Võimaluste võimalikkus. Jaan Kaplinski

valusid ja vaevu selgelt ja salgamata tunnistatakse, otsimata lohutust ekstaasis või illusioonides, sattumata lüürilisse pessimismi või künismi, on kõige ilusamaid asju, mida luulest üldse leida võib. Eks sellepärast tsiteerin paar katket.

      Mängib veel tuul siin

      leinalise vinaga,

      kuni tulease

      kattub käolinaga,

      kuni langeb lepitus

      üle mu juuste,

      kuni siia kingule

      kasvab kümme kuuske…

      (Merilaas)

      Jaa – mida ütlevad need, kes ei räägi? Seda kuuleb

      vaikija suust. Kas siis inimkõnet ei jäägi? Uued lehed maailma puust.

      (Viiding)

      – Loobutakse oraatori ja varsti ka šamaani rollist, võtmata aktiivse sekkuja-tegutseja rolli. Luuletaja on vaatleja-mõtiskleja, seega endiselt argielust, olmest eemal. Kui ta sellega tegeleb, siis ironiseerib (Jõerüüt). Aina enam rõhutab aga luuletaja inimlikkust – nõrkus, ekslikkus, isegi abitus. Näib, et inimeste saatuseühtsuse tunnetus on luules viimase ajani aina kasvanud, omandades puhuti valulisi noote.

      Runnel:

      Kas igal on oma surm,

      või on ta üks ühine…

      – Distants luuletaja ja tema “lüürilise kangelase” vahel väheneb jätkuvalt, ühtlasi diferentseerudes. Suhtumine endasse, oma minasse saab oluliseks, eriti palju tegeleb sellega Viiding, kelle luules on kohati tõelist mediteerimist “mina” üle. Selle minalähedusega koos käib muidugi intiimse ja personaalse tulemine luulesse. Nimetan Ellen Niidu kodulüürikat kogust “Vee peal käija”, Ene Mihkelsoni tsüklit “Kodu müümine” kogust “Tuhased tiivad'”, Doris Kareva ja Juhan Viidingu dialoogi, mille üksiknäitena pakun Viidingu “Ööliblikas, su tung on imeline” (“Ma olin Jüri Üdi”) koos Kareva “Pihtimisega” (“Ööpildid”). Mingi absoluutse siiruse või pihtimuslikkuseni, nagu on puhuti näiteks Vaino Vahingu proosa, meie luule ei jõua või jõuab ainult haruharva (Paul-Eerik Rummo viimased avaldatud luuletused).

      – Sõnastuses asutakse otsima uusi teid, mis paremini sobiksid oraatorlikkusest ja šamanismist eemalduvale ja analüüsivale luulelaadile. Kõige paremini näib siin sobivat vastavalt teisendatud vabavärss (Paul-Eerik Rummo “Saatja aadress”, Jaan Kaplinski ja Ene Mihkelson) ja vemmalvärss (Hando Runnel), viimane küllap ka selletõttu, et on vaba “kõrge luule” pärandusest. Vastupidi Priimäele arvan, et kuigi kõrget luulet meil enam oluliselt ei tehta, säilib küll taustana kõrge ja madala vastandus, mida saab kasutada poeetilisteks efektideks, mille suur meister on Andres Ehin, mida aga on ohtralt ka Hando Runnelil ja Juhan Viidingul.

      Luule laululisus aga püsib, kuigi rütmid muutuvad keerulisemaks ja vahelduvamaks ning pause tekib rohkem kui varasemal ühtlaselt-pulseerivalt voolanud luulel. Seitsmekümnendatel aastatel leiavad luule ja muusika meil teineteist õieti esimest korda tõeliselt, luulet hakatakse laulma.

      – Luuletekstide pikkus näib kahanevat, kuna killuluulet ilmub rohkem, kasvõi juba nimetatud haikude näol. Tuleb tõdeda kerget konvergentsi Kaug-Ida luulega, on siis tegemist kaudmõjude, hingesuguluse või mõlematega ühtekokku.

      – Kujundite vallas jääb tagaplaanile nende vabaduse ja julguse rõhutamine (nagu ei rõhutata ka enam vabavärsi vabadust ja riimi leidlikkust. Ollakse tagasihoidlikumad kui varem. Virtuoossus küll säilib, kuid pulbitsev, variatsioonirohke ja variatsioonirõõmus virtuoossus (Kross, Rummo, Alliksaar) asendub minimaalsema, sõna rõhutava ja seetõttu tihti sõnamängulise virtuoossusega (Viiding, Runnel, Ehin).

