajaks, kus kõik on omad poisid, kus kõigele plaksutatakse ja kus keegi ei vaevu tegelema suure maailma suurte murede ja tõdedega.
Mõlemal on omajagu õigus. Tõsi on, et kardame kõrgeid rahvusvahelisi mõõdupuid oma kultuuri hindamisel rakendada – liiga palju jääks alamõõduliseks. Teisalt on selge, et meie põhisiht ei saa olla ainult teiste matkimine. Peame olema ka ise midagi, et teiste ees midagi olla. See kaksus on peamine probleem. Luules tähendab see: kuidas olla subjektiivne, rahvuslik ja samal ajal objektiivne, rahvusvaheline, internatsionaalne.
Ja moodsus? Moodsus on kaasaegsus, kaasaegsus on elulisuse, elava vaimu kaasnähtus. Ei ole mingit põhjust ega vajadust olla moodne. Kui läheme otsima “kaasaegseid väljendusvahendeid”, kui nimetame kaasaegseks, modernseks seda, mis parajasti moes on, siis on kahtlane, kas meil üldse on, mida väljendada. Ja mis sel juhul vahenditega peale hakata? Nõnda et kui asume sellele teele, jääme õpipoisteks. Meister teeb teisiti: ta teab kõiki töövõtteid, kõiki olemasolevaid väljendusvahendeid, ja valib nende seast oma tarbeks paraja nagu õiges mõõdus puuri või viili. Arusaamatuks jääb siis, miks luule moodsusest ja moodsast luulest üldse nii palju räägitakse. Kas tõesti on olemas mingi vanast luulest nii radikaalselt erinev moodne luule?
Eespool vastandasime prantsuse näiteil klassitsismi modernismile. Osutasime ka meie sajandivahetuse luuleilma sumbumisele ja tardumisele minevikukaanonites ja – moodides. Kas ei too iga moe järgimine kaasa järgija iganemise koos moega? Kas ei ole siin põhjusi, miks kirjandus- ja kunstimoed on hakanud vahelduma lausa riidemoodidena? Ja kui moe kandja on tühine, on’s üldse oluline, kas tema mood on uus või vana? Omal ajal aitasid võõrad eeskujud võidelda vana ja vindunud luulelaadiga, valitseva vana moega. Kas aga neil aegadel, kus oleme mitmel alal võõraste ühepäevamoodide austajaiks saanud, ei ole kaasaegsus just vastuhakk neile, kas modernism meie luules ei või olla vastuhakk moodsusele, oma põlispärandi taasavastamine? Meie tõeline modernism peaks nüüd tähendama modernismivastasust, loobumist modernismist tavapärases mõttes!
Modernistid, kellest rääkisime – Baudelaire, Rimbaud, Liiv –, olid inimesed, kelles tõeluse ja väljenduse potentsiaalide vahe sünnitas sädeleva lahenduse. Vana ühekülgse luulega harjunutele näis, et maailm, mida need inimesed kujutlesid, milles nad elasid, on purustatud, kord on asendunud kaosega, tavaline tavatuga, loomulik veidra ja koletuga. See on modernismi hinnang vanamoodsalt seisukohalt. Ja see seisukoht on ülitavaline nii meil kui mujal. Läänes illustreerib vaatenurka, et moodne luule on midagi võigast, peaaegu loomuvastast ja enneolematut, Šveitsi kirjandusprofessori Hugo Friedrichi küllalt populaarne raamat “Moodsa luule struktuurist”.
Kas pole lahendus lihtsalt selles, et ebaloomulik, veider ja koletu pole mitte modernism, vaid tardumus – tardumus oleks aga Prantsusmaal klassitsism, meil ärkamisaja moondunud järelvirvendused, mis elavad meie massikultuuris edasi “rahvaliku lauluna”, Mustamäe valssidena, terve selle šlaagriuputusena, mida meile iga päev ja iga tund kaela kallatakse ja millest kostab läbi tunaste Lied’ide tuttav leierdus. Modernism aga on katse anda luulele tagasi tema tõsidus, ühendada luule ja tõelus, kõnelda täiel häälel olulistest asjadest. Modernism on üldisema aksiomaatika esitamine. Seda võib teha ka üsna loogiliselt ja asjalikult, osutades sellele, et nii klassitsistlik ja ka romantiliseksuusromantiliseks nimetatud luulekäsitlus on kohutavalt kitsas ja kolkalik. Seda võib teha mässuliselt ja aforistlikult nagu Rimbaud oma kuulsates “nägijakirjades”. Tulemus on ikka või vähemalt peaks olema üks: liikumine lähtekohtade poole, millest lihtsalt ja loomulikult tulenevad vanad ja uued luulelaadid. Vabanemine endisest ahtusest toob tunnetuse, et varem kehtinud luulereeglid, varem ainsaks peetud luuleilm on vaid erijuhtum, üks võimalustest, millest ühelgi pole ainuvalitsemisõigust. Seda ei ole nelikutel, riimil, silprõhulisel ega kvantiteerival värsil, uusromantikal, sümbolismil, arbujalikul uusklassitsismil (kui nii võib öelda) ega praegu tekkinud pop-luulel. Kord ehk suudame anda mingi luulevõimaluste Mendelejevi tabeli. Jaak Põldmäe doktoritööd võib ju võtta sammuna selle poole vormivallas: saame otsustada, mis mõõdud eesti luules võimalikud on ja paremini sobivad. Sest keel annab omad võimalused ja kitsendused, mistõttu iga rahva luulel on oma eriaksiomaatika.
