väge.
2
Allpool selgitame selle täiendi “hea” tarvilikkust.
3
Kirjutaja tunneb sügavasti puudust verbist, mis märgiks kirjanduse loomist, ja teisest, mis märgiks osasaamist, lugemist. Sõna “kirjandus” asemele oleks siis – tegemist on ju ikkagi protsessi, tegevusega, mitte esemega (raamat) – võimalik kasutada tegevusnime …mine.
4
Loobumine kõige jaotamisest täiesti samaks ja täiesti erinevaks oleks suur võit humanitaarteadustele ja mõtlemis kultuurile üldse. Vaidlemine selle üle, kas tegemist on novella või jutustuse, materialism või idealism, määruse või kaudsihitisega, tundub mõttetuna, kui oleme omandanud oskuse vaadelda keerulisi objekte tunnetuste hulkadena ja seega näha vahepealseid võimalusi, astmelisi erinevusi ja üleminekuid.
5
Mitmesuguste, eriti kitsalt keeleliste kitsenduste – riimi, meetrumi, kõlakombinatsioonide ja muuga on tegeldud mõõdutult palju, sageli on luule- ja õieti ka terve kirjandusteooria nende nähtuste kirjeldamisega piirdunudki. Selle kummalise olukorra põhjus on ilmselt selles, et keelelisi reegleid on kõige lihtsam (ka matemaatiliselt) leida ja käsitleda, millel on olnud kurbi tagajärgi moodsate meetodite rakendamise suhtes: enamik töid matemaatika ja kirjanduse piirilt näib jäävat silbistatistikaks, ulatumata üldse olulisemate nähtusteni.
6
Või ümberpöördult: kogeme neid nähtusi nii vahetult, et ei oska neid vahendatult, keeles seletada ega seetõttu ka oma keele abil mõtleva mõistusega mõista.
7
Kirjandusteos eeldab-nõuab vähemalt kahte isikut: kirjutajat ja lugejat, kelle vahel ta loob arusaamisel põhineva kontakti. Kahe inimese ühenduses on aga eos paljude, kõigi inimeste ühendus.
8
Vastust küsimusele “Mis on luule?” peaks hakkama otsima peaaegu kitsendustevabast sürrealistlikust luulest, seeasemel et püüda ekstraheerida tunnust “lüüriline” hulga kitsenduste ja konventsioonidega korraldatud romantilisest ja sümbolistlikust luulest, nagu paraku tehakse.
9
On huvitav märkida, et (harjumusest?!) ei tunneta me ka oma “mina”, mis on võibolla esimesi tunnetusi üldse. Selle tunnetuse taasleidmiseks on Hiinas-Jaapanis loodud isegi omaette kirjandusvormid.
10
Loogik ütleks siin, et ühel juhul “objektikeel” ja “metakeel” erinevad, teisel juhul langevad kokku.
11
On üllatav, kuivõrd on kirjanduse ilmet (vrd isegi sõnade kirjandus, litteratura jt seost sõnadega kiri, littera jt) muutnud kirja ja üldise kirjaoskuse teke.
12
Stanisłav Lem osutab oma novellis luuletamismasinast, et niisugune masin peab sisaldama terve kosmose ajaloo, et mõista maailma ja inimesi; ilma selleta ei saaks masin kirjutada häid luuletusi.
13
Teaduste tulevikku ei saa ette näha, kuna teadus on ühelt poolt maailma “peegeldus”, teiselt poolt teda aina põhjalikumalt muutev jõud; saame lõpmatu vastastikuste mõjutuste ringlemise.
14
Sellises seisundis pikemat aega viibinud inimesele võib luuletamine saada piinaks, kui säilib juhuslikult senine alateadlik imperatiiv “sa pead luuletama” ja luuletamine on pidevalt võimalik: selline inimene luuletab vahetpidamata mõttes
15
Eriti naeruväärne on kultuuri sisu ja saavutuste nägemine sellistes kirjanike ja kunstnike loodud asjades nagu raamatud, kujud, pildid jms.
16
Linnar Priimägi, Luuleteadvusest. Keel ja Kirjandus 1982, nr 10, lk 505–508.