      – Luule dünaamilisus taandub ja asendub puhuti staatilisusega, staatiliste piltide ja mõlgutustega (Kaplinski, Mihkelson).

      – Tõsimeelsuse kõrval ilmub luulesse palju naljatlevat, mänglevat, valdavalt aga on naljatlevad luuletajad klassikalises tõekuulutajate narride rollis (Viiding, Runnel). Tõsimeelsuse pikk ainuvalitsus meil, mida minu meelest ei kõiguta Alliksaare hilinemisega trükki jõudnud luule, saab esimese tõsise hoobi Andres Ehini “Hunditammega” 1967 – see sisaldab küll ka hoopis varasemaid luuletusi.

      – Ekstravertsuse kõrvale ja asemele tuleb introvertsus ja raske on leida krossilikult ekstravertset luulet. Selle puudumine on vahest meie nüüdisluule suuremaid lünki.

      – Luule on asunud otsima uusi tõdesid ja kogemusi, jõudes väljenduste ja tõdemusteni, mis teda ühendavad paljude aegade ja maade müstikute luulega. Illustreerigu seda taas read Viidingult:

      Midagi, mis ootab leidjat, märkijat, on õhus.

      Nii ma kuulsin ühelt naiselt. Ühelt inimeselt.

      Alati on ühisjooni taevas, näos ja mõttes.

      Läbistavat salapära ei saa maha vaikida.

      Seda, et ta on, ma mõtlen.

      Miks ma sündisin just siia?

      Loomulikult olen vaadelnud ainult osa ilmunud luulest. Usun aga, et valitud osa on oluline, et tal on meie luule arenemises olnud keskne koht, et ta on mõjunud kõige enam teistele luuletajatele ja leidnud hindamist lugejatelt.

      Kui peaksin nimetama üksikluuletajaid, kes meie vaimuelus kõige tähtsamad on olnud ja oma aega kõige paremini kajastanud, nimetaksin nad sellises järjekorras: Jaan Kross, Paul-Eerik Rummo, Juhan Viiding, Hando Runnel. Ei saa eitada, et teisest, võibolla igavikulisemast vaatepunktist nähtuna paistaksid olulisemate ja kaunimatena teised autorid. Tõsi on aga, et meil on küllalt erinevaid luuletajaid ja küllalt erinevat luulet. Huvitav oleks teada, kuidas nad paigutuksid poeetilisse meetrilisse ruumi, mille keegi tulevane kirjandusteadlane ehk range statistika järgi loob. Kas vastab luulelaadide tajuvuskõver Gaussi kõverale? Seda ei saa a priori jaatada ega eitada. Saan ainult visandada oma intuitiivse pildi luuleruumist, kus ühel ajahetkel iga luuletajat tähistab punkt või laiguke. Minu vaimusilmas täidab seda ruumi kerasparve taoline kujund, mille keskmes on punkteluuletajaid tihedamalt kui äärtes. See tähendaks, et meie luules on kogu aeg valitsenud üks põhilaad, sellest erinevad autorid erinevad ka üksteisest piisavalt palju, nii et ühtki teist keset nad ei moodusta. See on üsna tugev hüpotees ja ma usun, et ta on seda väärt, et temast tõsisemas uurimises lähtuda.

      Luuletajaparve keskmest olen siin põhiliselt ja küllalt rääkinud. Nimetan veel autoreid, kes minu meelest sellest keskmest eemale jäävad. Nad on (juhuslikus järjestuses): Aleksander Suuman, Johnny B. Isotamm, Eha Lättemäe, Valmar Adams, Aira Kaal, Uno Laht, Arvi Siig, Andres Vanapa ja mitmed teised. Loomulikult on nimetatute seas esimese suurusjärgu tähti, kelle mõju ja seos teistega on aga mitmel põhjusel olnud väiksem, kui võinuks olla. See tähendab, et meie luules jääb pidevalt võimalusi kasutamata. Ilmselt on see igasugustes semiootilistes süsteemides vältimatu. Küsimus on küll, mil määral. Mulle tundub, et teeme üksiklasematele luuletajatele tihti liiga, ei märka ega mõista neid hästi. Ka siis, kui suhtume nendesse austuse ja lugupidamisega (V. Adams).