Võimaluste võimalikkuse tõdemine loob suure vabaduse tunde. Ja tähendab ohtusidki. Kas näeme kõiki võimalusi, kas saame neid oma aksiomaatikast ise eeskujudeta tuletada? Tänini ei ole saanud. Küllap sellepärast, et aksiomaatika, luulevõimaluste teooria, on alles selgelt ja täpselt sõnastamata, on olemas vaid luule endana, kirjanduslike manifestide kujul.
Niisiis on eeskujud olnud olulised näitamas, mis luule üldse olla saab ja mida on avastanud teised. Oluline ongi, et klassitsistlik ja iga muu ahtaks kanoniseeritud loomingulaad vajab niisuguseid eeskujusid hoopis vähem, modernism aga rohkem. Ja modernism ongi liikunud suurte avastajate kiiluvees. Rimbaud taasleidis luule nägijaliku, šamaanidest ja prohvetitest tõestatud tausta. Mallarmé mõistis vaikuse tähtsust. Apollinaire nägi igast tõigast, igast argisest ütlemisest, kohvikusuminast luulesse ulatuvat härmaniiti. Eliot meenutas meile, et me elame olnud luule, kasutatud kujundite kultuurkihil, mille saab oma sõnadele kaasa kõlama panna. Need on selle sajandi suured avastused, luulele tagasivõidetud maad.
Selles perspektiivis näib veider tõlgendada uut vana kaudu. Niisugune on näiteks H. Friedrichi kuulus, aga minu arust väga vildak tõlgendus, mis saabki olla ainult negatiivne, eitavates terminites kõnelev. Friedrichi terminid on: negatiivsed kategooriad, isikutustamine (Entpersönlichung), inetuse esteetika, lammutamine ja deformeerimine, desorienteerimine, ebanormaalsusetaotlus, dissonantsmuusika, traditsioonimurd, inimesetustamine (Enthumanisierung), piiride lõhkumine, ärapöördumine tõelusest, segasus (Dunkelheit). Usun, et ma ei liialda, kui väidan niisuguse vaateviisi tunnistavat, et autor ei mõista luulet ega luulevõimalusi. Võibolla on süüdi tema koolitus või romantilistest lauludest omandatud esiarusaamad, mille valgel kõik muu paistab enneolematu ja isevärki. Tegelikult on maailmas ammustest aegadest tehtud luuletusi ja laule, mille kohta saaks kasutada üht või isegi mitut niisugust negatiivset mõistet. Nõnda ongi Friedrichil õnnestunud kirjutada poolteist lehekülge Lorca “Ratsurilaulu” kohta, mida ta võrdleb Du Bellay ja Goethe luuletustega, ei võrdle aga sellega, mida Lorca laul kõige enam meenutab – hispaania rahvalauluga…
Luulemaa avastamisel rahvaluulest mööda ei pääse: rahvalaulu tähtsus on nii suur, et modernismi võiks mõnes tema tahus lugeda peaaegu et selle taastamiseks, algse avaruse tagasisaamiseks, mis kord oli olemas ja mis mitmel põhjusel (neist on Euroopas kindlasti oluline võõraste mallide matkimine) minetati. Liiv liikus taas lähemale eesti rahvalaulule, millest lauluisa ja kirjaneitsi kaugenenud olid. Noored hispaanlased avastasid sel sajandil oma rahvaluule, mis selgelt kostab Lorca, Alberti ja teiste lauludest. Muide, Hispaanias ei ole rahvaluule olnud “kõrgemast kultuurist” kunagi nii kõrvale tõrjutud kui põhjapoolsemas Euroopas. Lõhe rahvaluule ja kunstluule vahel tunnistab minu meelest ikka kultuuri heterogeensust, seda, et valitsev klass (ja teda matkides ka alamad klassid) on oma luule ja luulekriteeriumid võõrsilt laenanud. Sellele laenulisusele sigib vahel omakultuurisihituslikke vastureaktsioone, millest meile tuntumaid ja olulisemaid on Herderi nimega seotud liikumine Saksamaal, millel ei puudu eel-, kaasa- ja järelkäijad mujalgi.
Vahel